Würzburgi koolkond

Würzburgi koolkond kujutas endast 19. sajandi lõpul Würzburgi koondunud psühholooge, kes avasid maailmale mõtlemise eksperimentaalse uurimise. Selle liikumise juhiks võib nimetada Tartu Ülikooli lõpetanud Oswald Külpe'i, kes arendas tunduvalt edasi Wundti seatud eksperimentaalpsühholoogilist suunda.

Ajalugu

1896. aastal rajas Wilhelm Wundti kunagine laboriassistent, Oswald Külpe (1862–1915), uue laboratooriumi Würzburgi. Külpe ümbritses end peatselt hulga nooremate psühholoogidega, sealhulgas, Narziß Ach (1871–1946), Karl Bühler (1879–1963), Ernst Dürr (1878–1913), Karl Marbe (1869–1953) ja Henry Jackson Watt (1879–1925). Üheskoos arendati välja uuenduslik lähenemine psühholoogilisele eksperimenteerimisele, mis vastandus suuresti mitmele Wundti poolt seatud piirangule. Wundt oli selgelt eristanud vana filosoofilist enesevaatluse stiili, kus kõrgema tasandi mõtteprotsesse jälgiti pikaajaliselt ning sisemist taju, kus inimene võis kohe saada teadlikuks oma hetkeaistingust, tundest või kujutlusest. Wundt väitis, et neist esimese uurimine eksperimentaalselt oli võimatu, kuna kõrgema tasandi mõttetegevust ei olnud võimalik uurida introspektsiooni kaudu eksperimentaalselt, vaid ainult humanistlikult läbi rahvapsühholoogia. Ainult sisemine taju oli sobilik eksperimenteerimiseks.

Würzburgi koolkondlased seevastu disainisid eksperimente, kus katseisikutele esitati keeruka sisuga stiimuleid (näiteks Nietzsche aforism või loogiline probleem) ning pärast selle mõningast töötlust (näiteks aforismi tõlgendamist või probleemi lahendamist), kirjeldasid osalised retrospektiivselt kõike, mis nende teadvusest oli katseaja vältel läbi käinud. Sellisest protsessist väideti olevat leitud mitmeid teadvuse elemente, sealhulgas teadvuse kogumid, teadlikkus ja mõtted. Inglise keeleruumis öeldakse neile tihtipeale kollektiivselt kujundita mõtted (imageless thoughts).

Wundt osutas säärastele eksperimentidele kui pettusele ning kritiseeris neid jõuliselt. Ta vaidles, et säärastes mõtteeksperimentides puudus täielik eksperimentaalne kontroll. Katseisikud ei olnud teadlikud sellest, missugune ülesanne neile antakse. Järgnev vaimne protsess varieerus katseisikult katseisikule ning katsekorrast katsekorrale, mistõttu polnud võimalik tulemusi korrata. Ta väitis, et on keeruline, kui mitte võimatu katseisikul samaaegselt mõelda talle antud ülesandest ning jälgida seda sama mõtteprotsessi. Wundt arvas, et niinimetatud kujundita mõtete leiud on puudulikud ning korrektselt läbi viidud eksperimendid tõestaksid, et ''kujundita'' sisu oli siiski kujundlik.

Wundti silmapaistvaim inglise tudeng, Edward Bradford Titchener, sisenes sellesse vaidlusesse, väites, et oli viinud läbi laiaulatuslikke introspektiivseid uurimusi, kus ta oli võimeline koondama Würzburgi koolkondlaste kujundita mõtted aistinguteks, tunneteks ja kujutlusteks. Paradoksaalsel moel, kasutas ta meetodit, mida Wundt ei aktsepteerinud, kinnitamaks tema vaatenurka antud olukorras.

Kuigi Würzburgist-inspireeritud töö jätkus ka pärast 1909. aastat (eriti Otto Selzi poolt), läks koolkond suuresti laiali pärast Külpe'i lahkumist Bonni Ülikooli. On tõendeid, et Külpe töötas enne surma süstemaatilise teooria kallal, mis koondaks Würzburgi uuringuid, kuid säärast teooriat ei avaldatud. 1909.aastast kuni oma surmani, ei kuulutanud Külpe suuresti midagi Würzburgi dramaatilistest tulemustest, mistõttu ei kerkinud ühtegi alternatiivset psühholoogilist suunda. Würzburgi koolkonna meetodid olid innovaatilised, nende leiud stimuleerivad ja anomaalsed, ning nad panustasid püsivalt vaimse seisundi olemusse. Kuid Würzburgi koolkond oli siiski vaid koolkond, uurimisprogramm, mis katkestati enneaegselt.