Veļķi mõis (Rubene kihelkond)

See artikkel on Rubene kihelkonna mõisast; Vecpiebalga kihelkonna mõisa kohta vaata artiklit Veļķi mõis.

---

Veļķi mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903). Mõisa maad on kaardil tähistatud numbriga 95

Veļķi mõisa peahoone

Veļķi mõis (saksa keeles Welkenhof, läti keeles Veļķu muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Rubene kihelkonnas. Tänapäeval asub mõisasüda Lätis Valmiera piirkonnas Vaidava vallas Vaidavas, peahoone asub aadressil Skolas iela 5.

Ajalugu

Mõisa esimene teadaolev omanik oli Dietrich Völckersahm. Aastal 1577 tapsid ülestõusnud talupojad maha peakogu Völckersahmide pere, ellu jäi vaid tema vennapoeg Johann, kes asus aastal 1626 endale mõisa omandiõigust taotlema. Poola võimu ajal kuulus mõis Võnnu staarostitele, seejärel Võnnu piiskoppidele. Gustav II Adolf andis selle kantsler krahv Axel Oxenstiernale, ent aastal 1634 läks mõis taas Völckersahmide (Johanni pojad Christoph ja Meinhold) valdusse. Aastal 1727 ostis selle Giesbert von Reutern (1700−1728), kes selle aga kohe Dietrich von Zimmermannile (1681−1740) edasi müüs. Pärast tolle poja surma päris selle Dietrichi tütar Margaretha Johanna von Albedyll (1724−?), kes müüs mõisa aastal 1751 4200 taalri eest Christian George von Willemsenile (suri pärast 1767). Aastal 1781 kuulus mõis kapten Christer Johann von Glasenappile. Aastal 1809 pantisid Carl Gustav von Bergi pärijad mõisa 10 000 taalri eest Adam Krögerile.

Aastal 1825 omandas mõisa 8000 rubla eest Friedrich Traugott Liborius von Bergmann (1777−1845). Aastal 1833 ostis mõisa temalt 9000 rubla eest Samuel Wilhelm von Kade (1798−1850). Too müüs aastal 1842 mõisa 12 410 rubla eest Karl Johann von Sengbuschile (1800−1893). Aastal 1852 pantis see mõisa 14 500 rubla eest Ernst Leopold Johann Haussele (1825−?), kes kolm aastat hiljem pandiõiguse 20 800 rubla eest parun Eugen von Fölckersahmile loovutas. See müüs õiguse omakorda kaks aastat hiljem 25 000 rubla eest Julius Eckardtile, kes selle sama hinna eest aastal 1858 Fromhold Daniel von Braunschweigile (1818−?) loovutas. Too müüs aastal 1859 pandiõigused 26 500 rubla eest Ulrich Georg von Hohenhausenile (1803−1878), ent aastal 1861 ostis Karl von Sengbusch mõisa jälle pandist välja. Aastal 1880 ostis mõisa 39 200 rubla eest Johann Gustav Jürgensohn. 1892. aastal kuulus see Carl Julius Kochile (1847−1925) ja seejärel alates 1900. aastast vabahärra Leon Freytag von Loringhovenile.

Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 1 ja 7/8 adramaad, sellele allus 61 mees- ning 70 naishinge. Aastal 1641 oli mõisa suurus koos Vaidava mõisaga 24 ja 1/2 adramaad, aastal 1688 oli adramaid 35 ja 5/8. Aastal 1757 oli mõisa suurus 1 ja 7/8 adramaad, aastal 1823 aga 2 ja 1/2 adramaad. Aastal 1832 oli mõisal adramaid 2 ja 1/2, aastal 1881 aga 73/80, lisaks allus mõisale 2 ja 42/80 adramaad mõisadele kuuluvate talude valduses.

Kirjandus

• Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836. Lk 102-103 [1].
• Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 61.