Vene 22

Vene 22 on hoone Tallinnas Vene tänaval, Vene tänava ja Munga tänava nurgahoone.

Vene tänav 22 hoone (2014)

Tallinna vanalinnas Vene tänava Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumimaja kinnistul on alates 13. sajandist asunud mitmesugused hooned.

Kinnistu ajaloost

Vene 22 kinnistul paiknes juba 13. sajandil Ojamaal asunud Gutwalla ehk Ruma tsistertslaste mungakloostri krunt. Külgneva naabrina järgnes sellele Riia lähedale rajatud Dünamünde tsistertslaste kloostri kinnistu, mis kloostri Padisele siirdudes läks viimase valdusse. On arvatud, et need ja veel mõned (nt dominiiklaste Püha Katariina klooster, rajati pärast 1246. aastat) lähedal asunud kloostrite valdused olid eelkõige vajalikud neile Eestimaal läänistatud mõisate majanduskeskustena, s.o. nagu teatavat laadi turustus- ja varustuskontoritena. Nendele kruntidele oli püstitatud aitu, talle ja teisi majandushooneid, samuti asus neil elamuid, mida kasutasid alaliselt kohapeal viibinud kloostrite esindajad ning teenistujad. Võimalusi pidi leiduma ka Tallinnasse saabunud kloostrivendade ajutiseks majutamiseks.

Kloostritega seotud kinnisvarade silmatorkav koondumine põhjustas nende vahelt kulgenud elava liiklusega sadamatee nimetamise “munkade tänavaks”. Rae dokumentides esineb see tänavanimi nii ladinakeelsena (1364 platea monachorum) kui ka alamsaksa keeles (1388 monnekestrate jms) Kinnistu võttis koos Dünamünde ehk hilisema Padise kloostri kinnistuga kogu Vene ja Müürivahe tänava vahelise kvartali, mis Munga tänavast kuni õigeusu Püha Nikolai kirikuni ulatub. Külgnedes põhjas Padise kloostri valdusega, ei ole nende omavahelisest krundipiiri asetusest konkreetseid andmeid. Krundi lõunapiiriks oli Munga tänav või siis selle joonel eksisteerinud mingi varasem ja ilmselt veelgi kitsam ühendustee. Hilisemal ajal on selle kagunurgast saanud iseseisev kinnistu.

Gutwalla kloostri kinnistut mainitakse 1280. aasta paiku, mil neilt, nagu teisteltki kloostritelt nõuti nende Tallinnas asunud kinnisvaradelt (curia) linnale kuulunud koormiste kandmist. 1376. aastal andsid kloostri abt ja konvent teada, et nad endi krundile puit- ja kivihooneid (ex lignis et lapidibus) kavatsevad püstitada, millega nemad linnale mingil viisil kahju ei tee. 1498. aastal alustab klooster mitmesuguste uute ehitiste (etlike nyghe kornehusze, stenhuze vnde kellere to buwende) rajamist, mis sissetulekute suurendamiseks rendile kavatseti anda. Ehitusluba saadi linnalt vastutasuks metsaraie õigusele Kolga mõisa metsades. 1519. aastal loovutas klooster oma valdused Eestimaal, s.o Kolgamõisa ja kinnistu Tallinnas, Taani kuningale Christian II ühe mõisa vastu Ojamaal. 1528. aasta 27. mail, pärast keerukate rendi- ja pandivahekordade lahendamist, läänistas Taani kuningas, nüüd juba Frederik I, mõlemad Hans Natzmarile. Juba sama aasta 24. detsembril pantis viimane Tallinna kinnistu, s.o elamu ja õue koos kahe kiviaidaga tänava ja tallidega Tallinna linnamüüri pool (Hues und hoff myth den beiden Stenhueseren thor straten werth) koos kõige juurdekuuluvaga, nii nagu see Mustade munkade kloostri ja Padise õue vahel asub, Tallinna raele. Pantijale jäi õigus kinnistu kahe aasta jooksul 3500 Riia marga suuruse võla tasumisega välja lunastada.

26. jaanuaril 1530, seega enne tähtaega, müüs Hans Natzmar selle kinnistu, mida sel puhul “pikaks hooviks” (der lange Hof) nimetati, 5000 Riia marga ja 5 säilitise rukki eest Tallinna raele. Tehingu kinnitas ka Taani kuningas (1523–1533) Frederik I. Rae valduses olles on seda kinnistut ka Kolga hooviks (1552 – Rades houe van Kolcke), rae hooviks (1554 – Rades houe) või siis lihtsalt pikaks hooviks (1550 – lange Hof) hüütud. 17. sajandi lõpust on andmeid Vene ja Munga tänava nurgale Kolga hoovist eraldatud eravaldusest (Vene 22 / Munga 1), mis tollal kuulus tisler Johan Orthile (Ohrt) ja pärast tema surma 1710 pojale, köösner Johan George Ohrtile.

