Mine sisu juurde

Vend Vahindra

Allikas: Vikipeedia
Karl Tõnisson—Karlis Tenisson—Vend Vahindra, 1928
Kõige auväärsem Karl Tõnisson—Karlis Tennisons—Vend Vahindra buddha munk.
Kõige auväärsem Karl Tõnisson—Karlis Tennisons—Vend Vahindra Buddha munk

Vend Vahindra (kodanikunimega Karl Tõnisson, Lätis Kārlis Tennisons; hüüdnimega Paljasjalgne Tõnisson; 20. august (vkj 8. august) 1883[1] Umbusi – 5. mai 1962 Ranguun, Birma) oli esimene eestlasest budistlik munk ja pühak.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Tõnisson sündis Põltsamaa lähedal Umbusi külas Odratsi talus, Paala jõe kaldal endisel Liivimaal.[2]

Heli fail: "Laul Tormilinnust ehk minu elust" Karlis A. M. Tennisons, Riia.

Põltsamaa luteriusu koguduse kirikuraamatusse on ta märgitud kui Karel August Tõnnison, Mihkli ja Eva poeg.[3][4]

1892.aastal[küsitav] asus Tõnisson õppima Peterburi Keiserliku Ülikooli filosoofiateaduskonda. Ülikooli ajal elas ta E. E. Uhtomski pool, kes oli budist ning Karli isa sõber juba noorusest[küsitav]. Tõnissoni isa Mihkel (Mihhail) ja Uhtomski tundsid mõlemad huvi etnograafia vastu; Mihhail oli isiklikult tuttav Nikolai II-ga. Uhtomskite majas puutus Tõnisson kokku ka õpingute ajal Peterburis õppiva parun Roman Ungern von Sternbergiga, kes käis Uhtomskite pool korduvalt koos Tundutoviga; seda mainivad enda mälestustes Roman Ungern von Sternbergi kooli- ja sõjakaaslased.

Buda, Hermann Knackfüßi ning Wilhelm II kustiteosel (1895) vend Vahindra raamatust "Mina ja mu jüngrid usume nõnda" (1930) [1][2]

1893. aastal reisis Tõnisson esimest korda Burjaatiasse budismi uurima. Aastal 1897 oli Peterburi linnas ametlikult kirjas juba 75 budalast. 1900. aastal käis Karl Tõnisson Kamtšatkal, Burjaatias, Mongoolias ja Hiinas. 1903. aasta aprillist augustini viibis Tõnisson Kamtšatkal Petropavlovskis, 1. septembril sõitis ta Vladivostokki. 1905. aasta suveni tegutses Tõnisson Gobi kõrbe piirkonnas, käis Sise-Mongoolias, Karakorumi kõrbes ja Urgaas. Samal aastal tutvustas Agvan Doržijev teda XIII Dalai-laama Thupten Gyatsoga. 1906. aasta võttis Tõnisson vastu Mongoolias Erdenedzuu hijdis ehk kloostris, kus ta kohtus Dža-laamaga. Erdenedzuu hijdis elas üle 3000 munga, enamik neist elas jurtades. Mongoolias oli tollal 750 kloostrit ja 1800 templit. Urgaas peatus Tõnisson tema pühaduse Djebtsung Damba Hutukhta pool. 1907. aasta veebruaris sõitis Tõnisson Tuvast Orenburgi linna, kus ta luges märtsis terve sarja budismi loenguid. Lustigi kirjapandud Tõnissoni mälestuste järgi esitasid kuulajad palju küsimusi ja ilmutasid huvi Siddharta õpetuse vastu. Orenburgist rändas Tõnisson Samaarasse, kus püüdis samuti Buddha õpetuse vastu huvi äratada, kuid suurema eduta. Samaras ja ta elanikes pettunud, suundus Tõnisson Saraatovisse, kus tudengid tundsid huvi budismi ja Tiibeti vastu. Kuus üliõpilast olevat olnud taimetoitlased ja linnas tegutsenud koguni taimetoitlaste restoran. Saraatovis kohtas tulevane Baltimaade buda usu peapiiskop paljusid väljarändajaid Eestist ja Lätist, kes olid põgenenud Volga äärde Baltikumis valitseva vaesuse ja rõhumise eest. Edasi liikus ta Astrahani, mille ümbruses oli arvukalt kalmõkkide buda usu kloostreid ja templeid. Kohalik pealaama võttis rändaja sõbralikult vastu. Tõnissoni mainis hiljem sõbralikult ka Agvan Doržijev, kes väljendas Potala poolt rahulolu Karli tegevusega Tiibeti asjade ajamisel.

