Vikipeedia:GLAM/Universitas Vasallorum/VIII
Sõjandus
[muuda lähteteksti]
Vasallid olid keskaja militaarkultuuri loomulik ja lahutamatu osa – rüütli kui sõdiva ühiskonnakihi esindaja roll seisnes kristliku maailma kaitsmises. Rüütli otseseks kohustuseks oli osutada oma vahetule senjöörile kuni 40 päeva sõjalist teenistust aastas. Sõjavarustuse, hobused ja kõik muu vajaliku pidi rüütel soetama endale ise. Muuhulgas toimus ka sõjaretkedel käimine tihtipeale omal kulul, mis tähendas, et rüütel pidi ise muretsema sõjakäigu jaoks toidumoona ning tagama ülalpidamise oma sulastele ja relvakandjatele. Taani aja tolleaegsete seaduste kohaselt oli Eestimaa läänimeeste sõjaline osalus piiratud vaid oma valitseja valduste kaitsmisega Liivimaal. Sellest hoolimata võtsid Harju-Viru vasallid, keda Henriku kroonikas nimetatakse kuninga meesteks, omal soovil osa Saksa ordu ristiretkedest.
1350. aastal andis ordumeister välja korralduse, mille alusel pidid kõik Harju-Viru läänimehed osa võtma ka välisretkedest. Iga 100 adramaa kohta pidi nüüd välja panema ühe hästi väljaõpetatud ja relvastatud sakslase ning kaks kohalikku inimest, kellel on vähemalt kiiver ja kilp. Ettekirjutuse kohaselt tuli katta ka nende kulud. Orduaegsete vasallide sõjalisest käekäigust on vähe teada, kuid üks Liivimaa ordumeistri ja kõrgmeistri vaheline kirjavahetus paljastab, et Harju-Viru vasallid olid sõjaks Leedu vastu valmis panema iga 30 adramaa kohta ühe mehe.
Vene-Liivimaa sõja eel, kui sõjajõudude järele tekkis suurem vajadus, tegi Harju-Viru vasalkonna esindaja Hans Maydell ettepaneku lisaks ühemargasele maksule igalt majapidamiselt, ülal pidada ühte head sõjasulast iga 15 adramaa kohta ning ühte ratsameest ühe valduse kohta. Juhul kui mõnel ei õnnestunud sõdurit värvata, tuli see kompenseerida 20-margase maksuga.