Vladislav Vinogradov

Vladislav Petrovitš Vinogradov (vene keeles Владислав Петрович Виноградов; 11. september (vkj 29. august) 1899 Kuznetsovo, Tsarevokokšaiski maakond, Kaasani kubermang – 13. aprill 1962 Moskva) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane ja malefunktsionäär, intendanditeenistuse kindralleitnant (1943).

Vinogradovi isa Pjotr Vinogradov oli mari rahvusest vaimulik. Pärast isa surma kolis perekond Tšeboksarõsse. Vinogradov võttis osa esimesest maailmasõjast ja kodusõjast. 1920. aastal määrati ta Tšuvaššia sõjakomissari abiks. Aastatel 1927–1930 oli ta Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia tagala ja varustuse teaduskonna kuulaja.

Suures Isamaasõjas juhatas ta rinde tagalateenistust. Detsembris 1941 ülendati ta kindralmajoriks, märtsis 1943 kindralleitnandiks. Aprillis 1944 moodustati 3. Valgevene rinne, mille juhatajaks määrati Ivan Tšernjahhovskõi. Tema asetäitjaks tagala alal sai Vinogradov.

Septembrist 1944 kuni märtsini 1945 oli Vinogradov Liitlaste Kontrollkomisjoni Rumeenias ülema asetäitja (ülemaks oli Nõukogude Liidu marssal Rodion Malinovski, kes aga oli seotud rinde juhtimisega ja seetõttu lasus kontrollkomisjoni juhtimine faktiliselt Vinogradovi õlgadel). 10.–12. septembril 1944 osales ta Moskvas peetud läbirääkimistel Rumeeniaga vaherahu sõlmimise osas. Kuue kuu jooksul, mis Vinogradov oli seotud komisjoniga, õppis ta selgeks rumeenia keele.^[1]

Pärast sõda töötas Vinogradov NSV Liidu teedeministri asetäitjana (1946–1948) ja seejärel NSV Liidu relvajõudude tagala staabiülema asetäitjana (1948–1949). 1951. aastal läks kindralleitnant Vinogradov tervislikel põhjustel erru.^[1]

Vinogradov juhtis aastatel 1947–1949 Üleliidulist Male-kabesektsiooni, 1952–1954 Üleliidulist Malesektsiooni ja 1961. aastast kuni oma surmani oli ta NSV Liidu Maleföderatsiooni esimees.

Vinogradov valdas inglise, prantsuse, saksa, rumeenia, ladina ja vanakreeka keelt.^[1]

Ta on maetud Novodevitšje kalmistule.