Vanaungari kiri

Vanaungari kiri (ungari keeles rovásírás) on kirjasüsteem, mida kasutasid muistsed ungarlased (madjarid) ja koos nendega elanud turgi hõimud 8.–12. sajandini. Hilisematel sajanditel kasutasid seda eelkõige seekäid, seetõttu kutsutakse seda kirja ka székely rovásírás või székely-magyar rovásírás (seekäi-ungari kiri). Lühemalt kutsutakse vanaungari kirja ka lihtsalt rovás.

Ajalugu

Millal vanaungari kiri tekkis, pole ajaloolased ühel meelel. Arvatavasti kujunes see välja 7.–8. sajandil, kui madjari hõimud puutusid tõsisemalt kokku turgi rahvastega. Vanaungari kiri põhineb suures osas vanaturgi kirjal, mis oli tekkinud hinnanguliselt umbes 6. sajandil ja mida kasutasid nii hunnid kui ka köktürgid (kaugemalt on oletatud ka iraani ja aramea päritolu). Puuduvaid kirjamärke täiendati kas oma tähtedega (varased ugri märgid?) või kombineeriti olemasolevatega.

Ungarikeelne nimetus rovás tuleb soome-ugri päritolu sõnast ró /róni 'lõikama', 'sälkima'.^[1] Muud kirjutamisega seotud sõnad nagu betű 'kiri' ja írni 'kirjutama' on turgi päritolu, mis tõendab, et vanaungari kiri pärineb turgi hõimudelt.^[2]

Kui kuningas István rajas aastal 1000 Ungari kuningriigi, sai riigi asjaajamiskeeleks ladina keel ja sellega koos hakati kasutama ladina tähestikku. Rahva seas, eriti Transilvaanias, jäi vana kiri ikka veel kasutusse. Keskajast ja veel varasemast ajast on säilinud vähe tekste, kuna enamasti kirjutati puidule või muule kiiresti lagunevale materjalile. Tekstid, mis on alles, on aga saanud tihti tugevaid kahjustusi, mistõttu on neid pea võimatu lugeda.^[3] Esimene teade vanaungari kirjast pärineb Simon Kézalt 13. sajandist. 15.–17. sajandini kirjutati vanaungari kirjast kui hunnide kirjast.

Varauusajal muutus kiri pigem rahvakunsti osaks, nt kasutati seda ornamentikas (Etédi uniaadikiriku lae kaunistus). Vanaungari kiri omandas piirkonniti peremärkide staatuse.

Tänapäeval

Muistse ungari kirja vastu hakati rohkem huvi tundma 19. sajandi teisel poolel, laiem huvi ja populaarsus tuli alles 20. sajandil. Kiri sai eriti populaarseks rahvuslaste ja uuspaganate seas ning on Ungari turanistliku liikumise poolt laialt kasutatud. Vanaungari kiri on tänapäeval üks paljudest ungarluse sümbolitest.

Kuna vanaungari kiri ei olnud terviklik (eri tähed ühe hääliku jaoks, piirkondlikud iseärasused jne), loodi ka standardtähestik (esimesel pildil). Avaldatud on palju vanaungari kirjas õpikuid, lühijutte, samuti palju mahukaid teoseid nagu näiteks Géza Gárdonyi "Egeri tähed" ja isegi Uus Testament.

Kuidas lugeda

Vanaungari kirja loetakse ülevalt alla, paremalt vasakule.

Vaata ka

Viited

↑ http://starling.rinet.ru/cgi-bin/response.cgi?single=1&basename=%2fdata%2furalic%2furalet&text_number=873&root=config
↑ Sándor 2014: Sándor Klára: A székely írás nyomában. Budapest: Typotex. 2014. ISBN 978-963-279-387-0Sándor 2014: Sándor Klára: A székely írás nyomában. Budapest: Typotex. 2014. ISBN 978-963-279-387-0
↑ István Fodor – György Diószegi – László Legeza: Őseink nyomában. (On the scent of our ancestors) – Magyar Könyvklub-Helikon Kiadó, Budapest, 1996. ISBN 963-208-400-4 (Page 82)István Fodor – György Diószegi – László Legeza: Őseink nyomában. (On the scent of our ancestors) – Magyar Könyvklub-Helikon Kiadó, Budapest, 1996. ISBN 963-208-400-4 (Page 82)

[1] ttp://starling.rinet.ru/cgi-bin/response.cgi?single=1&basename=%2fdata%2furalic%2furalet&text_number=873&root=config

[2] Sándor 2014: Sándor Klára: A székely írás nyomában. Budapest: Typotex. 2014. ISBN 978-963-279-387-0Sándor 2014: Sándor Klára: A székely írás nyomában. Budapest: Typotex. 2014. ISBN 978-963-279-387-0

[3] István Fodor – György Diószegi – László Legeza: Őseink nyomában. (On the scent of our ancestors) – Magyar Könyvklub-Helikon Kiadó, Budapest, 1996. ISBN 963-208-400-4 (Page 82)István Fodor – György Diószegi – László Legeza: Őseink nyomában. (On the scent of our ancestors) – Magyar Könyvklub-Helikon Kiadó, Budapest, 1996. ISBN 963-208-400-4 (Page 82)

[1]

[2]

[3]