Wilhelm de la Barre
Wilhelm de la Barre (surnud mitte varem kui juulis 1655[1]) oli prantsuse päritolu sõjaväelane Kuramaa hertsogite ja Rootsi teenistuses.
Päritolu
[muuda | muuda lähteteksti]
Rootsi genealoogide Bernhard Schlegeli ja Carl Arvid Klingspori andmetel sündis Wilhelm de la Barre Poola kuningaks valitud Henri Valois' kaaskonnas 1573. aastal Poola saabunud Poitou aadliku Antoine de la Barre'i pojana.[2]
Ajaloolane Friedrich Konrad Gadebusch väitis aga 1773. aastal, et Wilhelm de la Barre pärines 17. sajandil Iirimaalt Prantsusmaale pagenud O'Neillide suguvõsa Tyrone'i harust.[3] Nähtavasti andis selleks oletuseks alust asjaolu, et Wilhelm de la Barre vapil kasutatud kujutised on äärmiselt sarnased O'Neillide vapil kujutatuga. Lisaks on 1617. aasta ametissemääramisekäsus mainitud Wilhelm de la Barre'i nimekuju Wilhelm de Turon la Barre'i all, mis võib viidata O'Neillidele kuulunud Tyrone'i krahvkonnale.
1613. aastal Danzigis välja antud abielutõendil on Wilhelm de la Barre'i nimetatud aga Poitoust Toursi linnast pärinevaks (Wilhelmum de la Barre Turonen in Pictavia Gallia provincia).[4]
Sõjaväekarjäär
[muuda | muuda lähteteksti]Wolmar Fahrensbachi teenistuses
[muuda | muuda lähteteksti]Wilhelm de la Barre teenis aferistikuulsusega Liivimaa väejuhi Wolmar Fahrensbachi vägedes ning oli osaline tema korduvates pooltevahetuses Poola, Kuramaa ja Rootsi vahel. 3. mail 1617 määras Fahrensbach "aadelliku, auväärse, mehise Wilhelm de Turon la Barre'i Ventspilsi linnuse kuberneriks" (Edlen, Ehrenfesten, Mannhaften Wilhelm de Turon la Barre zum Gubernatoren über das Haus Windau), kuna ei pidanud eelmist lossipealikku Heinrich Rummelit piisavalt usaldusväärseks.[5]
1617. aasta suvel mängis parasjagu Kuramaa hertsog Wilhelmi teenistuses olnud Fahrensbach kokku rootslastega ning loovutas neile vabatahtlikult Daugavgriva linnuse ning kavatses hõivata ka Riia, mis aga ebaõnnestus. Novembris vahetas ta jälle pooli ning asus koostööle poolakatega. Hetman Krzysztof Radziwiłłini jõudis siis kuuldus, et Wilhelm de la Barre ei soovi aga Fahrensbachi järgida ning ütles, et eelistavat pigem olla truu Kuramaa hertsog Wilhelmile või Gustav II Adolfile. See sundis Radziwiłł kõiki oma tegevusi sinnapaika jätma ning Ventspilsi kiirustama, et kaptenit isiklikult ümber veenda. Kui hetman Ventspilsi jõudis, selgitas De la Barre, et temal pole Poolaga mingisugust probleemi, ning süüdistas olukorras hoopis Fahrensbachi.[6]
Riia linn Fahrensbachile aga ei andestanud ning kuningas Zygmunt III nõusolekul otsustasid linlased Fahrensbachi tema Auce linnuses (Autzenburg) rünnata ning väejuht vangi võtta. 31. jaanuaril marssisid linnast välja 500 sõjameest ooberstleitnant Dönhoffi juhtimisel ning võtsid suuna Aucele. 8. veebruari hommikul seadis Dönhoff oma väed Fahrensbachi linnuse ees lahingukorda ning saatis väejuhi juurde trompetipuhuja, ettepanekuga asuda läbirääkimisi pidama. Ägestunud Fahrensbach läks saadikule rusikatega kallale ning ähvardas trompetimängija surnuks pista, mispeale Wilhelm de la Barre protesteeris ägedalt ning ähvardas oma meestega relvad maha panna ning linnusest lahkuda, kui Fahrensbach sellist autut käitumist jätkata kavatseb.[7]
Oktoobris 1619 saatis Fahrensbach kolm lipkonda mehi Wilhelm de la Barre'i, kuramaalase Klebecki ning oma nõo Georg von Tiesenhauseni juhtimisel ahistama Radziwiłłi Biržai kindlust. Eesmärk ei olnud hästi kaitstud kindluse vallutamine, vaid elanike hirmutamine ning sõjakäigu jätkamiseks vajalike vahendite hankimine röövimise ja rüüstamise teel.[8]
