Volgasakslaste ANSV
| Volgasakslaste Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik | |
|---|---|
|
| |
| saksa Autonome Sozialistische Sowjetrepublik der Wolgadeutschen | |
|
vene Автономная Советская Социалистическая Республика Немцев Поволжья (Avtonomnaja Sovetskaja Sotsialistitšeskaja Respublika Nemtsev Povolžja) | |
|
| |
|
| |
| Pindala: 28 200 km² | |
Elanikke: 606 532  | |
| Rahvastikutihedus: 21,5 in/km² | |
| Pealinn: Engels (kuni 1931 kandis nime Pokrovsk) |
Volgasakslaste ANSV oli haldusüksus Vene NFSV-s aastatel 1924–1941. Moodustati 1918–1924 eksisteerinud Volgasakslaste Töörahva Kommuunist.
Hõlmas volgasakslaste kompaktsed asualad Volga jõe kaldal.
Volgasakslaste ANSV likvideeriti 28. augustil 1941 Stalini käsul ja volgasakslased küüditati Kasahstani. Vabariigi ala liideti Saratovi oblastiga.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Sakslaste organiseeritud ümberasumine Saksamaalt Venemaale toimus 18. sajandil, kui saksa päritolu Venemaa keisrinna Katariina II soovis asustada Venemaa keskosa kohalikku põllumajandust edendavate asunikega. 1763. aasta 22. juulil andis keisrinna Katariina II välja manifesti, milles kutsus välismaalasi asuma elama Venemaale Volga jõe ääres asuvatele asustamata maa-aladele. Ümberasumise soodustamiseks kuulutas keisrinna välja asunikele järgmised soodustused:
- tasuta transport Venemaale;
- õigus asuda elama kohalikest eraldatud kolooniatena;
- tasuta maa ja vajadusel maksuvaba laenu andmine elamise loomiseks;
- usuvabadus ning õigus ehitada oma kirikuid, millest tulenes ka õigus rajada oma koole;
- kohalik omavalitsus;
- vabastus sõjaväe- ja riigiteenistusest;
- õigus lahkuda Venemaalt igal ajal;
- ülaltoodud vabadused olid ka garanteeritud asunike järglastele alatiseks.
Asunike Venemaale kutsumine langes kokku Euroopas ja Saksamaa vürstiriike laastanud Seitsmeaastase sõja lõpuga, mil toimus sakslaste emigratsioon ka Ameerikasse.
Esimesed saksakeelsete asunike kolooniad moodustusid Volga jõe ääres aastatel 1764–1767. Vene-Türgi sõja tulemusena vallutas Venemaa territooriumid Ukrainas ja Mustast merest põhja pool, kuhu samuti asustati asunikke. Sama kordus Krimmi poolsaare ja Bessaraabia hõivamisel, kuhu suunati saabuvaid koloniste. Uutesse piirkondadesse elama asuvatele kolonistidele avaldas 1803. aastal kutse elama asumiseks ka Katariina II pojapoeg keiser Aleksander I, kuid kolonistidele seati täiendavaid nõudeid, et vältida nn õnneotsijate saabumist Venemaale. Asunikelt nõuti 1804. aastast täiendavate tingimustena, mis piirasid Katariina II esmaseid lubadusi: asunikud pidid omama vara või majapidamiskraami vähemalt 300 kuldna väärtuses, omama käsitöö- või põllumajandusoskusi ning olema perekonnainimesed. Üksikuid inimesi vastu ei võetud.
19. sajandi teisel poolel keiser Aleksander II poolt alustatud venestamispoliitika tulemusel tühistati 1871. aastal saksa asunikele antud eriõigused. Kolonistide õigused ja kohustused võrdsustati kohalike talupoegadega. 1874. aastal hakati ka saksa päritolu koloniste esmakordselt värbama Venemaa keisririigi sõjaväkke. Pärast Venemaa keisri poolset lubaduste rikkumist siirdus osa volgasakslasi Ameerikasse, kuid osa jäi Venemaale ning leppisid kujunenud olukorraga.
1914. aastal alanud Esimeses maailmasõjas osalesid volgasakslased mobiliseerituina Venemaa keisririigi sõjaväes sõjategevuses, kuid osa volgasakslasi deporteeriti ka kaugetesse Siberi piirkondadesse. 1941. aastal alanud Teise maailmasõja alguses deporteeriti volgasakslased ÜK(b)P KK poolt 2. augustil vastu võetud dekreedi alusel 28. augustil 1941 Kasahstani (vt ka "Küüditamised Nõukogude Liidus").
Rahvastik
[muuda | muuda lähteteksti]ANSV rahvuslik koosseis 1939. aastal
| volgasakslased | 366 685 | (60,46%) |
| venelased | 156 027 | (25,72%) |
| ukrainlased | 58 248 | (9,6%) |
| kasahhid | 8 988 | (1,48%) |
| tatarlased | 4 074 | (0,67%) |
| mordvalased | 3 048 | (0,5%) |
| valgevenelased | 1 636 | (0,27%) |
| hiinlased | 1 284 | (0.21%) |
| juudid | 1 216 | (0,20%) |
| muud | 5 326 | ( 0,5%) |
| kokku | 606 532 | (100,00%) |