Vladimir Obrutšev

Vladimir Obrutšev (1886)

Vladimir Obrutševi portree 1963. aasta NSV Liidu postmargil

Vladimir Obrutšev (vene Владимир Афанасьевич Обручев; 10. oktoober (vkj 28. september) 1863 Klepenino, Rževi maakond, Tveri kubermang – 19. juuni 1956 Moskva) oli vene geoloog, geograaf ja ulmekirjanik.

Vladimir Obrutšev lõpetas 1886. aastal Peterburi Mäeinstituudi. Instituudi lõpetamise järel osales ta geoloogina uurimisreisidel Kesk-Aasias ja Siberis. 1901–1912 oli ta Tomski Tehnoloogilise Instituudi õppejõud. 1919–1921 töötas Obrutšev professorina Simferopolis Tauria Ülikoolis. 1921–1929 oli ta Moskva Mäeinstituudi professor. Tema initsiatiivil asutati Moskvas 1930. aastal Geoloogia Instituut, mille juhatajaks ta sai. 1939. aastast alates oli ta NSV Liidu Teaduste Akadeemia Igikeltsainstituudi direktor. 1942–1946 oli Obrutšev Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia geoloogia-geograafiaosakonna akadeemiline sekretär. Alates 1947. aastast oli Vladimir Obrutšev Nõukogude Liidu Geograafiaühingu aupresident.

Vladimir Obrutševi teaduslikud tööd käsitlesid lössi teket, igikeltsa, tektoonikat, Siberi kullamaardlate geoloogiat jne.

1924. aastal avaldas Vladimir Obrutšev ulmeromaani "Plutoonia" ("Плутония", eesti keeles 1954). 1926. aastal ilmus tema teine ulmeromaan "Sannikovi maa" ("Земля Санникова", eesti keeles 1956). Seiklusromaan "Kesk-Aasia avarustes" ("В дебрях Центральной Азии") ilmus 1951. aastal (eesti keeles 1957).

Isiklikku

Üks tema kolmest pojast (kes kõik olid geoloogiaga seotud) oli paleontoloog Dmitri Obrutšev, kes 1965. aastal kirjutas koos Elga Margiga monograafia psammosteiididest.