Viskooskiud
Viskooskiud (inglise rayon) on tselluloosist saadav tehiskiud, mida põhiliselt kasutatakse mitmesuguste tekstiilide valmistamiseks.
Tooraineks kasutatakse enamasti kase, kuuse, pöögi või eukalüptipuu tselluloosi. Viskooskiudu (tsellulooskiudu) valmistatakse puidu tselluloosist selle töötlemisel naatriumhüdroksiidi (NaOH) ja süsinikdisulfiidiga (CS2). Nii saadakse vees lahustuv tselluloosksantogenaat, mille lahus – viskoos – surutakse läbi peente avadega pihusti ja moodustunud peened joad suunatakse otse sadestusvanni, kus ksantogenaat happelises keskkonnas laguneb ja sadenevad tahked peaaegu puhta tselluloosi kiud. Kiudusid venitatakse, nii et tselluloosi makromolekulid orienteeruvad pikisuunalisteks ja niidi tugevus kasvab. Neist kiududest saab kedrata tugevat niiti mitmesugusteks otstarveteks. Tuntuimad on siidi meenutavad materjalid nagu viskoossiid ja staapel (tsellvill).
Omadused
[muuda | muuda lähteteksti]Viskooskiud on väga sarnane puuvillale, kuid imab vett endasse rohkem kui puuvill ja kuivab aeglaselt. Märjalt rebeneb kiiresti, ei kannata keetmist, ei elektriseeru. Hea kangas värvimiseks.
Viskooskiust tekstiil on seljas jahe, pehme, hea langevusega, kuid kortsub kergemini kui puuvill ja ei hoia hästi vormi. Viskooskiud ei tekita allergiat.[1]
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Viskooskiust kangad sobivad hästi just suverõivasteks: pluuside, kleitide, seelikute valmistamiseks, samuti voodrikangaks talverõivastele.
Sageli segatakse viskooskiudu teiste kiududega, et parandada nende omadusi: Villa ja viskooskiu segu parandab villa vastupidavust ning vähendab vanumise ohtu. Puuvillane viskoosilisandiga kangas on puuvillkangast parema läike ja erksama värviga.
Hea veeimavuse tõttu kasutatakse viskoosi mähkmete ja hügieenisidemete valmistamiseks.[1]
Hooldus
[muuda | muuda lähteteksti]Viskooskiust tekstiile tuleb pesta temperatuuril mitte üle 40° C, et vältida värvi kahjustumist. Lubatud kerge tsentrifuugimine. Viskoos talub hästi keemilist puhastamist, kuid paremini saab puhtaks pestes ja tuleks lähtuda iga toote juhistest.[1]
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Viskoos töötati 19. sajandil välja siidikiu asendajaks. Juba aastail 1884–1885 demonstreeris briti keemik Sir Joseph Wilson Swan Londonis kiude, mis olid tehtud nitrotselluloosist (nitraatkiu nime all[2]). Saadud tulemust oli töödeldud kemikaalidega, et muuta materjal tagasi mittesüttivaks tselluloosiks. Kuid Swani leiutis ei jõudnud demonstreerimisest kaugemale. Viskooskiu arendamine praktilise tööstusliku eesmärgiga algas hoopis Prantsusmaal tööstuskeemiku Hilaire Bernigaud', Chardonnet' krahvi eestvõtmisel. 1889. aastal demonstreeris Chardonnet protsessi, kus nitrotselluloosi juhtimisel läbi ketrusseadme avade (seadet nimetati spinnerette) tekkisid kiud, mida kõvendati sooja õhu düüsides ja muudeti keemiliselt taas tselluloosiks. "Chardonnet' siidi", esimese tehiskiu tööstuslik tootmine algas 1891. aastal Besançonis.[3]
Olgugi et Chardonnet' protsess oli lihtne ja jäätmeteta, oli see teisalt aeglane, kallis ja potentsiaalselt ohtlik nitrotselluloosi omaduste tõttu. 1890. aastal patenteeris üks teine prantsuse keemik Louis-Henri Despeissis protsessi, milles kiud toodeti tselluloosi vaskammoniaakühendist. Leiutis baseerus Šveitsi keemiku Matthias Eduard Schweizeri avastusel (1857), et tselluloosi saab lahustada vasesoolade ja ammoniaagi lahuses ning pärast kiududeks venitamist muuta taas tselluloosiks. 1908. aastal hakkas Saksamaa tekstiilifirma I. P. Bemberg AG tootma vaskammoniaakviskoosi Cupra rayon või bembergsiidi nime all[2].
Kolmas tootmisviis, mis on tänapäeval viskooskiu tootmises tavalisim, leiutati 1891. aastal, kui kolm briti keemikut Charles F. Cross, Edward J. Bevan ja Clayton Beadle avastasid, et kiude võib toota siirupjast massist, mis tekib tselluloosksantogenaadi lahustamisel naatriumhüdroksiidis. 1905. aastal hakkas Briti siiditootja Samuel Courtauld & Company selle menetlusega tehissiidi tootma viskooskiu nime all. 1911. aastal alustas American Viscose Corporation viskooskiu tootmist Ameerika Ühendriikides.[3]