Vikipeedia:Nädala artiklid 2025

Nädala artiklid
2008 – 2009 – 2010 – 2011 2012 – 2013 – 2014 – 2015 2016 – 2017 – 2018 – 2019 2020 – 2021 – 2022 – 2023 2024 – 2025 – 2026 – 2027

Nädala artiklid on eestikeelse Vikipeedia avalehel olnud artiklid, mis vastavad headele artiklitele esitatud nõudmistele.

Siin on ära toodud 2025. aasta nädala artiklid.

1. nädal

Tore nulg on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Ta on hõbenulu lähedane sugulane. Tore nulg kasvab Põhja-Ameerika lääneosa mägedes parasvöötme kliimas. Puit on kerge ja pehme, kuid nulu kohta vastupidav. Et toreda nulu võra on hõbedane, kasvatatakse teda ka jõulupuuks.

Tore nulg kasvab looduslikult tavaliselt 20–40, harva kuni 60 m kõrguseks. Tüve läbimõõt küündib soodsates oludes 2,6 meetrini. Puude eluiga võib ületada 600 aastat. Tore nulg moodustab tihti puhaspuistuid või on domineeriv puuliik okaspuusegametsas.

Kuna käbid valmivad üldjuhul vaid puu tipuosas, siis igasugused tipuosa kahjustused vähendavad oluliselt käbide arvu. Eriti sagedasti esineb selliseid kahjustusi vanadel puudel. Seemnete idanevus on tavaliselt madal, alla 40%, kuid selle kompenseerib seemnete suur hulk. Erakordselt heal seemneaastal võivad puud toota 1,4 miljonit seemet hektari kohta, tavalisel seemneaastal on see umbes kümme korda väiksem. Väga head seemneaastad esinevad 1–4 aasta järel. Seemnete eraldumine koos käbide lagunemisega algab septembri lõpust oktoobri keskpaigani ja neid levitab peamiselt tuul, kandes nad tavaliselt kaugusele, mis on 1½–2 korda suurem puu kõrgusest. Loe edasi ...

2. nädal

Kolvikesed ehk koonusrakud on inimese ja mitmete teiste loomade (sealhulgas imetajate) silma võrkkestas paiknevad valgustundlikud rakud, mis on seotud värvuste nägemisega. Koos kepikestega võimaldavad nad nägemist.

Kolvikesed toimivad paremini hea valgustatuse korral, sest neil on suhteliselt väike valgustundlikkus. Nad tagavad ka kontrastide eristamise ning seega ruumilise lahutusvõime. Värvuste nägemist võimaldavad kolvikesed sellepärast, et enamasti esineb vähemalt kaht tüüpi kolvikesi, mille tundlikkuse spektraalne jaotus on erinev. Hämaras kolvikeste töö lakkab, mistõttu värvuste eristamise võime kaob. Samuti saab kolvikeste abil tajuda peenemaid üksikasju ja kiiremaid muutusi, sest kolvikeste reaktsiooniaeg on lühem kui kepikestel.

Inimestel on tavaliselt kolme liiki kolvikesed, mis reageerivad värvustele erinevalt. Seda nimetatakse kolmevärvinägemiseks ehk trikromaasiaks. On teateid inimestest, kellel on nelja tüüpi kolvikesi, nii et neil on neljavärvinägemine ehk tetrakromaasia. 10% meestel ja 50% naistel arvatakse olevat ka oranži värvi suhtes tundlikud kolvikesed. Tetrakromaasiat ja isegi pentakromaasiat ehk viievärvinägemist on teada lindudel, roomajatel ja kaladel. Loe edasi ...

3. nädal

Keila on linn ja omavalitsusüksus Harjumaa lääneosas Keila jõe ääres, Tallinnast 25 km edelas. Keila idapiir kulgeb valdavalt mööda Keila jõge.

Keila pindala on 11,25 km² ja elanike arv 2024. aasta alguse seisuga oli 10 964. Linn on elanike arvult Harju maakonnas Tallinna ja Maardu järel kolmas.

