Vladimir Voinovitš

Vladimir Voinovitš (2010)

Vladimir Voinovitš (vene keeles Владимир Николаевич Войнович; 26. september 1932 Stalinobod – 27. juuli 2018 Moskva) oli vene kirjanik.

Voinovitš hakkas luuletusi kirjutama sõjaväeteenistuse ajal 1951–1955, mille tagumine osa toimus Poolas. Esimesena avaldas tema luulet Kertši ajaleht, kus töötas tema isa.

1960 kirjutas Voinovitš luuletuse "14 minutit stardini" ("Четырнадцать минут до старта"), mis muutus sisuliselt kosmonautide hümniks. Pärast seda, kui seda luuletust tsiteeris kosmonaute vastu võtnud Hruštšov, sai Voinovitš üleöö kuulsaks ja võeti 1962 vastu NSV Liidu Kirjanike Liitu. Kokku kirjutas Voinovitš umbes 40 lauluteksti.

Edaspidi kirjutas ta rohkem proosat. 1961 avaldas ajakiri Novõi Mir jutustuse "Мы здесь живём" ("Meie elame siin").

1963 kirjutas Voinovitš romaani "Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused". Selle peategelane Tšonkin on justkui segu Loll-Ivanist ja Švejkist. Kuna selles kujutati nõukogude elu satiiriliselt, siis polnud mõtet seda kirjastustele pakkudagi. Samizdati kaudu levis see aga NSV Liidus laialdaselt. Selle esimene osa ilmus autori loata 1969 Maini-äärses Frankfurdis, aga kogu romaan 1975 Pariisis.

1960. aastate lõpus läks Voinovitš nõukogude võimuga konflikti. Kuna ta osales võitluses inimõiguste eest ja kujutas oma teisteski teostes nõukogude tegelikkust satiiriliselt, siis hakkas KGB teda jälitama ja 1974 arvati ta välja kirjanike liidust, seevastu võttis ta liikmeks Prantsusmaa PEN-klubi.

Esimest korda pakkus KGB talle võimalust emigreeruda 1975. aastal. 1980. aasta detsembris saadeti Voinovitš NSV Liidust välja ja järgmisel aastal võeti talt NSV Liidu kodakondsus. Voinovitš elas seejärel Lääne-Saksamaal ja USA-s ning töötas Vabadusraadios.

1986 avaldas ta düstoopilise romaani "Moskva 2042", kus kujutab stagneerunud NSV Liitu, mis majandusraskuste tõttu kokku variseb, aga kommunistide asemel võimule tõusvad monarhistid pole sugugi paremad. See on satiir niihästi NSV Liidu kui vene emigrantide ringkondade, sealhulgas Aleksandr Solženitsõni pihta.

1990 taastati Voinovitši NSV Liidu kodakondsus. Alates 1992 elas ta põhiliselt Venemaal.

Kui Venemaa kasutas oma hümnina NSV Liidu hümni, ainult ilma sõnadeta, kirjutas Voinovitš sellele viisile uued, satiirilised sõnad.

Eesti keeles ilmunud teosed

• Jutustus "Meie elame siin" ("Мы здесь живём"; tõlkinud Harald Lepik; Loomingu Raamatukogu 18, 1962)
• Jutustus "Tahan olla aus" ("Хочу быть честным"; tõlkinud Harald Lepik; Loomingu raamatukogu 2, 1964)
• Romaan "Karvamüts" ("Шапка"; tõlkinud Jaan Ross; Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002)
• Romaan "Moskva 2042" ("Москва 2042"; tõlkinud Annely Pekkonen; Tallinn: Kiil, 2011)
• Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused. 1. osa. ("Жизнь и необычайные приключения солдата Ивана Чонкина"; tõlkinud Jüri Ojamaa; Tallinn: Tänapäev, 2014; ilmunud sarjas Punane raamat)
• Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused. 2. osa. ("Жизнь и необычайные приключения солдата Ивана Чонкина"; tõlkinud Jüri Ojamaa; Tallinn: Tänapäev, 2015; ilmunud sarjas Punane raamat)
• Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused. 3. osa. ("Жизнь и необычайные приключения солдата Ивана Чонкина"; tõlkinud Jüri Ojamaa; Tallinn: Tänapäev, 2015; ilmunud sarjas Punane raamat)

Filmograafia

• "Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused" ("Жизнь и необычайные приключения солдата Ивана Чонкина"), komöödia Vladimir Voinovitši romaani põhjal, režissöör Jiří Menzel, Prantsuse-Tšehhi-Vene-Suurbritannia-Itaalia 1994

Välislingid

• Vladimir Voinovitši koduleht