Vendi ristisõda
| Vendi ristisõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Põhjala ristisõdadest | |||
 Lahingud Vendi ristisõja käigus | |||
| Toimumisaeg | 12. sajand | ||
| Toimumiskoht | Mecklenburg | ||
| Tulemus | Paganlike hõimude vallutamine ja ristiusustamine | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Vendi ristisõda oli 12. sajandil (1147–1184) peetud sõda kristlike germaanlaste ja paganlike vendide vahel, mis lõppes vendide maa vallutamise ja vendide sundristimisega.
Rahumeelne misjonitöö
[muuda | muuda lähteteksti]Lääneslaavlased vendid, kes elas Visla ääres ja sellest lääne pool võtsid ristiusu vastu juba 936–983, kui nende ülikud leidsid selle sobiva olevat. Vendide ristimine oli Vestfaalist lähtunud aktiivse misjonitöö tulemus. Ehitati kirikuid ja pühitseti ametisse preestreid. Samal ajal võtsid vastu ristusu nende naabrid taanlased ja poolakad, saksid olid sundristiusustatud juba Karl Suure aegu.
Tol ajal oli vendidele oluline kristliku pühaku Vituse kultus, kellest kujunes hiljem nende peajumal Svantevit (püha Vitus). Vendide usutaganemine kristlusest algas obodriitide ülestõusuga 983.[1] Kuigi vendid polnud kristluse vastu (kristlased võisid elada koos paganatega), siis kohalike ülikute katsed uuesti kristlust jõustada lõppesid ülestõusuga ja ülikute tapmisega.
Usust taganenud vendide sagedased röövrünnakud naabrite vastu põhjustasid soovi neile kätte maksta. Korraldati küll karistusretki kuid tol perioodil polnud vendide ristimine veel päevakorral.
Ristisõja algus
[muuda | muuda lähteteksti]1108 tegi Magdeburgi piiskop Adelgot kirjaliku ettepaneku rünnata vende sõjaliselt, et pöörata nad tagasi ristiusku. Tema seisukohalt oli paganate vastu sõdimine samaväärne hommikumaa ristisõjaga.[2] Taani kuningas Niels ja Poola kuningas Boleslaw III alustasidki sõjategevust vendide vastu (1109 Naclo lahing).
1113–1119 toimusid Poola röövretked Ida-Pommerisse. 1119 alustas Poola kuningas Boleslaw III Pommeri vallutamist. 1120 korraldati pärast Stettini vallutamist tapatalgud, surmati umbes 18 000 inimest ja 8000 küüditati. 1121. aasta sõjakäigul vallutasid poolakad Odra jõe ääres Stettini (poola keeles Szczecin), aga vendide kuningas Vratislav sai õiguse allutatud maad läänina valitsema jääda. Elanikud ristiusustati.
Taanlaste sõjakäigud
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1123 või 1124 tegi Taani kuningas Niels ristikäigu odobriitide kuninga vastu. Poola kuningas tundis, et jõuga alade vallutamine läheb vihase vastupanu tõttu raskeks, ja pöördus abipalvega Saksimaa Brandeburgi piiskopi Otto poole. Viimane hakkaski Poola kuninga vallutatud aladel aktiivselt vende ristima ja kirikuid ehitama.
Vendid tegid järjekordse röövretke Taani, kus tapeti tähtis ülik Auten. Tema vend tõi asja nõukogu ette ja otsustati teha karistusrünnak vendide vastu. Taani kuningas Erik I piiras Wolini kindlust. Piiratavad tegid ettepaneku rahu sõlmida. Taanlastele maksti lunaraha ja anti välja röövretkes osalejad, kes sealsamas avalikult surnuks piinati.
1127 ründas Taani kuningas Niels III Pommeri odobriitide kristlikku kuningat Henrikut (kelle alamad olid paganad). Nielsi väed said lüüa ja vendid tegid vasturünnaku Taani. Sõda jätkus Erik I poja Knud Lavardi juhtimisel ja 1129 suudeti vallutada vendide läänepoolsed alad. Lothar III tunnustas Knudi odobriitide kuningana. Knuti võistleja, Nielsi poeg Magnus, sõdis korraga nii paganastest götalastega Rootsis kui ka vendidega. Koos Poola kuninga Boleslaw III-ga suudeti vallutada Wolin. Poola alistas Szczecini, kuid vendi valitseja Wratislav jäi seal lääniisandaks.
Knud mõrvati 1131. aastal ja läänepoolsed odobriidid ei allunud enam Taanile. Odobriitide kuningaks sai kuningas Nyklot, vagride ja polaabide kuningaks Pribslav. Vendid taganesid ristiusust ja võtsid ette ulatuslikke rüüsteretki Taani ja Norrasse. Taanis algas järjekordne kodusõda, Niels III ja Magnus said 1134 Foteviki lahingus lüüa, nad tapeti ning troonile asus Erik II Emune.
Poola kuningas Boleslaw suri 1138. aastal, Poolas puhkes pikaajaline kodusõda ja edaspidi jäi Poola kuningriik vendidevastastest ristisõdadest kõrvale.
