Wakō
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2021) |
Wakō’deks (倭冦) kutsuti põhiliselt Ida-Hiina meres 14.–16. sajandil valitsenud piraate.
Etümoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]
Nimetus wakō (倭冦) (wōkòu pinyinis, waegu korea keeles), tihti tõlgitud kui 'jaapani piraadid', esineb peamiselt Korea ja Hiina ajalooallikates.[1] Nimetus koosneb kahest kanji’st. Esimene kanji (倭) tähistas keisririigiaegses Hiinas mittehiinlasi, täpsemalt ida poolt tulnud võõraid. Ühtlasi viidati kanji’ga väiksele kasvule, mistõttu on seda kanji’t tõlgitud ka kui kääbust (dwarf inglise keeles).[2] Teine kanji (冦) tähistab piraati või bandiiti, kuid sel puudub negatiivne alatoon. Ida-Aasias olid piraadid inimesed, kes kauplesid väljaspool seadusi, tihti ilma igasuguse vägivallata.[2] Jaapanlased ise eelistavad ajalooürikutes nimetust kaizoku (海 賊), mis polnud kaugeltki halvustav. Seda väljendit kohtab piraatidega tehtud äritehingute märgetes, mis näitab piraatide aktsepteeritust ühiskonnas.[1]
Tekke põhjused
[muuda | muuda lähteteksti]Poliitiline detsentraliseeritus
[muuda | muuda lähteteksti]Ritsuryō perioodist kuni Toyotomi Hideyoshi juhitud Jaapani ühendamiseni puudus Jaapanil merevägi või selle asemik, mis muutis mere seadusteväliseks tsooniks.[1] Jaapani ajaloolase Murai Shōsuke märkmete järgi mainitakse Korea ja Jaapani vahel sõitvaid piraate kui marginaale, kes elavad perifeerias kahe võimu vahel, aga samas ajavad asju mõlemaga. 14.–16. sajandil määratleti riigipiire maismaaga, merele omistati puhvertsooni staatus.[3] 13. sajandi lõpust hakkasid maismaal tegutsevad võimukandjad – šogunid, templid, imperiaalne kohus (imperial court inglise keeles) ja kohalik eliit – kehtestama tollimakse merekaupadele. Kasvav tollimaksude koormus suurendas ebaseaduslikku kaubandust. Ametlikke pabereid täites põhjendasid kaupmehed kauba puudumist tihti röövlite rünnaku või tormidega, olles ise ajastu reeglite kohaselt piraadid ehk inimesed, kes tegutsevad väljaspool seadust.[2]
Teenused ühiskonnale
[muuda | muuda lähteteksti]16. sajandi alguseks oli piraatide mõjuvõim merel nii suureks kasvanud, et nad moodustasid eraldiseisva osa ühiskonnast, pakkudes merel erinevaid teenuseid. Lisaks kauplemisele ja rüüstamisele tagati mereteedel ohutust, arendati sadamaid, võideldi sõdades.[2]
Kaitse
[muuda | muuda lähteteksti]Põhiline wakō’de osutatav teenus oli kaitse teiste (või ka omaenese) piraatide vastu. Algselt pakuti kaitset väljapressimise teel. 16. sajandi keskpaigas hakati "reisisaatjatele" andma tänutäheks kinke (shukōryō’sid).[2] Kõige tavalisemad kingid olid "kaitse riis" (keigomai) ja "aitäh raha" (reisen).[3] Muromachi perioodi ajaks oli wakō’de kaitse nii hea mainega, et isegi bakufu’d kasutasid nende teenuseid, et kaitsta oma laevu kaubavahetusel Hiinaga (勘合貿易, kangō bōeki jaapani keeles). Näiteks 1420ndatest kuni 1460ndateni sõltusid Tōji piirkonna ametnikud täielikult Kurushima Murakami wakō kaitsest.[2]
.jpg)
16. sajandi lõpuks oli osa wakō’de mõjuvõim merel saavutanud sellised mõõtmed, et nad hakkasid end kutsuma mere valitsejateks (sea lord inglise keeles). Tugevamad neist ei pidanud enam kaitse pakkumiseks eskortlaeva saatma, vaid võtsid kasutusele tollist vabastavad lipud (monmaku’d). Need ette tellitavad lipud andsid laeva liikmetele garantii, et neid grupeeringu mõjualas ei rünnata.[2]
Sadamaäärse elu arendamine
[muuda | muuda lähteteksti]Tänu iseloodud maksusüsteemile (kaitsemaksudele) tekitasid wakō’d sobivatesse kohtadesse kohustuslikud sadamad. Selline meelevaldne laevaliikluse suunamine eri sadamatesse tegi välismaise luksuskauba (Hiina siidi, damasti jms), mis varem oli eliidi kaup, tavainimesele kättesaadavaks.[2]
Palgasõdurid
[muuda | muuda lähteteksti]14. sajandist alates kasutasid daimyo’d omavahelistes konfliktides palgatud wakō’de merelist tuge. Tihti tingisid wakō’d samal ajal mitme sõdiva daimyo’ga, et tehingust rohkem tulu saada.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 F. L. Chance. (2014). Some notes on “Japanese pirates”. Education about ASIA 19(2)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 P. D. Shapinsky. (2009). Predators, Protectors and Purveyors: Pirates and Commerce in Late Medieval Japan. Monumenta Nipponica 64(2): 273-313 pp.
- ↑ 3,0 3,1 R. J. Anthony (2010). Elusive Pirates, Pervasive Smugglers: Violence and Clandestine trade in the Great China Seas. Hong Kong University press.