Vienne'i Peetruse kirik

Vienne'i Peetruse kirik (prantsuse keeles Eglise Saint-Pierre-le-Bas) on 5. sajandist pärinev eelromaani kirik Vienne'is Isère departemangus ja üks vanemaid säilinud kirikuid Prantsusmaal. Alates 1862. aastast Prantsusmaa monument historique staatusega^[1].

Kiriku rajamisaegne kavatis, küünitaoline risttahukakujuline madala karniisidega viilkatuse, ümar- ja ümarkaarakende ja ümara idaapsiidiga ruum, on müüride vaatlusel tänapäevalgi hästi leitav. Hoone on 40 m pikk ja 18 m lai.

Ajaloost

Peetruse kirik ehitati 5. sajandi lõpul gallorooma linna müüride sisse rajatud kalmistu kõrvale. Basiilika pühitseti Peetrusele ja Paulusele ning seda kasutati matusekirikuna. Kirikusse on maetud enamiku Vienne'i piiskoppide maised jäänused, alates Mamertusest (surnud 475). Suurt osa neist varastest piiskoppidest austatakse pühakutena.

6. sajandil asus siis elama munkade kogukond ja rajas Vienne'i Püha Peetruse kloostri, mis oli terve keskaja vältel mõjukaim Vienne'i kloostritest. Kirikus asus arvukalt reliikviaid. Karolingide ajast pärineb arvukalt ehitusdetaile, sealhulgas kaunistatud koorivõre, mille osad müüriti hiljem torniseintesse.

Kõrgkeskajal lisati hilisantiiksesse siseruumi kaks piilaritele toetuvat pikisuunalist arkaadi, mis jagasid ruumi laiaks pealööviks ja kaheks kitsaks kõrvallööviks, samal ajal ehitati kiriku lääneotsa peafassaadile romaani kellatorn ja kaunistati lõunaportaal skulptuuridega.

Keskaja lõpul ja varauusajal konkurentsis kerjusmungaordudega ja hiljem ususõdade perioodil klooster nõrgenes. 1780.–1791. aastatel liideti kogukond Saint-Chefi kloostriga.

1809. aastal muudeti kirik muuseumiks ja ehitis restaureeriti 1860. aastatel. 1872. aastal hakati hoones eksponeerima raidkivide kogu (lapidaarium), mis on samasugune tänaseni.