1136. aastal läks Taani kuningas Erik II Emune kättemaksuretkele vendide vastu Arkonasse. Vendid nõustusid piiramisel rahutingimustega, nad maksid lunaraha ning lubasid piiskoppidel rahvast ristida. Vendid ristiti otse paganakuju Svanteviti ees, mis jäeti siiski alles. Kuid pärast taanlaste lahkumist aeti preestrid minema.[2]
1137. aastal mõrvati kuningas Erik II ja algas järjekordne kodusõda Taani kuningriigis. Ajal kui taanlased tegelesid sisetülidega muutusid aktiivseks vendide naabrid saksid. Holsteini krahv Adolf II ratsasalgad korraldasid ridamisi röövretki ja ehitasid kohe vallutatud alade kaitseks puulinnuseid. Seejärel toodi sisse ristitud rahvast saksi aladelt.
1140. aastal oli Holsteini krahv Adolf II (Saksimaa hertsogi Heinrich Lõvi vasall) sedasi vallutatud vagride maad, piirkond saksastus ja ka polaabide kuningas Pristlav astus ristiusku. Saksid rajasid vendide Liubice naabrusse Lübecki linna.
Läänemere ristisõdade algus
[muuda | muuda lähteteksti]
1144. aastal langes ristisõdijate riik, Edessa krahvkond Levandis. Rooma paavst Eugenius III soovis ristisõda krahvkonna tagasivallutamiseks. Põhjapoolsed saksid tegid ettepaneku, et neil pole piisavalt raha, et saata ristisõdijaid hommikumaale ja soovivad selle asemele ristisõja kuulutamist Läänemere-äärsete paganate vastu. Paavst nõustus ja kuulutas 13. aprillil 1147 avaldatud bullaga "Divina dispensatione" välja ristisõja Läänemere regiooni paganatest slaavlaste vastu, millega võrdsustati see osalemisega ristisõjas hommikumaal. [1]Paavst nimetas Läänemere ristisõja juhiks Havelburgi piiskopi Anselmi.
Pikemalt artiklis Läänemere ristisõjad
1147. aastal alustas vendide kuningas Nyklot vasturünnakut, et võtta tagasi sakside kätte langenud maad. Saksid Anselm Havelburgist, Meisseni krahv Konrad Suur, Brandenburgi krahv Albrecht Karu koos Magdeburgi, Halberstadti, Münsteri, Merseburgi ja Määrimaa piiskoppidega vastasid sõjaga ja piirasid Dimini kindlust. Ristisõdalaste armeed juhatas paavsti legaat Anselm Havelburgist. Põletati maha paganate tempel Malchowis kuid sõjalist edu ei saavutatud. Ristisõdijad kavatsesid rünnata veel Szczecinit, kuid sellest loobuti.
Teine ristisõdijate vägi suundus Drohiczyni kindlust piirama Baieri ja Saksimaa hertsogi Heinrich Lõvi ja Bremeni piiskopi Adelbergo juhtimisel. Drohiczynisse saabus ka taanlaste laevastik, mida juhtisid konkureerivad kuningad Svend III ja Knud V. Taanis oli käimas kodusõda ja seetõttu ei teinud taanlased ka ristiretkel koostööd. Osa taanlasi oli juba maabunud kui vendid ründasid Taani laevastikku. Palju laevu hävitati, enam kaotas neid kuningas Svend III, kes lahkus kodumaale kodusõda jätkama. Teine Taani kuningas Knud V järgnes peatselt, jättes saksid laevastiku toeta. Saksid jätkasid piiramist ning läbirääkimistel sõlmiti kokkuleppe, kindluse kaitsjad lasid end ristida ja vabastasid kõik orjad. Odobriitide kuningas Nyklot nõustus saama sakslaste vasalliks, kuid ei lasknud ennast ristida. Ristiretk lõppes vallutajatele edutult ja vendid jäid oma aladele püsima. Alates 1150. aastast tegid vendid röövretki taanlaste vastu. Haripunkt oli 1157. aastal, kui 1500 laevaga rüüstati Hallandit Taani valdustes, praeguse Lõuna-Rootsi rannikul.
1157. aastal lõppes Taanis kodusõda. Järgmisel aastal sõitis ainuvõimu saavutanud kuningas Valdemar I koos lapsepõlvesõbrast piiskop Absaloniga ristikäigule vendide vastu. Teele mindi 260 laevaga, kuid jäädi tormi kätte. Kuninga laev uppus, kuid kuningal õnnestus pääseda. Pärast tormi jäi alles vaid 60 laeva. Hallandist pärit sõjamehed pöördusid koju tagasi. Kuningas otsustas, et Arkona ründamise asemel röövitakse vaid vendide maapiirkondi. Röövretke ajal ründas neid vendide laevastik ja taanlased taganesid kodumaale. Sama aasta sügiseks koguti uus laevastik. Nykloti poeg Pristlav, kes oli lasknud end ristida, hakkas taanlaste liitlaseks ja koos Valdemariga tehti äkkrünnak Rügenile.
