Yves Klein

Yves Klein
Sündinud	28. aprill 1928 Nice, Prantsusmaa
Surnud	6. juuni 1962 Pariis, Prantsusmaa
Rahvus	prantslane
Tegevusala	maalikunst, tegevuskunst
Kunstivool	uusrealism
Tuntud teoseid	"Monotoonne vaikuse sümfoonia" (1949), "RE 46" (1960), "IKB 191" (1962)

Yves Klein (28. aprill 1928 Nice, Prantsusmaa – 6. juuni 1962 Pariis, Prantsusmaa) oli prantsuse kunstnik, kes oli tuntud kunstiuuenduste ja eksperimentaalsete maalide poolest.

Klein oli kunstikriitiku ja kultuurifilosoofi Pierre Restany 1960. aastal algatatud prantsuse uusrealismi (nouveau réalisme) üks juhtfiguure. Ta oli ka tegevuskunsti arendaja ning minimalismi ja popkunsti eelkäija.

Elulugu

Yves Klein sündis 28. aprillil 1928 Prantsusmaal Nice’is. Tema vanemad Fred Klein ja Marie Raymond olid kunstnikud: isa tegeles postimpressionistliku maastikumaaliga, ema oli informalismi üks juhte. Ta ema korraldas Pariisis aastatel 1946–1954 menukaid kunsti- ja kirjandusinimeste õhtuid. Pere elas vaheldumisi Nice’is ja Pariisis.

Klein oli kunstis iseõppija. Aastatel 1944–1946 õppis ta koolides École Nationale de la Marine Marchande ja École Nationale des Langues Orientales.

Esimesed katsetused ja reisid

1947. aastal alustas Klein judotreeninguid, kus tutvus tulevaste eluaegsete sõprade luuletaja Claude Pascali ja kunstnik Armaniga (Arman Fernandez). Samal ajal alustas ta kunstikatsetustega.

1948. aasta septembris reisis Klein lühikeseks ajaks Itaaliasse ning seejärel 18. novembril sõjaväeteenistuse läbimiseks Saksamaale. Pärast naasmist suundus ta 1950. aastal koos Claude Pascaliga Suurbritanniasse Londonisse, kus töötas raamivalmistaja Robert Savage’i juures. Järgmisena liikusid Klein ja Pascal Iirimaale, kus hakkasid võtma ratsutamistunde.

Esimeste kunstikatsetuste tulemusena sündis 1949. aastal "Monotoonne vaikuse sümfoonia" (Symphonie Monoton-Silence): muusikateos, kus 20-minutisele noodihelile järgneb 20-minutine paus. Seda heliteost on hiljem nimetatud monokroomsete maalide helivasteks. 1949. ja 1950. aastal tegi ta ka oma esimesed monokroomid, kasutades guašši, pastelli, paberit ja pappi, ning seadis nendest oma toas sõpradele üles väikese väljapaneku.

1951. aastal reisis Klein Hispaaniasse, et õppida hispaania keelt. Seal olles õpetas ta kohalikele prantsuse keelt ja judot. Oktoobris kolis ta Pariisi ja hakkas planeerima reisi Jaapanisse. 1952. aasta septembris jõudiski ta laevaga Jaapanisse ning veetis seal järgnevad 15 kuud. Jaapanis jagas ta oma aega judo ja prantsuse keele tundide vahel, mida ta andis nii jaapanlastele kui ka ameeriklastele. 1953. aasta jaanuaris saavutas ta judos musta vöö. Koos sõbra Harold Sharpiga hakkas ta tegema dokumentaalfilme judost, kus Jaapani meistrid judovõtetega üles astuvad. Samuti kirjutas ta sel ajal judost raamatut.

