Mine sisu juurde

Ühekorranõud

Allikas: Vikipeedia
Ühekorra-papptops ja plastlusikas puuviljasalati söömiseks plastpakendist
Kandilisel papptaldrikul müüdav vorst ja sinep

Ühekorranõud on lauanõud ja söögiriistad, mis on mõeldud ainult ühekordseks kasutamiseks. Need on taldrikud, tassid, kausid, lusikad, noad-kahvlid jm, mis pärast kasutamist visatakse prügi hulka. Ühekordsed lauanõud kuuluvad seega ühekorraesemete hulka.

Ühekorranõude kasutamine on laialt levinud toitlustuses (eelkõige system catering '​i ja kiirtoidu valdkonnas, aga ka muus välimüügis) ja vaba aja tegevuste valdkonnas. Ühekorranõudele kehtivad toiduga kokkupuutuvate materjalide ja esemete standardid, nagu ka pakenditele, mida saab kasutada nii toidupakenditena kui ka lauanõudena (jogurtitopsid, volditavad karbid pitsale või hamburgerile).

Ühekorranõud on tavaliselt valmistatud papist (papptaldrikud ja -tassid, papptopsid), plastikust (plasttopsid, plasttassid, plastlusikad jm söögiriistad), vahtplastist (termotopsid) või alumiiniumist (assiette e fooliumkarp).

Papptaldriku leiutas Hermann Henschel Saksamaal Luckenwaldes ja patenteeris selle 1867. aastal.[1]

Alates 1908. aastast propageeris Ameerika tervishoiuametnik Kansase osariigist Samuel J. Crumbine ühiskasutatavate söömis- ja jooginõude eemaldamist avalikust kasutusest kui võimalikest haiguste levikuteedest. Lawrence Luellen ja Hugh Moore kasutasid Ameerika Ühendriikides seda võimalusena leiutada papptops, mis oli mõeldud ühekordseks kasutamiseks müügiautomaatides.[2]

1930. ja 1940. aastatel muutusid Põhja-Ameerikas ühekordsed lauanõud populaarseks töötajate toitlustamises.

1948. aastal võttis McDonaldsi restoranikett kasutusele ühekordsed pakendid ja lauanõud, et vältida kulusid lauanõude puhastamisele ning kadusid vargustest ja purunemisest.

20. sajandi lõpul tulid keskkonnateadlikkuse suurenedes turule ka söödavast (nt vahvelalused), taaskasutatud ja kompostitavast või muul viisil taaskasutatavast materjalist valmistatud ühekorranõud.

Ühekorranõude poolt- ja vastuargumendid

[muuda | muuda lähteteksti]

Algselt peeti ühekorranõusid hügieeni seisukohalt kasulikeks: nendega välditi toidu saastumist nõude korduva kasutamise või halvasti pestud nõude tõttu. Just need oli ühekorranõude kasutuselevõtu peamised motiivid. Lisaks on ühekorranõude tootmine odav, nõuab vähe vaeva ja neid ei ole vaja pärast kasutamist puhastada ega ladustada. Ühekorranõudel serveeritud toodet saab müügikohast kaasa võtta ning ei pea naasma nõu tagastamiseks.

Kuid ühekordsete toodete massiline kasutamine on vastuolus ringmajanduse põhimõtetega. Nõude tootmiseks tarbitakse taastumatut ressurssi, nagu nafta, ja nõude laialdasel kasutamisel tekib suur hulk jäätmeid, eriti plasti, mis ei kõdune looduses. Sama risk kehtib isegi looduslikest toorainetest (bambuskiud või maisijahu) valmistatud ühekordsete lauanõude puhul, sest materjalile lisatud komposiidid (melamiin, formaldehüüd) on suures koguses ohuks loodusele.

Ühekorranõud ja plastireostus

[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liit võttis 2019. aastal plastireostuse vähendamiseks vastu direktiivi, millega soovitakse vähendada plastist ühekorraesemete keskkonnamõju.[3]

Alates 2024. aastast nõutakse ettevõtjatelt, et nad pakuks oma müügikohas lisaks ühekorranõudele korduskasutatavaid alternatiive. Alates 2026. aastast peaks ühekorranõude pakkumine olema lõpetatud, nende asemel peab toitu ja jooki serveerima korduskasutatavates pakendites.[4]