25. aprillil 1727 loovutas viimane lagunenud elamu (wüstes Wohnhaus), mis asub Mungaõues, Vene tänava nurgal, ostja teiste kruntide ja Adam Johan Üxkülli maja kõrval, Berend Johan von Wehreni lesele proua Justina Lantingile. See lesk abiellus 1731 bürgermeister Diedrich Vermeeriga ja suri 1751. 1752 loovutavad pärijad endise Orthi nurgamaja kaupmees Wilhelm Henrich von Wehrenile. Pärandina jäi kinnistu tema õele proua Margaretha Elisabeth von Wehrenile, kes suri 1799. 1807. aastal liitis bürgermeister Adolph Oom talle kuulunud algse Dünamünde ehk Padise kloostri kinnistu külge, misjärel moodustus Vene 22 tervikkinnistu., saades nii pea kogu kvartali omanikuks.

Tallinna Kreiskool

Tallinna Kreiskooli ja Tallinna Linnakooli hoone, Vene 22

1800. aasta kevadel hakkas hoones tegutsema triviaalkool, mis 1805. aastal muudeti kreiskooliks. 1832. aasta 23. augustil loovutas Oomidest viimane, Antoinette Hedwig Henriette (sünd. von Wistinghausen) selle kinnistu kroonule saksa Tallinna Kreiskooli jaoks. Pärast õpperuume ja õpetajate kortereid puudutanud ümberehitusi algas 1833. aastal õppetöö.

1872. aastal toimusid järjekordsed ümber- ja juurdeehitused ning aastal 1876 lisandus uusi õpperuume pööningukorruse arvel. Krundi osaliselt kellerdatud kahekorruseline kivihoone osaliselt võlvitud keldrikorruse ebakorrapärane põhiplaan viitab varasele ja alles aja jooksul kokkuvõtte välja kujunenud päritolule. Varasematest sajanditest säilinud ehituskonstruktsioone ja -detaile leidubki eelkõige keldrikorrusel müüritreppide, seinaniššide, raidkonsoolide jms näol. Alles on ka mitmesuguseid hilisaegsemaid, kuid ikkagi huvipakkuvaid interjöörielemente (stukk, katkendid maalingutest, erinevad siseuksed jne). Hoone põhjapoolses otsaseinas ehk endises viilus on säilinud raidraamistuses luugiava.

Tallinna Kreiskooli likvideerudes muudeti hoone 19. sajandi lõpul Tallinna 4-klassiliseks linnakooliks (vene k. Ревельское 4-классное городское училище) ja tegutses sellisena kuni 1917. aastani. 1872. aastal kinnitatud Venemaa keisririigi linnakoolide määruse kohaselt tuli saksakeelsed kreiskoolid alates 1874. aastast reorganiseerida linnakoolideks. Uut tüüpi linnakoolid olid 6-aastase kursusega venekeelsed riiklikud poeglaste kõrgema astme algharidusasutused. Linnakooli eesmärgiks oli anda täielikku algharidust kõikidest seisustest lastele vanuses 7–14 eluaastat..

Tallinna Õpetajate Seminar

Tallinna Õpetajate Seminari õppehoone 1930. aastatel Tallinnas Vene 22

1920. aastal anti hoone Tallinna Õpetajate Seminari kasutusse ja aastatel 1920–1941 tegutses hoones Tallinna Õpetajate Seminar ja Tallinna Pedagoogium. 1928. aastal tehti hoones siseremont ning fassaad ehitati ümber pseudoklassitsistlikus stiilis.

Merekool

1941. aastal, pärast Õpetajate Seminari kolimist Narva maanteele, asus Vene tänava koolimajja Tallinna Merekool. Aastatel 1945–1951 Eesti NSV ajal, tegutses hoones NSV Liidu Kalatööstuse Ministeeriumi Tallinna Merekalanduse Tehnikum ja 1944. aastal sõjategevusest kannatada saanud ja taastatud Vene tänav 13 hoones oli Tallinna Merekooli ühiselamu

1951–1988 oli hoones Eesti NSV Raudteevalitsus, hiljem Tallinna 11. Mittetäielik Keskkool ja 8-klassiline Kool. 1988–1992 tegutses majas Tallinna 13. Õhtukeskkool.

Vanalinna Hariduskolleegium

Alates 1992. aastast kuni praeguseni on maja Vanalinna Hariduskolleegiumi kasutuses.

Vene 22 hoone renoveerimine, 2007

Aastatel 2006–2008 maja renoveeriti, lühikeses filmilõigus räägib hoonest renoveerimise alguses Tallinna muinsuskaitseameti osakonna juhataja Boris Dubovik ning siin filmilõigus räägivad arhitektid sellest, milline maja pärast renoveerimist välja näeb.