Keilat esmamainiti (Keikæl) kirjalikes allikates 1241. aastal 10 adramaa suuruse külana. Hiliskeskaegses Eestis oli Keila üks 15 alevist. Liivi sõja ajal sai Keila rängalt kannatada ja pärast sõda jäi sinna vaid kirikuküla. 1925. aastal sai Keilast alev ja 1. mail 1938 kolmanda astme linn.

Linna läbib elektrifitseeritud Tallinna–Keila raudteeliin, mis hargneb seal Paldiski ja Turba liinideks. Raudteejaam ise pärineb 1870. aastast ja see on olnud linna arengus oluline.

1950. aastal moodustati Eestis senise 13 maakonna asemele 39 rajooni, sealhulgas Keila rajoon. Hoogsalt hakati rajoonikeskuseks saanud väikelinnadesse ehitama halduskeskusi. Iseloomulik oli hoonete ehitamine korduvkasutusega projektide järgi. Näiteks Keila kultuurimaja on Arnold Matteuse Antsla kultuurimaja kordus. Keila rajoon ühendati 1962. aastal Harju rajooniga. Loe edasi ...

4. nädal

Tarandkalme on kivikalme, mis sisaldab ühte või mitut tarandit – maapinnale kividest laotud müüriga ümbritsetud nelinurkset ala. Mitme tarandiga kalmetes on need ehitatud üksteise külge.

Tarandi piirideks on suured raudkivid või paeplaadid, mis on laotud lapiti kuivmüüritisena. Välisserv püüti laduda sirgena ning tarandi sisemus täideti kivide ja mullaga. Tarandi pikkus varieerus 2–3 meetrist 10–12 meetrini, laius vaevalt 1 meetrist kuni 4–5 meetrini.

Tarandkalmeid rajati alates 8. sajandist eKr ja viimased järelmatused on dateeritud vahemikku (7.) 8.–11. (12.) sajand pKr.

Tarandkalmeid ehitati Eestis, Edela-Soomes, Põhja- ja Lääne-Lätis, Loode-Venemaal ja Kesk-Rootsi idaosas. Valter Langi arvates märgib tüüpiliste tarandkalmete ja neile iseloomulike hauapanuste levik läänemeresoome algkeele hilise vormi Põhja-Eestist lähtunud ekspansiooni.

Neid rajanud kollektiivid polnud suuremad tavalisest perest ja sageli ei maetud neisse ka kõiki selle kollektiivi liikmeid. Loe edasi ...

5. nädal

Siberi seedermänd (Pinus sibirica) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide hulka alamperekonda Strobus.

Vahel käsitletakse siberi seedermändi alpi seedermänni (P. cembra) alamliigina. Siberi seedermännil on viimasest pisut suuremad käbid ja okastel on kolm vaigukanalit, mitte kaks.

Siberi seedermänni venekeelse nime "siberi seeder" (сибирский кедр) järgi on seda puud vahel seedriks nimetatud, mis ei ole aga korrektne, sest seedrid ei kuulu mändide hulka, vaid omaette perekonda.

Siberi seedermänd jõudis üksikute isenditena Eesti alale arvatavasti juba 18. sajandil. Seda pole võimalik selgitada, sest alpi ja siberi seedermännil ei tehtud vahet. Siberi seedermändi on kasvatatud Väimela, Olustvere, Toila-Oru ja Räpina pargis, Luua ja Mihkel Ranna arboreetumis, Tartu Ülikooli Botaanikaaias ning Tallinna Botaanikaaias, samuti Tartu linna haljastuses. Üldiselt kasvab ta meil hästi, kuid mullastiku suhtes on nõudlik. Ta eelistab huumusrikkaid liivsavi- ja saviliivmuldi ning kasvab halvasti sügavatel liivmuldadel ja kuivadel lubjakivist aluspõhjaga muldadel. Ta on meil täiesti külmakindel, tolmleb ja kannab vähesel määral käbisid. Loe edasi ...

6. nädal

Jupiter on Päikesest kauguselt viies planeet ja Päikesesüsteemi kõige suurem planeet. Hiidplaneet Jupiter ületab kõigi teiste planeetide kogumassi umbes kaks ja pool korda. Päikese massist on Jupiteri mass ligikaudu 1000 korda väiksem. Astronoomid teavad Jupiteri juba antiikajast.

