Aleksander Kütt
Aleksander Eduard Kütt (9. november 1900 Tallinn[1] – 6. detsember 1968 New York[1]) oli Eesti ärimees ja poliitik.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Aleksander Kütt sündis Jakob ja Miina Küti (neiuna Treier) peres. Tal oli vennad Eduard (kadus I maailmasõjas) ja Hugo, poolvend Aleksander ning poolõed Frida ja Liina.[1]
Võttis kooliõpilasena vabatahtlikult osa Vabadussõjast. Kooliharidust sai Jakob Westholmi Gümnaasiumis, mille lõpetas 1919, misjärel õppis Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonnas kaks aastat. 1920–1928 õppis ülikoolis ka kaubandust. Ta oli üliõpilaskorporatsiooni Vironia liige.[1]
1923–1925 oli AS Tallinna Laevaühisuse ametnik. 1925–1927 oli Põllumajandusliku Keskühisuse Estonia sekretär ning 1934–1936 sealsamas ka asjaajaja-direktor. Ta oli 1927–1934 MÜ Muna juhatuse esimees. 1936. aastal sai temast Ühistegeliku Piimaühingute Keskliidu "Võieksport" juhatuse abiesimees.[1]
21. veebruaril 1940 andis president Konstantin Päts talle Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi.[1][2]
1940. aasta algul[lisa viide] abiellus sakslannaga, et ümberasujana pääseda Eestist Saksamaale. Vahepeal naasis Eestisse, kuid 1944. aastal emigreerus taas Saksamaale. 1947 asus Inglismaale, sealt edasi Kanadasse ja 1952 Ameerika Ühendriikidesse.[1]
29. aprillist 1951 kuni septembrini 1953 oli ta organisatsiooni Eesti Liit Kanadas (ELK) II esinduskogu juhatuse esimees. 1952 astus Vaba Euroopa Eesti Komiteesse ning hiljem on olnud ka selle organisatsiooni esimees. Samast aastast oli ta ka tegev Euroopa Ikestatud Rahvaste Esinduskogus, Rahvuslikus Välisvõitluse Nõukogus (ELK esindajana I koosseisus 1952–1954 ning abimees, väliskomisjoni esimees ja ex officio liige II koosseisus 1954–1957).[1]