Trükis pealkirjaga "Laul tormilinnust ehk minu elust", autor Karl A.M. Tõnisson
Trükis pealkirjaga "Laul tormilinnust ehk minu elust", autor Karl A.M. Tõnisson, Riia

1909. aastal andis Tõnisson Riias välja oma esimese venekeelse raamatu "Õpetus sellest, kuidas inimene saab surematuks". Trükkija oli G. Budbergi trükikoda. 1912. aastal ilmus Tartus tema värsikogumik. Enda väitel oli ta suurvürst Konstantin Konstantinovitši poja Olegi lähem sõber ja õpetaja, kellega koos ta töötas revolutsiooni heaks ja plaanitses Venemaa külge aheldatud rahvaste vabastamist. Oleg Konstantinovitš sai Augustowi metsade all surmavalt haavata ja Jebtsundamba Khutuktuend Vahindra kandis teda seljas seitse versta liini taha.[5] 1914. aastal kutsuti Tõnisson sõjaväkke; ta teenis 4. Kaukaasia polgus ning osales lahingutes Ida-Preisimaal. 1915. aastal osales Tõnisson buda usu vaimulikuna sõjaväes Przemysli kindluse piiramisel ja vallutamisel. Lahingus osalemise eest autasustati teda Georgi Ristiga. 1915. aasta märtsis lahkus Karl Tõnisson sõjaväest ja suundus Burjaatiasse, sealt Urgaasse Mongoolias ning edasi bogdoo lähetusega Tiibetisse. Seal palvetanud Tõnissoni ettepanekul tema väitel 10 000 buda preestrit söömata ja joomata järjest 48 tundi Eesti ja Läti eest, mis Tõnissoni enda kindla arvamise järgi oligi Eesti iseseisvuse alus[6]. 1920. aastal määras Doržijev oma käskkirjaga Tiibetist tagasi saabunud Vend Vahindra Peterburi datsani eestseisjaks ja sõitis Bakuusse, kus toimuval Ida rahvaste kongressil otsustati taotleda autonoomiat kalmõkkidele, burjaatidele ja mongolitele. Peterburi templi ajalooga tegelenud A. Kozlovi muuseumi direktor A. Andrejev mainib Karl Tõnissoni oma uurimuses, rääkides juhtumist, kus too saabub 1920. aastal Burjaatiast revolutsioonilisse Petrogradi ja leiab eest bolševike poolt rüüstatud templi ja kohtub ka akadeemik Fjodor Štšerbatskoiga, kes vaatas tol ajal templi hoonete ja varanduse järgi.

1922. aastal keeldus Eesti esindus Karl Tõnissonile viisat väljastamast Eestisse tulekuks. Põhjenduseks toodi, et Tõnisson kavatses Eestimaal hakata kuulutama budismi ehk buda usku, mida peeti luterliku taustaga riigis kohatuks. Küll aga nõustus Tõnissonile sissesõiduluba ja kodakondsust andma Läti saatkond – Karl Tõnissonist sai Kārlis Tennisons. 1923. aastal lahkus Tennisons Petrogradist, kus viibimie Doržijevi sõnul kogukonna.

Mait Taltsi järgi omistas Tõnisson endale ise "Baltimaade budistliku peapiiskopi" tiitli. Tema hilisemal Birma perioodil võeti Birma budistide seas see tiitel siiski omaks.[7]

Vend Vahindra (Gori 1930)
Karl Tõnisson (also known as Vend Vahindra or Karlis Tenison) at the start of the Tähtvere marathon in Tartu in 1927.
Karl Tõnisson—Karlis Tennisons—Vend Vahindra Tähtvere maratoni stardis Tartus 1926. aastal
Vend Vahindra ehk Karl Tõnisson ehk Karlis Tenison Tähtvere maratoni stardis Tartus 1927. aastal.
Karl Tõnisson—Karlis Tennisons—Vend Vahindra Tähtvere maratonil Tartus 1926. aastal

1926. aastal osales Tennisons Tartus spordiselts Kalevi korraldatud maratonil ja saavutas kolmanda koha. 1927. aastal külastas ta viimast korda Leningradi ja kohtus viimast korda Agvan Doržijeviga. Samal aastal kohtus Tennisons isiklikult Läti presidendi Gustavs Zemgalsiga. 1928. aastal ilmus Vend Vahindra sulest raamat "Tulevane ilmariik Pan-Baltoonia". 1930. aastal andis ta Tartus välja raamatu "Mina ja minu jüngrid usume nõnda" (Tartu, Eduard Bergmanni trükikoda). 1930. aasta suvel pidas Tennisons budismi loenguid Narvas, kus kohtas ka esimest korda teist Eesti budismi hilisemat suurkuju Friedrich Voldemar Lustigit, kellest sama aasta novembris sai juba budalane ja munk.

1931. aastal rändasid Tennisons ja Lustig, teel Aasiasse, kerjakott õlal, läbi Euroopa, lootusega jõuda välja Tiibetisse. Pariisis oli Tennisons venelane, kes on alati armastanud Venemaad kui tõsine isamaalane ja võidelnud vaprasti maailmasõjas, kus saanud hulgaliselt aumärke[8]. Aastatel 1935–1936 viibisid nad poolteist aastat Hiinas, seejärel Tais. 1949. aastal saatis Tai valitsus Eestist pärit mungad maalt välja, toimetades nad Birma piirile.

