Viktor Liivak

Viktor Liivak

Viktor Liivak VR I/2 ja VR II/3 (1. märts 1890 Tallinn – 9. juuli 1949 Volgolagi vangilaager, Jaroslavli oblast, Venemaa) oli Eesti sõjaväelane (kolonel).

Elulugu

Viktor Liivak lõpetas 1909. aastal Peterburi 8. Gümnaasiumi. 1912. aastal lõpetas ta Kaasani sõjakooli.

Teenis Venemaa keiserlikus armees ja Esimene maailmasõjas 21. augustist 1914 kuni 6. detsembrini 1917, 86. Villmanstrandi jalaväepolgu roodu nooremohvitseri ja maakuulajate meeskonna ülemana. 13. Soome kütipolgus alamleitnandina, leitnandina, staabikaptenina, kaptenina ja kütipolgu pataljoniülemana.

Teenis 31. detsembrist 1917 Eesti rahvusväeosade 4. eesti jalaväepolgu pataljoniülemana ja 3. detsembrist 1918 4. Eesti Rahvaväe polgu pataljoniülemana.

Osales Eesti Vabadussõjas Viru rindel 21. novembrist 1918 kuni 1. maini 1920, 4. jalaväepolgu I pataljoniülemana. 28. veebruarist 1919 4. jalaväepolgu ülema abi. 14. mail 1919 ülendati kapteni auastmest alampolkovnikuks.

Aastatel 1919–1921 oli ta I diviisi staabi ülem ja I diviisi ülema ajutine kohusetäitja. 1922. aastast teenis 2. jalaväepolgus ja 2. jalaväerügemendis ülema abina. 1923. aastal viidi üle teenistusse 10. Jalaväerügementi III pataljoni ülemaks ning saadeti vanusega reservi 30.09.1927

Arreteeriti NKVD poolt 15. juunil 1945. aastal, mõisteti 25. veebruaril 1946 süüdi erinõupidamise otsusega §58-1a süüdistuses. Suri 9. juulil 1949 Volgolagi vangilaagris Jaroslavli oblastis NSV Liidus.

Tunnustus

• Vabadusrist I liik, 2 järk
• Vabadusrist II liik, 3. järk
• Püha Vladimiri IV järgu orden mõõkade ja lindiga
• Püha Anna IV järgu orden
• Püha Anna III järgu orden mõõkade ja lindiga
• Püha Anna II järgu orden
• Püha Stanislause III järgu orden
• Püha Stanislause I järgu orden

Isiklikku

Viktor Liivaku abikaasa oli Helene Louise Liivak (sünd Sieberg; 1888–1965) ja poeg oli Gerhard Liivak (1918–1995).

Välislingid

• EESTI SÕJAMUUSEUM - KINDRAL LAIDONERI MUUSEUM. EESTI OHVITSERID 1918-1940.
• Foto