Saksi hertsog Heinrich Lõvi nägi taanlaste võimsuse kasvu ning otsustas 1160 aastal koos Valdemariga odobriite rünnata. Vendid vastasid sissisõjaga ja varitsusrünnakutega, kuid ühes neist tapeti kuningas Nyklot.[3] Taanlased ründasid omakorda odobriite piki Warnowi jõge. Saades teate, et vendid kavatsevad neid laevastikuga selja tagant rünnata, seilasid taanlased avamerele tagasi, ent ei leidnud seal vaenlasi. Mõne päeva pärast tulid rügenlased Valdemari juurde ja pakkusid rahu, mis ka sõlmiti. Samal ajal vallutasid saksid odobriitide alad ja Heinrich jagas vallutatud maa oma vasallidele.[4]
Vologosti linna vendid tundsid, et ei suuda oma sõltumatust hoida, ning nõustusid Pommeri hertsog Bogeslawi vahendusel Taani rahuleppega, milles tunnistasid Taani kuningat oma valitsejana.
1164. aastal hakkasid odobriidid kuningas Pribslavi juhtimisel sakside vastu mässama. Neil õnnestus lüüa saksi väge Dimini lähedal. Heinrich Lõvi palus Taani kuningalt abi ning taanlased koos rügenlastega ründasid odobriitide liitlasi luužitseid. Saksid vallutasid odobriitidelt Dimini. Vendid (odobriidid koos liitlastega) alistusid.[4]
Saksimaa hertsog Heinrich Lõvi ei soovinud Taani võimu kasvu ja hakkas rügenlasi Taani vastu ässitama. Taani omakorda soovis Rügeni vallutamist ja ristiusustamist ning 1166. aastast alates hakati korraldama röövretki Rügeni saarele. Saksid ründasid 1168. aastal luužitseid.
1168. aastal ründasid taanlased Valdemar I Suure juhtimisel vende Arkonas, Rügeni saarel. Eduka piiramisega õnnestus kindluse värav põlema panna ja taanlased üritasid sisse murda. Pärast vee lõppemist linnuses mõistsid rügenlased, et nad ei suuda samal ajal linnust kustutada ja kaitsta. Arkona kaitsjad palusid vaherahu. Vaherahu tingimustel hävitati peajumala Svanteviti kuju koos templiga, maksti lunaraha taanlastele, nõustuti ristimisega ning edaspidi olema vasallsuhtes Taani kuningaga. Taanlased liikusid edasi ja alistus Garz, mille jumalakujud koos templitega hävitati. Vendi ülikud jäid Rügenil võimule kuid olid edaspidi Valdemari vasallid, kes pidid Taanile makse maksma ja koos taanlastega sõjakäikudel osalema. Ristikäigu tulemusena allutati kogu Rügeni saar Taanile (kuni aastani 1325).[5]
Taanlased jätkasid koos rügenlastega allesjäänud vendi mereröövlite vastast sõda. Falsteri merelahingus 1172. aastal õnnestus taanlastel hävitada vendide allesjäänud laevastik.
1173. aastal tegid taanlased röövretke vagride aladele. Pärast seda rünnati veel luužitseid.
1177. aastal korraldati koos saksidega suur röövretk Pommerisse.
1182. aastal suri haiguse tagajärjel Taani kuningas Valdemar I Suur (1157–1182) ning sakside kuningas Heinrich Lõvi läks tülli Saksa-Rooma keisri Friedrich Barbarossaga ja aeti maapakku. Tema kuningriik jagati osadeks. Saksa keiser pidas Taani võimu suurenemist ohtlikuks ning ässitas Bogeslawi Taani vastu. Taanlased kuningas (1182–1202) Knud VI juhtimisel suutsid luužitsite ja pommerlaste laevastiku purustada Greifswalder Boddeni merelahingus. 1184. aastal alistus Bogeslaw taanlastele ja sai õiguse ala läänina edasi valitseda (tema ala oli juba varem ristiusustatud). Samuti tunnustasid varem vallutatud obodriidid, vagrid ja nende saksidest isandad Taani kuningat.[1] Sellega oli vendide ala täielikult alistatud ja vendid ristiusustatud. Taani kuningas (1182–1202) Knut VI sai Taani ja vendide kuningaks.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Murray, Alan V. (2006). Crusades: An Encyclopedia. Santa Barbara: ABC-CLIO. Lk 1265 - 1268.
- ↑ 2,0 2,1 Dick Harrison (2006). Gud vill det!. Ordfront förlag. Lk 191 - 222.
- ↑ Friedrich Wigger (1863). Berno, der erste Bischof von Schwerin, und Meklenburg zu desen Zeit. Jahrbücher des Vereins für Mecklenburgische Geschichte und Altertumskunde, Band 28. Lk 114.
- ↑ 4,0 4,1 Eric Christiansen (1997). The Northern Crusades. Penguin Books. Lk 65 -66.
- ↑ Fletcher, Richard (1998). The Barbarian Conversion. New York: Henry Holt and Company. Lk 448 - 449.