1954. aasta veebruaris naasis Klein Pariisi. Taas Euroopas, võttis Klein vastu õpetaja ja juhendaja koha Hispaania judoföderatsioonis Madridis, kuid jätkas ka kunstiga tegelemist. 1954. aasta novembris avaldas ta kataloogi "Yves Peintures", mis koosnes monokroomide kollektsioonist. Iga monokroom esindas mingit linna, kus ta oli elanud. Kataloogi eessõna koosneb teksti asemel mustadest joontest, mille autor on Claude Pascal. Detsembri alguses pöördus Klein tagasi Pariisi ning jäi sinna püsivalt elama.

Keskendumine kunstile

1955. aastal keeldus abstraktsele kunstile pühendatud rühmitus Salon des Nouvelles Réalités võtmast näitusele Kleini monokroomi "Oranži plii karva universumi väljendus" (Expression du monde de la couleur mine orange, M 60), sest pidas ühetoonilist aktsentideta teost mittesobivaks. Sellele vaatamata korraldas Klein veel samal aastal Solitaires’i klubi ruumides esimese avaliku isikunäituse "Yves, peintures", kus esitles suuri eri toonides monokroome. 1956. aasta 21. veebruarist 7. märtsini järgnes galeristi ja kunstniku Colette Allendy galeriis näitus "Yves: propositions monochromes".

1956. aastal sai Kleinist Püha Sebastiani vibulaskja ordu rüütel ning ta osales 4.–21. augustini koos Šveitsi kunstniku Jean Tinguelyga esimesel avangardkunsti festivalil Marseille’s.

1956. aastal leiutas Klein oma loomingu tunnusvärvi ultramariinsinise, mis kannab rahvusvahelise Kleini sinise nime (International Klein Blue, IKB). 1960. aastal ta ka patentis selle.

Järgneval, 1957. aastal jõudsid Kleini teosed paljudele näitustele. Jaanuaris toimus Milanos Apollinaire’i galeriis näitus "Proposte monocrome, epoca blu", kus eksponeeriti ühes ruumis tema 11 sama mõõtu sinist monokroomi. Järgnenud kuudel nägi ta loomingut kaksiknäitusel Pariisis: Iris Clerti galerii näitusel "Yves: propositions monochromes" teatas ta ühtlasi sinise ajastu algusest, mida tähistas 1001 sinise õhupalli lendulaskmisega; ning Allendy galerii näitusel "Pigment pur" esitles ta mitut teost, mis tutvustasid tema loomingu tulevikusuunda: skulptuur, keskkond, puhtad pigmendid ja ekraan. Sellelt väljapanekult on tuntuim teos "Ühe minuti tulemaal" (Tableau de feu bleu d’une minute, M 41). Ühendväljapanek jõudis ka Düsseldorfi Alfred Schmela galeriisse ja Londonisse Gallery One’i.

Sama aasta suvel tutvus Klein kunstnik Rotraut Ueckeriga, kellest sai tema assistent ja hilisem abikaasa.

Stiililine küpsemine

Yves Kleini monokroomid Gelsenkircheni teatri fuajees (1959)

1958. aasta alguses võitis Klein rahvusvahelise meeskonna liikmena Gelsenkircheni teatri kaunistamiseks välja kuulutatud võistluse. Koos temaga kuulusid meeskonda sakslased Norbert Kricke ja Paul Dierke ning inglane Robert Adams. Kleinile usaldati kuue monumentaalse paneeli dekoreerimine, milleks ta kasutas poolpehme reljeefi tehnikat.

1959. aasta möödus Kleinil reisimise, näitustel osalemise ja loengute andmise tähe all. Aasta alguses pidas ta Jean Tinguely näitusel Schmela galeriis Düsseldorfis kõne, kus rääkis kunstnike koostööst. Märtsis võttis ta osa näitusest "Nägemus liikumises – liikumine nägemuses" (Motion in Vision / Vision in Motion). Juuni alguses pidas ta Sorbonne’i ülikoolis loengu kunsti arengust immateriaalsuse suunas (loeng kandis pealkirja "L’évolution de l’Art vers l’immatériel"). Samal kuul toimus Iris Clerti galeriis tema käsnaskulptuuride näitus "Bareljeefid käsnade metsas" (Bas-reliefs dans une forêt d’éponges). Aasta lõpus avati Gelsenkircheni teater, mille fuajee oli kaunistatud Kleini monumentaalsete sinist värvi poolpehmete reljeefidega.

