Abduktsioon

See artikkel räägib Peirce'i ja tema järgijate mõistest; teadusfilosoofia mõiste kohta vaata artiklit Parima seletuse järeldamine; füsioloogia mõiste kohta vaata artiklit Abduktsioon (füsioloogia)

---

Abduktsioon (inglise keeles abduction) on Charles Sanders Peirce'i järgi deduktsioonist ja induktsioonist erinev järeldamise viis, mille korral eeldustest järeldatakse äraarvamise teel lõppjäreldus, mis eeldusi seletab.

Abduktsioon on Peirce'i järgi "seletushüpoteeside kujundamise protsess. See on ainus loogiline operatsioon, mis toob sisse mingi uue idee" (CP 5.172). Abduktsioon hõlmab "kõik operatsioonid, millega luuakse teooriaid ja kontseptsioone" (CP 5.590). Abduktsiooni järel kasutatakse deduktsiooni, millega tuletatakse abduktsiooni tulemustest kontrollitavaid järelmeid, ja induktsiooni, mille abil otsustatakse abduktsiooni tulemusel saadud hüpoteeside üle selle järgi, kui paljud kontrollitavad järeldused verifitseeriti.

Gerhard Schurz (2008) pooldab Peirce'i vaimus abduktsioonimõistet ning esitab abduktsioonimustrite tüpoloogia. Ta peab abduktsioonimustrit otsingustrateegiaks, mis viib mõistliku aja jooksul kõige paljutõotavama seletusoletuseni, mida seejärel hakatakse kontrollima, (Schurz 2008:205).

Filosoofidel on üldiselt olnud raske saada Peirce'i mõistest sidusat pilti. Harry Frankfurt (1958) küsib, milles seisneb seletushüpoteeside leiutamise loogilisus. Peirce'i järgi (CP 5.189) on abduktsioon loogiline sellepärast, et see on paigutatav järgmisse arutlusskeemi:

• Vaadeldakse üllatavat fakti C.
• Kui A oleks tõsi, oleks C loomulik.
• Järelikult on alust kahtlustada, et A on tõsi.

Frankfurt juhib tähelepanu sellele, et selles arutluses ei sünni uut ideed, sest A esineb juba teises eelduses. Frankfurti arvates on paljudest Peirce'i kirjakohtadest võimalik välja lugeda, et Peirce'i abduktsiooni käigus mitte ei leiutata hüpoteese, vaid võetakse hüpoteese vastu edasise uurimise vääriliste kandidaatidena. Valikukriteeriumiks on see, et on alust kahtlustada, et hüpotees on tõene. See alus seisneb selles, et kui see hüpotees peaks paika, siis vaadeldud faktid oleks loomulikud. Frankfurt leiab, et niiviisi mõistetud abduktsioon siiski ei tööta. Nagu möönis ka Peirce, võivad antud faktile või faktide komplektile seletuseks olla lõpmata paljud hüpoteesid. Sellepärast saab vaevalt olla piisavat tingimust mõne hüpoteesi vastuvõtmiseks edasiseks uurimiseks. Frankfurti järgi näitab abduktsioon tegelikult ainult, et mingi propositsioon on tõesti hüpotees. Igor Douven leiab, et pole sugugi selge, et antud fakti seletamine on sama mis selle fakti "loomulikuks" tegemine. Talle tundub mõistlik tõlgendada antud fakti "loomulikuks" tegemist selle fakti rahuldava seletamisena. Rahuldavat seletust andvaid hüpoteese on võib-olla ikkagi ainult käputäis, nii et need saab uurimise alla võtta.

Tänapäeval nimetatakse teadusfilosoofias abduktsiooniks sageli parima seletuse järeldamist. Viimast kasutatakse olemasolevate teooriate hindamisel (seda kasutatakse õigustuskontekstis), Peirce'i mõistes abduktsioon aga on selles seoses teooriate loomise vahend (seda kasutatakse avastuskontekstis). Peirce ei räägi ka midagi sellest, et mõni seletus oleks parim.

Abduktsioon parima seletuse järeldamise mõttes

 Pikemalt artiklis Parima seletuse järeldamine

Abduktsioon on loogiline arutlus, mille käigus jõutakse tõendusmaterjali põhjal laiema järelduseni, liikudes eelduste juurest parima saadaval oleva seletuseni. Termini "abduktsioon" võttis loogikas kasutusele ameerika filosoof Charles Sanders Peirce.

Abduktiivse arutluse näide:

• Kui oled ilma vihmavarjuta õues, teeb vihm sind märjaks.
• Septembris sajab tihti.
• Mati tuleb sageli jalgsi töölt koju.
• Nägin Matit märjana koju jõudmas (on september).
• Järeldus: väljas sajab.

