Mine sisu juurde

Álmos

Allikas: Vikipeedia
Álmos kujutatuna kroonikas "Chronicon Pictum"

Álmos, ka Almos[1] või Almus[2], (u 820 – u 895) oli madjarite hõimuliidu esimene juht alates ligikaudu aastast 850. Ajaloolaste seas puudub üksmeel selles, kas ta oli ungarlaste püha valitseja (kende) või nende sõjaline juht (gyula). Nähtavasti tunnustas ta oma valitsemise esimesel kümnendil kasaaride kagaani süseräänsust, kuid ungarlased tegutsesid kasaaridest sõltumatult alates ligikaudu aastast 860. 14. sajandist pärinev illustreeritud kroonika "Chronicon Pictum" jutustab, et Álmos tapeti Transilvaanias Pannoonia madaliku hõivamise alguses aasta 895 paiku.

Põlvnemine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Előd, Emese ja Ügyek

Anonymus, kroonika "Gesta Hungarorum" tundmatu autor, kes kirjutas oma "ajaloolise romaani" [3] aasta 1200 või 1210 paiku[4], väidab, et Álmos põlvnes hunnide Attila[5][6] "liinist"[7]. 13. sajandi lõpus tegutsenud kroonik Kézai Simon kirjutas, et Álmos "oli Turuli sugulane".[8][6] Ta kirjutas ka hunnide Attila lipust, mis kandis "kujutist linnust, keda ungarlased kutsuvad nimega turul"[9]; lindu samastatakse kas jahipistriku või kulliga.[5] Álmose sünni kohta käivas legendis, mille on talletanud nii "Gesta Hungarorum" kui ka "Chronicon Pictum", on linnul mängida oluline roll.[10] Selle legendi järgi nägi Álmosi ema, kes juba last kandis, unes "kulliga sarnanenud"[11] röövlindu, kes ta viljastas.[12] Ajaloolased Gyula Kristó[10] ja Victor Spinei on kirjutanud, et see lugu, milles on lähedasi analoogiaid turgi folklooriga, jutustas algselt Álmosi pere põlvnemisest tootemisarnasest esivanemast.[6]

Kroonika "Gesta Hungarorum" järgi sünnitas Álmosi Emese, vürst Eunedubeliani tütar.[4] Ent Kristó on kirjutanud, et tema nimi, mis sisaldab vana ungarikeelset ema tähistavat sõna (em), võis olla kroonik Anonymuse poolt välja mõeldud.[4] Samamoodi on ebakindel ka Álmosi isa nimi, kuna Ungari kroonikad on talletanud selle kahes versioonis.[4] Anonymuse järgi oli tema nimi Ügyek[13], kuid 14. sajandist pärinev illustreeritud kroonika väidab, et Álmosi isa Előd oli hoopis Ügyek'i poeg.[4] Kristó väidab, et mõlemad nimed võivad olla kroonikute poolt välja mõeldud, kuna nimi Ügyek tuleneb muistsest ungarikeelsest sõnast ügy ("püha") ja nimi Előd viitab lihtsalt mõnele esivanemale.[4] Anonymus kirjutas, et Ügyek abiellus Emese'ga aastal 819.[4] Kui see kuupäev peaks olema õige, sündis Álmos aasta 820 paiku.[10]

Kuigi Anonymus seostab nime Álmos ungarikeelse sõnaga álom ("unenägu"), väidavad paljud ajaloolased, sealhulgas András Róna-Tas[14] ja Victor Spinei[1], et ta nimi on hoopis turgi päritolu. Kui see viimane teooria on õige, tähendab see "ostetu".[15] Álmosi pere võis olla ka turgi taustaga, kuid Victor Spinei järgi ei peegelda nime etümoloogia alati selle kandja rahvust.[16]