Klein hakkas katsetama kunsti piiride nihutamisega: eksponeeris tühje näitusesaale ning alustas katsetusi modellidest pintslitega. 1960. aasta veebruaris esitles ta uusi katsetusi oma kodus kunstiloolasele ja kultuurifilosoofile Pierre Restanyle, Rotraut Ueckerile ja kunstiteoreetikule Udo Kultermannile. Ta kattis ühe modelli sinise värviga ja lasi tol oma keha jäljendi kanda suurele lõuendile. Restany hakkas nähtut nimetama antropomeetriaks. Märtsi alguses esitles Klein antropomeetriat esmakordselt valitud publikule Pariisi kaasaegse kunsti galeriis. Sessioon algas "Monotoonse vaikuse sümfooniaga", mida esitasid kolm viiulit, kolm tšellot ja kolm koorilauljat. Kolm paljast modelli tulid lavale ja moodustasid oma siniseks värvitud kehadega lõuendile jäljed. Esitus toimus Kleini juhendamisel.

1960. aasta 16. aprillil avaldas Pierre Restany Milanos teksti "Uusrealistid", milles tehti ülevaade Apollinaire’i galeriis toimuvatest kollektiivsetest näitustest, kus osales ka Klein. Kriitikud on seda teksti nimetanud uusrealismi manifestiks. Oktoobris sai liikumine Kleini korteris ametliku alguse, kui grupp kunstnikke Restany koostatud rühmituse liitumisseadusele allkirja andis.

1961. aastal toimus Saksamaal Krefeldis Haus Lange muuseumis Kleini loomingu retrospektiiv ning ta esimene isikunäitus New Yorgis Leo Castelli galeriis. Klein tegi sel aastal ka koostööd arhitekt Claude Parentiga, kellega koos disainis ta Chaillot’ paleele veest ja tulest purskkaevvud.

1962. aasta 21. jaanuaril abiellus Klein Rotraut Ueckeriga. Sel aastal võttis Klein oma sõpradelt Armanilt, Raysse’ilt ja Pascalilt kipsvormid, et neist reljeefportreed teha. Samuti osales ta Pariisi dekoratiivkunsti muuseumis toimuval näitusel "Antagonismes 2: L’objet". Mais külastas ta Cannes’i filmifestivali, kus näidati Gualtiero Jacopetti filmi "Mondo Cane", milles ta oli osalenud. Tema stseen oli aga filmist välja lõigatud ja "Monotoonse vaikuse sümfoonia" asendatud poplauluga. Klein kavandas koos skulptori ja maalija Sacha Sosnoga järgneva aasta septembriks filmi "Blue-Blue" võtteid.

Juba filmifestivali külastamise ajal tabas Kleini infarkt ja samal kuul järgminegi. 6. juuni hommikul seiskus ta süda pärast järjekordset infarkti ning ta suri, olles vaid 34-aastane. Kaks kuud hiljem, 6. augustil sündis Nice’is ta poeg Yves Amu Klein. Klein on maetud Alpes-Maritimesi La Colle-sur-Loupi linna kalmistule.

Looming

Monokroomid

Yves Klein otsustas juba loometee alguses hakata kasutama värvi puhta vormina ja vabalt hõljuva tundlikkuse väljendusena, hüljata jooned ja piirata kontuure kui vangistust formaalsetes ja psühholoogilistes probleemides ning tugineda ainult vaimu tajumisele. Tema esimesed ühetoonilised maalid ehk monokroomid valmisid aastatel 1949 ja 1950, avalikult esitles ta neid 1954. aastal kataloogis "Yves Peintures", mis koondas eri värvi monokroome.

