Veimekirst
Veimekirst oli pulmades kasutatav põletismustriga kaunistatud puukirst, milles hoiti veimevakka ja veimi.[1]
Pulmade teisel päeval sõitis vakarahvas peiukoju eraldi pulmarongiga, mille esimeses sõidukis oli pruudi veimekirst. Veimede jagamise algatas saajarahvas nn. kirstu lahti laulmisega. Isamees või peiupoiss pidid panema kirstu igale nurgale mündi, siis kirst avati. Raha sai noorik omale. Veimed olid kirstus veimavaka sees. Tavaliselt olid need juba koondatud kimpudesse, nii et jäi ainult üleandmise-kinkimise vaev.[2]
Kirstud ise olid algselt lihtsad, kaunistusteta ja katuskaanega. Hilisemad, kumerakaanelised kirstud olid juba kaunistatud lõikornamentidega ning sageli ka rikkalike põletuskirjadega.[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Ülo Tedre. Pulmasõnastik IV
- ↑ Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2008. lk 323
- ↑ Eesti talupoja käsitöid. Näituse kataloog. Tartu: Riiklik Kirjastus "Teaduslik Kirjandus". 1945. Lk 5.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Veimekirst, ERM EJ 457:15, Eesti Rahva Muuseum, [1]