„Meie Issanda lihakssaamise 819. aastal Ügek ... võttis Dentumoger'is naise, vürst Eunedubelian'i tütre, kelle nimi oli Emese, ja kellega ta sigitas poja, kellele anti nimeks Álmos. Kuid teda kutsutakse Álmosiks jumaliku juhtumuse tõttu, kuna kui [Emese] oli rase, ilmus talle unenäos jumalik nägemus pistriku kujul, kes paistis tema juurde tulevat ja teda viljastavat ja kes teatas talle, et tema üsast väljub veejuga ja tema niuetest luuakse kuulsusrikkaid kuningaid, kes aga ei saa järeltulijaid omal maal. Kuna ungari keeles kutsutakse unenägu sõnaga álom ja tema sündi ennustati ette unenäos, pandigi talle nimeks Álmos. Või ta sai nimeks Álmos, see tähendab püha, kuna pühad kuningad ja vürstid sündisid tema liinist.“

– Anonymus. Gesta Hungarorum.[17]

Valitsemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Allika "Gesta Hungarorum" järgi valiti Álmos seitsme madjari hõimu pealike poolt vabalt nende "valitsejaks ja isandaks".[7][18][5] Anonymus lisab veel, et Álmosi valitsejaks valimise kinnitamiseks andsid seitse pealikku "vande, mida nad paganlike kommete järgi kinnitasid endi ühte kaussi valatud verega".[7][5] Anonymus väidab ka, et nad võtsid kasutusele valitsuse peamised põhimõtted, sealhulgas Álmosi järeltulijate pärilik õigus tema positsioonile ja tema valija järeltulija õigus kohale vürsti nõukogus.[5] Ajaloolase Pál Engeli järgi esitlesid Ungari ajaloolased seda teadaannet "verelepingust" (vérszerződés), mis pigem peegeldab selle autori poliitilist filosoofiat kui tegelikke sündmusi, aastani 1945 "sageli kui kaasaegse parlamentaarse mõtlemise esimest ilmingut Euroopas".[5]

Aastast 950 pärinevas nendele teadetele selgelt vastanduvas tekstis kirjutas Bütsantsi keiser Konstantinos VII Porphyrogennetos, et Álmosi asemel oli ungarlaste hõimude esimene kõrgeim juht hoopis tema poeg Árpád ja et tema valimise algatas kasaaride kagaan.[1][19] Keiser väidab, et pärast seda, kui petšeneegid olid sundinud madjarid Kasaari kaganaadi lähedal asunud elupaikadest lahkuma ja uuele alale elama asuma (Etelköz), saatis kagaan hõimude juhtide (voivodes) juurde saadiku.[20][19] Kagaan plaanis pealike hulgast määrata madjarite hõime juhtima[1] ja kagaani huve kaitsma Levedi.[19] Levedi aga keeldus pakkumisest ja soovitas sellele kohale teist pealikku: kas Álmosi või tema poega Árpádi.[19][1] Kagaan võttis Levedi pakkumise vastu ja tema initsiatiivil valisid madjarid oma esimese vürsti, eelistades Árpádi tema isale.[21][1]

Gyula Kristó ja paljud teised ajaloolased on Porphyrogennetose andmed Álmosi kõrvale jätmise kohta ümber lükanud, väites, et Álmosi sünniga seotud legend Turulist tõendab tema rolli oma dünastia esiisana.[21][22] Samad ajaloolased on öelnud, et keisri seletus põhineb Árpádi järeltulija Termacsu teadaannetel ja viimane rõhutas selle teadaandega Árpádi valimise kohta seda, et vaid Árpádist põlvnevad isikud olid sobivad ungarlasi juhtima (teised Álmosi lapsed jäeti kõrvale).[21] András Róna-Tas'i järgi säilitas keiser Konstantinos Porphyrogennetos oma töös aga mälestuse gyula Álmosi poolt kende Levedi vastu korraldatud riigipöördest: Álmos korraldas oma poja Árpádi valimise oma konkurendi asemel püha valitseja rolli (nii sai tema pere enda kätte mõlemad valitsejate kohad).[23] 9. sajandi lõpu Araabia teadlane al-Jayhani, kelle tööd on osaliselt säilinud Ibn Rusta ja teiste muslimitest ajaloolaste raamatutes, mainib nende kahe kõrge tiitli olemasolu ungarlaste seas.[24][25] Tema kirjelduse järgi oli kende ungarlaste püha valitseja ja gyula nende sõjaline juht.[24] Ajaloolased aga väitlevad siiani selle üle, kumba neist kahest tiitlist Álmos ise kandis.[24][5][23]