1955. aastal valmis monokroom "Oranži plii karva universumi väljendus" (Expression du monde de la couleur mine orange, M 60). Salon des Nouvelles Réalités komitee, kellele ta selle teose esitas, ei võtnud seda vastu ning soovitas lisada sellele teise värvi, punkti või joone, mis seda täiendada võiks. Klein jäi endale siiski kindlaks ning leidis, et puhas värv iseeneses esindab tema jaoks midagi.

Sinine periood

Yves Kleini "IKB 191" (1962)

Klein korraldas aastatel 1955 ja 1956 kaks monokroomide näitust, kus ta eksponeeris oranže, kollaseid, punaseid, roosasid ja siniseid teoseid, ning oli publiku reaktsiooni üle ebameeldivalt üllatunud: näituste külastajad liikusid maali juurest maali juurde ning sidusid neid omamoodi mosaiigiks. Publik tundus tema väljapanekut aduvat kui uut laadi heledat, abstraktset sisekujundust. Klein otsustas keskenduda ainult ühele toonile.

1957. aastat võib pidada Klein nn sinise perioodi alguseks. Sel aastal avastas ta enda jaoks värvi, millest sai hiljem ta tunnusmärk – ultramariinsinine, International Klein Blue (IKB). Klein soovis luua sinist tooni, mis avaks tõhusalt lõputu tühja ruumi, kaotades piiri maa ja taeva vahelt. Ta töötas endale sobiva tooni välja keemiliste ühenditega eksperimenteerides.

1957. aastal eksponeeris Klein Milanos Apollinaire’i galeriis näitusel "Proposte monocrome, epoca blu" 11 ühesuurust ja samas tehnikas sinist monokroomi, mida eristasid pealtnäha ainult hinnasildid. Hinnastamisega soovis Klein tõmmata tähelepanu sellele, et iga pildi n-ö kvaliteet on eristatav ka millegi muu kui materjali ja välimuse järgi ning piltide sisu sõltub vaataja taju tundlikkusest. Näitus oli väga menukas. Väljapaneku juures ei olnud keskmes mitte monokroomid ise, vaid sinise värvi kasutuse ambitsioonikus: maalid oli nii tugevalt sinist tooni, et neid vaadates tekkis mulje piiramatust ruumilisusest.

1950. aastate lõpus hakkas Klein monokroomides kasutama naturaalseid käsni. Värvist küllastunud käsnad andsid piltidele uudse, kehalise oleku. Värvist imbunud käsnadega skulptuuridest korraldas ta ka 1959. aastal Iris Clerti galeriis näituse "Bareljeefid käsnade metsas" (Bas-reliefs dans une forêt d’éponges).

Tühjus

1950. aastate lõpus hakkas Klein huvituma tühjusest (le Vide). Seda seostatakse ka ta judo- ja zen-budismi huviga laiemalt. Ta ise on seda kommenteerinud nii: "Hiljuti on mu töö värviga sundinud mind üha enam otsima tuge, et mõista, kuidas tajuda ainet. Ma otsustasin selle võitluse lõpetada. Mu maalid on nüüd nähtamatud ja ma tahaksin neid näidata puhtal kujul." Kleini järgi on tühjus nirvaanat meenutav seisund, kus puuduvad maised mõjud ning saab keskenduda vaid enesele. Ta eemaldas loomingult vormi ning sündisid maalid, kus pole kujutisi; raamatud, mis on sõnadeta; muusikalised kompositsioonid, millel pole ülesehitust – järele jäi kunsti tegelik sisu. Ta soovis eksponeerida oma kunsti selle kaudu, mis neis puudub, innustada vaatajat tajuma selle ideed.

1958. aastal korraldaski ta Iris Clerti galeriis näituse, kus otsustas esitleda mitte miskit – tühjust. Ta eemaldas väikesest galeriiruumist kogu mööbli ja veetis 48 tundi seda ruumi valgeks värvides. Vaatajad lubati ruumi vaatama üksi ja väikestes gruppides ning neile pakuti siniseid kokteile, mis olid näituse jaoks valmistatud. Näitus möödus väga edukalt, seda külastas üle 3000 inimese, ja vaatajad pidasid idee värskust inspireerivaks.

