Viktor Roovere

Viktor Roovere (kuni 1935 Viktor Rotenbork; 19. oktoober 1898 Jõgeveste, Valgamaa – 19. august 1964 Göteborg) oli Eesti politseinik ja sõjaväelane.

Elukäik

Viktor Roovere osales Vabadussõjas, oli 6. jalaväepolgus. Seejärel õppis Sõjakooli esimesel suurtükiväe ohvitseride kursusel, mille lõpetamisel ülendati lipnikuks ning määrati teenima soomusrongide diviisi. Teenis laiarööpmelistel soomusrongidel 3 ja 6. Vabadussõja lõppedes teenis kuni 1921. aastani soomusrongide suurtükiväedivisjonis adjutandina.

Ta lõpetas 1921. aastal Valga Poeglaste Gümnaasiumi ning õppis aastatel 1921–1925 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (lõpetas ülikooli). 1926. aastal lõpetas ka Politseikooli. Ta oli üliõpilasseltsi Liivika vilistlane.

Töötas 1924–1925 politsei ja kohtu kantseleitöödel. 1926. aastast oli Tartu III jaoskonna politseikomissar. Aastatel 1927–1928 oli ta Võru-Petseri, 1928–1934 Tallinna-Harju ja 1934–1940 ja 1941–1944 Tartu-Valga prefekt.

Roovere jäi teise Nõukogude okupatsiooni ajal (1940–1941) ainsa Eesti prefektina arreteerimata (varjas end). 1944. aastal põgenes Rootsi.

Tunnustus

Priikooli õigus kuni kõrgema kooli lõpetamiseni, 1920
Vabadussõja mälestusmedal
Kaitseliidu Valgerist, III järk, 1932
Eesti Punase Risti II järgu II astme teenetemärk, 1933
Kotkaristi III klassi teenetemärk, 1936
Rohelise Risti II järk
Läti Kolme Tähe orden, 3. klass

Kirjandus

"Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased. 1918 - 1938". Eesti Kunstnike Liidu väljaanne. Tallinn 1939
Konstantin Kanep. "Prefekt V. Roovere". Võitleja nr 9, september 1964. Lk 6

Välislingid