„Kagaan ütles Levedile: "me oleme kutsunud su siia aru andma ning kuna sa oled õilis ja tark ja vapper ning esimene ungarlaste seas, võime me määrata sind sinu rahva vürstiks ja sa võid kuulata meie sõnu ja käskusid". Kuid vastusena sellele vastas ta kagaanile: "ma hindan kõrgelt teie suhtumist ja eesmärki minu osas ja väljendan teile sobivaid tänusõnu, kuid kuna ma ei ole selle valitsemise jaoks piisavalt tugev, ei saa ma teile kuuletuda; teisalt leidub lisaks minule veel üks pealik, kelle nimi on Álmos ja tal on poeg nimega Árpád; las üks neist, kas Álmos või tema poeg Árpád, tehakse vürstiks ja teile kuuletuvaks". See kagaan oli tema ütlemisega rahul ja andis talle kaasa mõned oma mehed ning saatis need ungarlaste juurde ja peale seda kui nad olid selle asja ungarlastega selgeks rääkinud, eelistasid ungarlased, et vürstiks saaks pigem Árpád kui tema isa Álmos, kuna ta oli paremate omadustega ja teda imetleti suuresti tema tarkuse ja nõuannete ning vapruse poolest ja ta oli selle valitsemise jaoks suuteline; ja nii tegid nad temast kagaanide kombe (zakanon) järgi vürsti, tõstes ta kilbi peal üles.“

– Konstantinos VII Porphyrogennetos. "De Administrando Imperio".[26]

Kristó väidab, et Álmos seisis madjarite hõimuliidu eesotsas alates ligikaudu aastast 850.[15] Porphyrogennetose jutustuse järgi oli ta algselt nõustunud kagaani süseräänsusega[24], kuid tema juhitud ungarlased saavutasid oma sõltumatuse kasaaridest nähtavasti aasta 860 paiku: alates sellest ajast on jäädvustatud nende rüüsteretki Kesk-Euroopasse.[24] Frankide kroonika "Annales Bertiniani" mainib nende sissetungi Ludwig Sakslase kuningriiki aastal 862.[27] 860. või 870. aastatel liitus madjaritega ka kolm Kasaari kaganaadist lahku löönud hõimu, kelle kohta Porphyrogennetos kasutas nime Kabaroi.[28][29] Spinei järgi säilitas mälestuse nende saabumisest Anonymus, kes mainib "seitset kumaani vürsti", kes Kiievis end "vürst Álmosile allutasid".[30][31]

Anonymus kirjutab ungarlaste ja Kiievi-Vene riigi vahel peetud sõjast, mille võitsid Álmosi juhitud ungarlased.[32] Seoses aastal 882 aset leidnud Kiievi vallutamisega Novgorodi Olegi poolt, mainib Nestori kroonika linnas asunud "Ungari mäge".[33][32] Sama kroonika mainib ka samal mäel seisnud "Ol'ma kindlust" (Олъминъ дворъ).[27] Georgi Vernadski väitis, et kindlus sai nime Álmosi järgi, kuid see teooria ei ole ajaloolaste poolt laialdast tunnustust leidnud.[27]

Surm

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Pannoonia madaliku hõivamine
Pannoonia madaliku hõivamine ungarlaste poolt

Naabervõimud palkasid Ponto-Kaspia stepi kõige läänepoolsemas osas elanud ungarlasi aeg-ajalt oma sõdadesse sekkuma.[31] Näiteks tungisid nad koos Frangi keisri Arnulfiga aastal 892 Suur-Määri riiki.[31][34] Madjarite sekkumine Esimese Bulgaaria tsaaririigi ja Bütsantsi vahelisse konflikti tõi kaasa bulgaaride ja petšeneegide vastusissetungi.[35] Ungarlased olid seejärel aasta 895 paiku sunnitud stepid maha jätma ja uue kodumaa otsingul Karpaadid ületama.[36][37]

Allika "Gesta Hungarorum" järgi tungisid ungarlased Pannoonia madalikule Álmose juhtimisel. Pärast seda, kui Álmos oli määranud oma poja Árpádi Užgorodis (ungari keeles Ungvár) madjarite hõimuliidu "juhiks ja isandaks", Anonymus teda enam ei maini.[38][39]