10.-11. oktoobri öösel 1619. aastal ründasid Wilhelm de la Barre'i mehed Radziwiłł teenri Ewert Wechmani kodu, peksid mehe läbi ning rüüstasid tema maja. Rüüstanud kogu piirkonna, põgenesid umbes 50 Barre'i ratsanikku röövsaagiga tagasi oma baasi Auce linnuses, kuid veidi enne kohalejõudmist sai 80 kasakast koosnenud Radziwiłł väesalk nad kätte ning lasi maha ning võttis vangi tosinkond meest.[8]
Roll riia piiramisel
[muuda | muuda lähteteksti]Kui Gustav II Adolf piiras 1621. aastal Riiat, kuulutasid Wolmar Fahrensbachi lipkonnast lahkunud rittmeistrid Wilhelm de la Gardie ja Gabriel Ceridon, et linna edasine kaitsmine oleks kuritegelik ning hetman Radziwiłłi lubatud Poola abivägesid ei ole niikuinii tulemas. Kuna ka linnaisad kartsid, et vastupanu jätkamine linna piiravale Rootsi kuningale võiks linna langemise korral ohtu seada linnaelanike elu, otsustati alistuda.[9]
Veel 1633. aastal, enam kui kümme aastat pärast Riia langemist, puhkes tolleks hetkeks kindralmajori auastmesse tõusnud Wilhelm de la Barre'i ja Riia raehärra Johann Ulrichi vahel vaidlus selle üle, millist rolli kumbki osapool linna alistumisel mängis. Tüli ajendiks oli mõni aasta varem ilmunud saksa ajaloolase Nicolaus Heldvaderi kroonika, mis andis ülevaate Riia vallutamisest. Kuna teos sisaldas selgesõnalist kriitikat Riia rae aadressil, pidas Ulrich vajalikuks need väited ümber lükata. See omakorda vihastas de la Barre'i, ning kaks osapoolt valasid üksteist üle süüdistuserahega.[10]
Rootsi teenistuses
[muuda | muuda lähteteksti]Rootsi teenistuses juhtis Wilhelm De la Barre tragunirügementi (mainitud vahemikus 1622-1625), mida võib pidada eriliseks, kuna ülejäänud Rootsi ratsaväeüksused Liivimaal olid formeeritud lipkondadena.[11]
1. septembril 1625 vallutas ta Cesvaine linnuse.[12]
1631. aastast oli ta kogu Rootsi ratsaväe juhataja Liivimaal.
Kindralmajor de la Barre'i surma järel pandi tema hõbetatud kürass, relvad ja kaks lippu Valmiera Püha Simeoni kiriku seinale.[13]
Maavaldused
[muuda | muuda lähteteksti]6. märtsil 1618 pantis rahapuuduses vaevlev Wolmar Fahrensbach 1000 taalri eest Wilhelm de la Barre'ile oma Sindi mõisa Pärnumaal. Pandidokumendis kiidab Fahrensbach Barre'i tema kauaaegse teenistuse ja ustavuse eest, eriti panuse eest Fahrensbachi Auce linnuse (Autzenburg) kaitsmise ajal, samuti seda, et Barre olla Fahrensbachile ka häda korral raha laenanud.[14] 1620. aasta sügisel pidi Barre tagastama mõisa varasemate omanike Zindtide pärijatele.
10. septembril 1625 läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Wilhelm de la Barre'ile terve Härgmäe lossilääni.[15] 1641. aasta mõisate revisjoni andmeil oli ta oma 35-adramaalise läänistusega Liivimaa suurimate eraisikust maavaldajate hulgas,ning temast eespool oli vaid käputäis Rootsi suurnikke: Banérid (279 adramaad), krahv Gustav Horn (150), krahv Jakob De la Gardie (116), feldmarssal Herman Wrangel (111), riigiadmiral Carl Carlsson Gyllenhielm (82), krahv Heinrich von Thurn (82), kuberner Anders Eriksson Hästehufvud (56), krahv Nils Nilsson Brahe (52), Lars Jespersson Cruus (50), feldmarssal Gustaf Adolf Lewenhaupt (47), riigikammernõunik Åke Axelsson Natt och Dag (43) ning kindralkomissar Henrik Cronstierna (40).[16]
1630. aasta kirikuvisitatsiooni protokollis kurtis Liivimaa superintendent Hermann Samson, et Wilhelm de la Barre on ametist kõrvaldanud kolm luterlikku pastorit ja neile "imelikke asju teinud" (treibet es wunderlich mit ihnen), ning et "prantsuse ja katoliiklikud südamed ei salli luterlikke pastoreid".[17]
Desembris 1633 võõrustas ooberst Wilhelm de la Barre oma Härgmäe lossis Adam Oleariuse juhitud Holsteini saatkonda ning pakkus neile kaks "vürstlikku söögikorda" (woselbst wir mit 2 Mahlzeiten fürstlich tractirt wurden).