Lustig (vasakult kolmas) ja Vahindra budismikonverentsil: "Sixth Buddhist Council" (ingl) Rangoonis (1954)[9]

1956. aastal käisid nad Nepali kuningriigis Kathmandus IV ülemaailmsel budismikonverentsil, kus puutusid kokku ja suhtlesid ka Burjaatia laamadega, kes olid esimest korda väljaspool Burjaatiat pärast Venemaa oktoobrirevolutsiooni, mis hävitas kõik kloostrid ja enamiku laamadest.

Võru gümnaasiumi õpilased koos Vend Vahindraga Kreutzwaldi mälestussamba juures. Võru, 1927
Võru gümnaasiumi õpilased koos Vend Vahindraga Kreutzwaldi mälestussamba juures. Võru, 1927

Tennisons suri 9. mail 1962 ja kuulutati bodhisattva'ks theravaada traditsiooni järgi.

Vend Vahindra oli üks esimesi budismi propageerijaid Ida-Euroopas ning üldse üks esimesi lääne inimesi, kes valis buda munga eluviisi.

Aastatel 1917–1923 rändas Vend Vahindra Aasias. Ise väitis ta, et käis Burjaatias ja Tiibetis, kuid mõlemas on põhjust kahelda. 1923. aastal Baltimaadesse naasnud, võttis ta Läti kodakondsuse ja muutus sealjuures 10 aastat vanemaks, mistõttu aeg-ajalt on tema sünniaastaks ekslikult kirjutatud 1873. Eestis elas ta aastatel 1927–1930 ja lahkus siit siis lõplikult, sõites laevaga Ranguuni.

Ta avaldas kolm eestikeelset ja ühe lätikeelse raamatu, milles tutvustas oma vaateid. Baltimaades viibitud aja jooksul ilmnes tal teatud lähenemine uuspaganlusele ja äge ristiusu vastasus. Selles osas väitis ta end juhinduvat teaduslikest alustest ja tunnustas evolutsiooniteooriat, mis kirikuringkondades tollal üldine ei olnud. Ta otsis kajastusi balti ja soome-ugri rahvakultuuri kokkupuuteid budismiga, sealhulgas meie rahvuseepostest, mis on kunsteeposed.

Vend Vahindra suri 1962. aastal Birmas pühakuna.

Tõnissoni vaated

[muuda | muuda lähteteksti]
Karlis Tennisonsi ja Friedrich Lustigu säilmed asuvad Hiina Mahajaana kloostris Yangonis, Myanmaris

Tõnissoni vaated olid eklektilised ja ajas muutuvad, liikudes teosoofiast, uuspaganlusest talle isikupärase budismini. 1909. aastal kirjutab ta oma raamatus nii: "Sa pead hoidma seda õiget õpetust, mille on meile andnud Buddha, Konfutsius, Jesaja ning Jeesus. Nende suurte meistrite õpetustel põhinebki minu usk ja igavene elu”[10]. Septembri lõpus 1930 Viljandis Ugala saalis esinedes teatas Tõnisson, et "vahet ei ole, kas Budda või vana eestlaste usk, sellepärast nimetavat ta ennast ka paganausu preestriks"[11].

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ geni.com: Karl Tõnisson / Vend Vahindra Seal on ka viide sünnimeetrikale Saagas.
  2. ↑ "Fail:Karl A.M. Tõnisson ja "Laul tormilinnust ehk minu elust". (ERM Fk 532-102); Eesti Rahva Muuseum; 097818 ERM Fk532 102 097818 pisipilt.jpg – Vikipeedia". commons.wikimedia.org. Vaadatud 29. novembril 2023.
  3. ↑ "Sünd: Tema sünnikoht ja -kuupäev on fikseeritud Eesti Rahvusarhiivis".
  4. ↑ "Vanemad ja õed-vennad: Võib leida teavet tema perekonna kohta Eesti Rahvusarhiivis".
  5. ↑ Kõnelus punases mantlis mehega. Esmaspäev, 15. august 1927, nr 33, lk 3.
  6. ↑ "Paljasjalgse Tõnissoni" juures. Esmaspäev, 15. veebruar 1926, nr 7, lk 7.
  7. ↑ Mait Talts, Vend Vahindra ja tema õpilase Friedrich V. Lustigi ühisest teekonnast, 2015
  8. ↑ Pariis imetleb Karlis Tennissonsi. Rahvaleht, 12. mai 1931, nr 55, lk 1.
  9. ↑ Professor U Ko Lay, Vipassana Department, Faculty of Pattipatti, Yangon. (1998). "The Myanmar Contribution to the Spread of Theravada Buddhism throughout the World". buddhismtoday.com.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  10. ↑ K. Tennison. "Учение о том, как человек сделать бессмертным" 1909.
  11. ↑ Sakala (1878–1940), nr 114, 30. september 1930, lk 5.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vend_Vahindra&oldid=6751838"