Nende andmetega läheb aga vastuollu "illustreeritud kroonika" sissekanne, mille järgi Álmos "ei saanud Pannooniasse asuda, kuna ta oli Erdelw'is tapetud" (Erdelw tähistab Transilvaaniat).[40][24][5] Ajaloolane Kristó kirjutab, et kroonika talletas mälestuse Álmosi ohverdamisest seetõttu, et tema rahvas sai petšegeenidelt hävitava kaotuse.[39] Kui see on õige, siis tõestab Álmosi rituaalne tapmine seda, et ta oli hõimuliidu püha juht.[39][5] Teisalt lükkab Róna-Tas selle ümber ja kirjutab, et kui kroonika jutt on üldse usaldatav, siis langes Álmos ta enda poja poolt sooritatud või algatatud poliitilise mõrva ohvriks.[41] Victor Spinei, kes eelistab kroonikas "Gesta Hungarorum" olevat teadet illustreeritud kroonikale, väidab, et Álmosi ikkagi ei tapetud Transilvaanias, kuna Anonymus kirjutab, et madjarid läksid Pannoonia madalikule tungides sellest piirkonnast mööda.[42]

Perekond

[muuda | muuda lähteteksti]

Álmosi naise nime ei ole talletanud ükski allikas.[43][44] Anonymuse järgi oli tegemist "teatud kõige õilsama vürsti tütrega".[45] Ainus Álmosi laps, kelle nimi on teada, on tema järel valitsejaks saanud poeg Árpád.[44]

Järgnev sugupuu esitab Álmosi lähimad sugulased:[44]

 
 
 
 
 
Ügyek
 
 
Eunedubelian
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Előd või Ügyek
 
 
Emese
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Álmos
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Árpád
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Ungari monarhid
 
 
 
 
 
 
 

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Spinei 2003, lk 33.
  2. ↑ Kirschbaum 1995, lk 40.
  3. ↑ Róna-Tas 1999, lk 59.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Kristó & Makk 1996, lk 9.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 5,8 Engel 2001, lk 19.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Spinei 2003, lk 54.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Anonymus. "Gesta Hungarorum" (ptk. 5). p. 17.
  8. ↑ Simon of Kéza: The Deeds of the Hungarians (ptk. 2.27). p. 81.
  9. ↑ Simon of Kéza: The Deeds of the Hungarians (ptk. 1.10). p. 43.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 Kristó & Makk 1996, lk 10.
  11. ↑ Chronicon Pictum (ptk. 25). p. 98.
  12. ↑ Kristó & Makk 1996, lk 10–11.
  13. ↑ Anonymus. "Gesta Hungarorum" (ptk. 3). pp. 12–13.
  14. ↑ Róna-Tas 1999, lk 227.
  15. ↑ 15,0 15,1 Kristó 1996, lk 166.
  16. ↑ Spinei 2009, lk 353.
  17. ↑ Anonymus. "Gesta Hungarorum" (ptk. 3). pp. 13–15.
  18. ↑ Kristó & Makk 1996, lk 11.
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 Kristó & Makk 1996, lk 12.
  20. ↑ Constantine Porphyrogenitus: De Administrando Imperio (ptk. 38). p. 171.
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 Kristó & Makk 1996, lk 13.
  22. ↑ Kristó 1996, lk 165.
  23. ↑ 23,0 23,1 Róna-Tas 1999, lk 330.
  24. ↑ 24,0 24,1 24,2 24,3 24,4 24,5 Kristó & Makk 1996, lk 14.
  25. ↑ Kristó 1996, lk 104-105.
  26. ↑ Konstantinos Porphyrogennetos. "De Administrando Imperio" (ptk. 38). p. 173.
  27. ↑ 27,0 27,1 27,2 Kristó 1996, lk 133.
  28. ↑ Konstantinos Porphyrogennetos. "De Administrando Imperio" (ptk. 40). p. 175.
  29. ↑ Kristó 1996, lk 148.
  30. ↑ Anonymus. "Gesta Hungarorum" (ptk. 10). p. 29.
  31. ↑ 31,0 31,1 31,2 Spinei 2003, lk 51.
  32. ↑ 32,0 32,1 Spinei 2003, lk 42.
  33. ↑ Nestori kroonika. Aastad 880–882. Lk 61.
  34. ↑ Kirschbaum 1995, lk 29.
  35. ↑ Spinei 2003, lk 51–52.
  36. ↑ Kirschbaum 1995, lk 39–40.
  37. ↑ Spinei 2003, lk 52–55.
  38. ↑ Anonymus. "The Deeds of the Hungarians (ptk. 13). p. 37.
  39. ↑ 39,0 39,1 39,2 Kristó & Makk 1996, lk 15.
  40. ↑ Chronicon Pictum (ptk. 28). p. 98.
  41. ↑ Róna-Tas 1999, lk 344.
  42. ↑ Spinei 2009, lk 72.
  43. ↑ Anonymus. "Gesta Hungarorum", märkus 9, lk 15.
  44. ↑ 44,0 44,1 44,2 Kristó & Makk 1996, lk Appendix 1.
  45. ↑ Anonymus. "Gesta Hungarorum" (ptk 4), p. 15.