1640. aastal läänistas kuninganna Kristiina talle Vecate mõisa.
Perekond
[muuda | muuda lähteteksti]Wilhelm de la Barre oli abielus kahel korral. Esimese abielu sõlmis 1612. aastal Danzigis Elisabeth Klobergiga, kes oli Karski ja Salatsi retniku Friedrich Klohbergi ja Christina von Kahleni tütar.[4][18]
Teist korda oli abielus Elisabeth Magdalena von Anrepiga[19].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Wilhelm de la Barre'i kiri Magnus Gabriel De la Gardie'le, kirjutatud juulis 1655 Härgmäel, kirje Rootsi riigiarhiivis
- ↑ Heinrich Schlegel, Carl Arvid Klingspor. "Den med sköldebref förlänade men ej å Riddarhuset introducerade svenska adelns ättar-taflor". Stockholm, 1875, lk. 11
- ↑ Eestimaa rüütelkonna matriklikomisjon, toimik perekond de la Barre'de kohta; EAA.854.1.1093
- ↑ 4,0 4,1 Сведения о родословной ...; EAA.2057.1.14; 1660-1722
- ↑ Ernst Seraphim. "Der Kurländer Wolmar Fahrensbach", kogumikust "Aus der Kurländischen Vergangenheitlk". Stuttgart, 1893, lk. 61
- ↑ Mariusz Balcerek ["Księstwo Kurlandii i Semigalii w wojnie Rzeczypospolitej ze Szwecją w latach 1600–1629"]. Poznan, 2012, lk. 201
- ↑ Ernst Seraphim. "Der Kurländer Wolmar Fahrensbach", kogumikust "Aus der Kurländischen Vergangenheitlk". Stuttgart, 1893, lk. 99
- ↑ 8,0 8,1 Mariusz Balcerek ["Księstwo Kurlandii i Semigalii w wojnie Rzeczypospolitej ze Szwecją w latach 1600–1629"]. Poznan, 2012, lk. 226
- ↑ Ernst Seraphim. "Der Kurländer Wolmar Fahrensbach", kogumikust "Aus der Kurländischen Vergangenheitlk". Stuttgart, 1893, lk. 138
- ↑ Friedrich Bienemann jr. "Zur Geschichte und Kritik der hist.-politischen Schrift "von Eroberung der Hauptstadt Riga 1621", kogumikust "Mittheilungen aus der livländischen Geschichte". Riga, 1893, lk. 303-315
- ↑ Lars Ericson Wolke "Gustavus Adolphus, Sweden and the Thirty Years War, 1630–1632"
- ↑ GUSTAF II ADOLF. THE POLISH WAR.THE BATTLE OF WALLHOF 1626
- ↑ Wilhelm Heine. "Beiträge zur Geschichte der Stadt Wolmar", ajalehest "Rigasche Stadtblätter". Nr. 47, 25. november 1893, lk. 376
- ↑ Ernst Seraphim. "Der Kurländer Wolmar Fahrensbach", kogumikust "Aus der Kurländischen Vergangenheitlk". Stuttgart, 1893, lk. 105
- ↑ Ärakiri läänikirjast Rootsi riigiregistratuuris
- ↑ Alexander von Richter. "Geschichte der dem Russischen Kaiserthum einverleibten deutschen Ostseeprovinzen bis zur Zeit ihrer Vereinigung mit demselben". Riia, 1858, lk. 10-11
- ↑ "Der zustand der Kirchen in Livland 1630". "Baltische Monatsschrift. LVII. Band". Riia, 1904, lk. 456
- ↑ Сведения о родословной ...; EAA.2057.1.14; 1660-1722
- ↑ Wilhelm de la Barre'i abikaasa Magdalena Elisabeth Anrepi kiri Magnus Gabriel De la Gardie'le, kirje Rootsi riigiarhiivis