Arutluses on esimesel kohal üldtunnustatud fakt ning ülejäänu on empiiriline tõendusmaterjal. Järeldust saab põhjendada sellega, et see on ratsionaalne ja tõenäoline, ehkki on võimalik, et naabri juurde on äsja kolinud üleannetu poisijõmpsikas hiigelsuure veepüssiga. Vihmasaju-hüpoteesi saab õigustada sellega, et poisijõmpsikas oleks "juhuslik ja tundmatu jõud", vihm aga on midagi täiesti tavalist.

Abduktiivne arutlus ei ole deduktiivselt kehtiv, sest tõesed eeldused ei vii tingimata tõeste järeldusteni. Tavaliselt on järeldus siiski piisavalt tõenäoline ja praktilistel kaalutlustel põhjendatakse teaduslikke seletusi ja teooriaid tihti abduktiivselt.

Abduktiivse kriitikaga kontrollitakse, kui hästi mõni teooria olemasoleva tõendusmaterjali ja taustaoletustega kokku sobib, kusjuures teooria ei pruugi järelduda eeldustest vältimatult. Abduktiivses arutluses kaitstakse teooriat argumendiga, et see seletab kõige paremini olemasolevat tõendusmaterjali.

Vaata ka

• induktsioon
• deduktsioon
• loogika

Kirjandus

• Arthur W. Burks. Peirce's Theory of Abduction. – Philosophy of Science, 1946, kd 13, nr 4, lk 301–306. Veebiversioon Vt Arthur Burks#Peirce'i abduktsiooniteooria
• Harry Frankfurt. Peirce's Notion of Abduction. – Journal of Philosophy, 1958, 55 (14), lk 593–597. Vt Harry Frankfurt#Peirce'i abduktsioonimõiste.
• Inference to Scientific Laws. – R. H. Stuewer (toim). Historical and Philosophical Perspectives of Science, Minneapolis 1970 (Minnesota Studies in the Philosophy of Science V), lk 87–104. Vt Peter Achinstein#Seaduste järeldamine.
• Michael Hoffmann. Problems with Peirce's Conception of Abduction. – Foundations of Science, 1999, kd 4, nr 3, lk 271–305.
• Ilkka Niiniluoto. Defending abduction. – Philosophy of Science, 1999, 66 (3), lk 451. Veebiversioon
• K. T. Fann. Peirce's Theory of Abduction, Martinus Nijhoff 2000. Google'i raamat.
• Guy Deutscher. On the misuse of the notion of 'abduction' in linguistics. – Journal of Linguistics, 2002, 38, lk 469–485. Veebiversioon
• Sami Paavola. Abstraction through Grammar, Critic and Methodeutic. – Transactions of the Charles S. Peirce Society: A Quarterly Journal in American Philosophy, 2004, 40(2), 245–270.
• Sami Paavola, Kai Hakkarinen. Three Abductive Solutions to the Meno Paradox – with Instinct, Inference, and Distributed Cognition. – Studies in Philosophy and Education, 2005, 24, lk 235–253. Veebiversioon
• Gerhard Schurz. Patterns of Abduction. – Synthese, 2008, 164, lk 201–234.
• Stathis Psillos. An Explorer on Untrodden Ground: Peirce on Abduction. – Dov M. Gabbay, Paul Thagard, John Woods (toim). Handbook of the History of Logic. Dov M. Gabbay, Stephan Hartmann, John Woods. Volume 10: Inductive Logic, Elsevier BV 2009, lk 117–151. Veebiversioon
• Mats Bergman, Sami Paavola, Ahti-Veikko Pietarinen, Henrik Rydenfelt (toim). Ideas in Action: Proceedings of the Applying Peirce Conference. Nordic Studies in Pragmatism 1. Helsinki: Nordic

Pragmatism Network, 2010.

• • Gerhard Minnameier. The Logicality of Abduction, Deduction and Induction, lk 239–251. Veebiversioon
  • Ilkka Niiniluoto. Peirce, Abduction and Scientific Realism, lk 252–263. Veebiversioon
• Jo Reichertz. Abduction: The Logic of Discovery of Grounded Theory. – FQS, 2010, 11, nr 1, Veebiversioon.
• Anna Plutynski. Four Problems of Abduction: A Brief History. –HOPOS: The Journal of the International Society for the History of Philosophy of Science, 2011, kd 1, Fall. Veebiversioon
• Chihab El Khachab. The Logical Goodness of Abduction in C. S. Peirce's Thought. – Transactions of the Charles S. Peirce Society: A Quarterly Journal in American Philosophy, 2013, 49 (2), lk 157–177.
• Sami Paavola. Peircean abduction: instinct, or inference? – Semiotica. Veebiversioon
• Flavio Zelazek. Dual Aspects of Abduction and Induction

Välislingid

• Phyllis Chiasson. Abduction as an aspect of retroduction, Digital Encyclopedia of Charles S. Peirce, 2001
• В. К. Финн. АБДУКЦИЯ, Новая философская энциклопедия, 2003
• Igor Douven. Peirce on Abduction, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia 2011
• Abduction (Stanford Encyclopedia of Philosophy)
• Abductive reasoning, New World Encyclopedia 2012