Bibliograafia

[muuda | muuda lähteteksti]
Peamised allikad
  • Anonymus, Notary of King Béla: The Deeds of the Hungarians (Edited, Translated and Annotated by Martyn Rady and László Veszprémy) (2010). In: Rady, Martyn; Veszprémy, László; Bak, János M. (2010); Anonymus and Master Roger; CEU Press; ISBN 978-963-9776-95-1.
  • Constantine Porphyrogenitus: De Administrando Imperio (Greek text edited by Gyula Moravcsik, English translation by Romillyi J. H. Jenkins) (1967). Dumbarton Oaks Center for Byzantine Studies. ISBN 0-88402-021-5.
  • Simon of Kéza: The Deeds of the Hungarians (Edited and translated by László Veszprémy and Frank Schaer with a study by Jenő Szűcs) (1999). CEU Press. ISBN 963-9116-31-9.
Teisejärgulised allikad
  • Engel, Pál (2001). The Realm of St Stephen: A History of Medieval Hungary, 895–1526. I.B. Tauris Publishers. ISBN 1-86064-061-3.
  • Kirschbaum, Stanislav J. (1995). A History of Slovakia: The Struggle for Survival. Palgrave Macmillan. ISBN 963-482-113-8.
  • Kristó, Gyula (1996). Hungarian History in the Ninth Century. Szegedi Középkorász Műhely. ISBN 1-4039-6929-9.
  • Kristó, Gyula; Makk, Ferenc (1996). Az Árpád-ház uralkodói [=Rulers of the House of Árpád] (ungari). I.P.C. Könyvek. ISBN 963-7930-97-3.
  • Róna-Tas, András (1999). Hungarians and Europe in the Early Middle Ages: An Introduction to Early Hungarian History (Translated by Nicholas Bodoczky). CEU Press. ISBN 978-963-9116-48-1.
  • Spinei, Victor (2003). The Great Migrations in the East and South East of Europe from the Ninth to the Thirteenth Century. Romanian Cultural Institute (Center for Transylvanian Studies) and Museum of Brăila Istros Publishing House. ISBN 973-85894-5-2.
  • Spinei, Victor (2009). The Romanians and the Turkic Nomads North of the Danube Delta from the Tenth to the Mid-Thirteenth century. Koninklijke Brill NV. ISBN 978-90-04-17536-5.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • The Hungarian Illuminated Chronicle: Chronica de Gestis Hungarorum (Edited by Dezső Dercsényi) (1970). Corvina, Taplinger Publishing. ISBN 0-8008-4015-1.
  • The Russian Primary Chronicle: Laurentian Text (Translated and edited by Samuel Hazzard Cross and Olgerd P. Sherbowitz-Wetzor) (1953). Medieval Academy of America. ISBN 978-0-915651-32-0.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Marek, Miroslav. Arpad. Genealogy.EU.
Eelnev
' 		Ungarlaste suurvürst
umbes 850–895 		Järgnev
Árpád
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Álmos&oldid=6113169"