Tühjuse teemat käsitles ta ka fotomontaažis "Langemine tühjusse" (Saut dans le vide, 1960), kus kujutatakse teda seinalt hüpanuna tänavasillutise poole langemas.

Antropomeetriad

1958. aastal hakkas Klein kasutama paljaid modelle n-ö elusate pintslitena, kattes nad värviga ja juhendades neid oma värvist keha vastu lõuendit suruma. Pierre Restany nimetas selle antropomeetriaks. Nõnda sündivas loomes olid naise keha vormid vähendatud torso ja reiteni ning tekkis antropomeetriline sümbol ehk inimese proportsioonide kaanon.

Esimest korda esitles Klein antropomeetriat 1960. aastal Pariisis kaasaegse kunsti galeriis. Etteaste algas kolme viiuli, kolme tšello ja kolme koorilaulja esitatava "Monotoonse vaikuse sümfooniaga" (Symphonie Monoton-Silence). Seejärel sisenesid kolm alasti naist koos värvipangedega. Klein kattis nad sinise värviga ning juhendas siis lõuendini, kuhu nad kehadega oma jälje jätsid. Demonastratsioon, kuidas sensuaalsust saab kunstiloome ajal sublimeerida, tekitas publikus peaaegu maagilise teadmatuse.

Pärast seda kunstietendust valmistas Klein üle 150 antropomeetria paberil ja umbes 30 siidil. Teosed erinesid suuruse, tehnika ja vormi poolest ning tulem sõltus kaasatud modelli anatoomiast, temperamendist ja emotsionaalsest seisundist.

Kuld ja tulemaalingud

1960. aastal ilmusid Kleini monokroomidesse, skulptuuridesse ja käsnreljeefidesse uued värvid. Kõige suurema väljakutse esitas talle kuld, millega töötamise tehnikaid oli ta õppinud juba 1949. aastal Londonis viibides. Esimene kullast monokroomide esitlus toimus 1960. aastal Pariisis dekoratiivkunsti muuseumis. Kulla kõrvale hakkas ta asetama sinist ja roosat värvi, millest sündis kolme värvi kombinatsioon, mis kunstniku sõnul on tuletatud tuleleegi südames esinevatest värvidest.

Klein hakkas tulele otsima kohta ka oma loomingus. Nii sündis 1961. aastal tulemaalingute seeria, kus Klein põletas leegiheitjaga lõuenditele figuure.

Kleini pärand

Yves Klein oli 1950.–1960. aastate Euroopa kunstielu radikaal, kelle looming ja elustiil sümboliseerib tänini prantsuse avangardi irriteerivat hoiakut kodanliku publikuga suhtlemisel ning ajale kiirelt reageeriva uue käitumise ja retoorika plahvatuslikku arengut. Tal õnnestus elektriseerida kogu Pariisi kunstielu ning aidata kiirelt ümber hinnata traditsioonilise kunsti väärtusi.

Tänapäeval seostub Kleini nimi eeskätt värviliste monokroomidega, intensiivse ultramariinsinise tooniga ja värviga kaetud modellide kehadega kaunistatud lõuenditega. Oma lühikese elu jooksul suutis ta luua märkimisväärse pärandi, mis andis tõuke tegevuskunsti ja minimalismi tekkele.

Kleini loomingu mõjukust iseloomustavad ka loomingu kõrged müügihinnad. Näiteks 2013. aastal osteti tema skulptuur, mis on valmistatud sinise pigmendiga immutatud naturaalsetest käsnadest, 22 miljoni dollariga. Tema monokroomide hinnad on jäänud 4–21 miljoni dollari vahele. 2006. aastal kuulus ta teos "RE 46" viie kõige kallimalt müüdud kunstiteose hulka.