Roomlased panid sellele nime oma peajumala Jupiteri järgi planeedi Jupiter suuruse tõttu. Maa pealt vaadatuna võib Jupiteri tähesuurus olla kuni −2,94, mis on piisavalt hele, et jätta varje.

Kuu ja Veenuse järel on Jupiter heleduselt kolmas taevakeha. (Opositsiooni ajal võib Marss paista lühikest aega sama hele kui Jupiter.)

Jupiter koosneb peamiselt heeliumist, mis moodustab Jupiteri massist ühe neljandiku, kõigist molekulidest moodustavad heeliumi molekulid aga vaid kümnendiku. Jupiteril võib olla raskematest elementidest tuum, kuid nagu kõigil hiidplaneetidel, puudub Jupiterilgi tahke pind. Kiire pöörlemise tõttu on Jupiter lapik sferoid. Jupiteri välimine atmosfäär on silmanähtavalt jaotunud vastavalt laiuskraadidele eri kihtideks, mille piirialadel esineb turbulentsi ja torme. Loe edasi ...

7. nädal

Valgjärv, ka Koorküla Valgjärv on järv Valga maakonnas Tõrva vallas, üks Koorküla järvedest. Valgjärv on oma kuni 26,8 m sügavusega Eesti järvedest üks sügavamaid. Järves asub kunagine Koorküla Valgjärve järveasula.

Valgjärv asub Jeti külas Koorkülast 3 km lõunas Tõrva–Härgmäe tee ääres Läti piiri lähedal. Ümbruskonda iseloomustab järvederikas künklik moreenmaastik, kus Valgjärv on Koorküla järvestiku suurim järv.

Valgjärvest põhja ja läände jäävad haritavad põllumaad, mujalt ümbritseb seda mets. Põhjakaldal on vanade kaskede allee. Kaldad on enamasti järsud, tihti liivased või kruusased. Vaid läänekallas, kus on asub lai poolsaar, on laugem ja mudasem. Kaldajoon on tugevalt liigestunud ja 3680 m pikk.

Valgjärve pindala on 44,3 ha, pikkus 1270 m ja laius 620 m. Keskmine sügavus on 8,5 m, suurim sügavus 26,8 m, olles sellega sügavuselt Eesti 7. järv. Põhjareljeef on väga muutlik, näiteks läänekalda poolsaarelt algab veealune seljandik, mida on kutsutud mõisa asemeks ja mille peal on 2–4 m, järve keskel kohati vaid 1–2 m vett. Sügavamad paigad on järve kirde- ja lõunaosas. Põhi on enamasti kõva ja liivane. Loe edasi ...

8. nädal

Lilly (Caroline Auguste Bertha) Walther (Valter) (11. juuli 1866 Kaiu, Harjumaa – 8. september 1946 Tšernuška, Molotovi oblast, Vene NFSV) oli baltisaksa tarbe- ja maalikunstnik ning restauraator.

Walther õppis Pärnu linna kõrgemas tütarlastekoolis ja Peterburis Stieglitzi kunstikoolis. Ta täiendas end 1896–1897 Prantsusmaal Sèvresi portselanivabrikus ja 1903. aastast Tallinnas Ants Laikmaa joonistuskursustel.

Ta lõi lille- ja maastikupilte, natüürmorte ja portreid (nii õlimaale kui ka akvarelle). Kunstniku karakteritabamisoskus avaldus eelkõige lapsi kujutavates joonistustes ning eesti taluinimeste portreedes. Ta viljeles ka keraamikat ning naha- ja tekstiilikunsti, osales 1905. aastal Tallinnas Kluge & Ströhmi raamatukaupluse kunstisalongi kujundamises. Walther oli esimesi Eesti maalirestauraatoreid, ta kasutas M. Doeneri maaliennistustehnoloogiat (vaha-vaigu meetod). Ta korrastas 1934. aastal Mustpeade Vennaskonna maalikogu, ennistas 1940–1941 Niguliste kiriku Antoniuse altari ning pärast Tartu pommitamist 1943. aastal Tartu Kunstimuuseumi maale.