Vanaprantsuse keel
Vanaprantsuse keel (pr ancien français / vieux français / franceis) on romaani murrete rühm "oïl" (pr langue d'oïl), mis moodustati 10. sajandil frangi keele baasil. Seda kasutati tänapäevase Kesk- ja Põhja-Prantsusmaa territooriumil ning tänapäeva Belgia lõunaosas ja prantsuskeelses Šveitsis umbes 8.–14. sajandil.
Vanaprantsuse keel oli vulgaarse (rahvaliku) ladina keele ja frangi (germaani) keele evolutsiooni tulemus ning erineb tänapäevasest prantsuse keelest foneetika ja grammatika poolest.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]8. sajandi lõpus käis haridus alla. Inimesed ei mõistnud enam vaimulike räägitud ladina keelt. 813. aastal nõudis Karl Suur, et jutlust peetaks kohalikes murretes. See otsus tähistas prantsuse kõnekeele esimest mainimist. Prantsuse keele tõeline sünd leidis aset kolmkümmend aastat hiljem. 842. aastal andsid Charles Paljaspea ja Ludwig Sakslane (Karl Suure lapselapsed) vande, et kumbki räägib keelt, millest tema sõdurid aru saavad: Charles tüdeski keeles (saksa keele esivanem) ja Louis rooma keeles (prantsuse keele esivanem). Seda vannet nimetati Strasbourg'i vandeks ning saksa ja prantsuse keele sünnitunnistuseks. Suulisest keelest kirjalikule liikudes veel rahvaladina keelele väga lähedane keel kinnistus ja hakkas kujunema prantsuse keel.
Ametlikult algas prantsuse keele ajalugu 9. sajandist, kui 842. aastal ilmus vanaprantsuse keeles esimene dokument "Strasbourgi vanne", millele kirjutasid alla Karl Suure lapselapsed. Ladina keel jäi usu-, haridus- ja õiguskeeleks, kuid kirjandus hakkas arenema kohalikus keeles. Alates 11. sajandi lõpust esitasid lõunapoolsed trubaduurid ja põhjapoolsed truväärid oma luuletusi erinevates murretes. Oïli keeles kirjutatud Rolandi laul on selle perioodi üks tuntum kirjandusteos.
Vanaprantsuse keele ajal peegeldas õigekiri sõnade tegelikku kõla. Kuid järk-järgult, kui prantsuse keel arenes, juurdus romaniseeriv kirjutamise põhimõte, mis tähendab, et sõnu üritati taandada ladina originaalile, kus enamikku tähti ei hääldata.
Samal perioodil hakkasid kirjamälestistesse ilmuma artiklid (la, le, les, un, une, des), mis jäid keelde püsima.
Esimesed modifikatsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]Vulgaarladina keele perioodil, mis algas Rooma impeeriumi allakäigust 3. sajandil ja kestis kuni vanaprantsuse keele kujunemiseni 8. sajandil, toimus keeles palju muutusi. 11.–12. sajandil mõjutas Prantsusmaad normannide vallutus, mille tagajärjel tekkis palju erinevaid dialekte, kuna keelde ilmusid erinevad muutused, näiteks[1]
- ilmusid uued häälikud, näiteks heli [œ] sõnas "fleur" (lill) ja heli [ø] sõnas "nœuds" (sõlmed)
- hakati kasutama "y" tähte
- kadusid "k" ja "w"
- ladina vokaalid lahtistes rõhulistes silpides n-ö diftongiseerusid: mel ⇒ miel (mesi), fer ⇒ fier (uhke), flore ⇒ fluore (lill)
- toimus üleminek "a" ⇒ "e": mare ⇒ mer (meri), clare ⇒ clar (selge)
- ladina [u] hääldus muutus prantsuse [ü]-ks
- rõhuta täishäälikud kadusid sõnade lõpust ära: camera ⇒ tsambre [t͡sambr]⇒ chambre [ʃambr] (tuba)
- konsonandid "g" ja "j" enne tähti "i", "e" ja "a" muutusid [d͡ʒ]-ks ning 13. sajandil muutus see häälik lihtsalt [ʒ]-ks: gardinu ⇒ jardin (aed), januarju ⇒ janvier (jaanuar)
- "g" täht kadus "u" ja "o" ees: augustum ⇒ agustu ⇒ aost ⇒ août (august)
- käänete arv vähenes esmalt kuuest kaheni (nominatiivne ja kaudne) ning seejärel kadusid käänded üldse
Vanaprantsuse ja keskprantsuse keel
[muuda | muuda lähteteksti]Sageli ajavad inimesed segamini vanaprantsuse ja klassikalise ajastu prantsuse keele (keskprantsuse keel). Vanaprantsuse keelest ei saa prantsuse keele kõneleja ilma erihariduseta aru. Näiteks fraas "faisons, à tous presens et advenir, que pour aucunement pourveoir au bien de nostre justice, abbreviation des proces, et soulaigement de noz subiectz, avons, par edict perpetuel et irrevocable, statué et ordonné, statuons et ordonnons les choses qui s’ensuyvent" on kirjutatud mitte vanaprantsuse, vaid 16. sajandi keskprantsuse keeles ning "Rolandi laulu" värsid "En ceste tere ad asez osteiet / En France, ad Ais, s’en deit ben repairer / Vos le sivrez a la feste seint Michel / Si recevrez la lei de chrestiens / Serez ses hom par honur e par ben" on näide vanaprantsuse keelest.[2]
Foneetika
[muuda | muuda lähteteksti]Vanaprantsuse keele lugemisreeglites võib tänapäeva prantsuse keelega võrreldes märgata järgmisi erinevusi:[1]
- "c" enne tähti "e" ja "i" loeti nagu [t͡s] kuni 13. sajandini, pärast seda loetakse nagu [s]
- "ch" konsonandi paar loeti nagu [t͡ʃ] kuni 13. sajandini, pärast seda loetakse seda nagu [ʃ]
- "g" enne tähti "e", "i" ja "j" loeti nagu [d͡ʒ], seejärel nagu [ʒ]
- "u" loeti tänapäevase [ü] moodi (nagu sõnas lu)
- nasaliseeriti täishäälik, millele järgnes nasaalne konsonant: cheance (juhus) – [t͡ʃəãntsə], bonne – [bõnə], chambre – [t͡ʃãmbrə], flamme – [flãmə]
- "r" hääldati kõlavalt, valjusti (nagu eesti keeles)
- "s" loeti kui [s] või [z] (asendis kahe vokaali vahel)
- [z] on [t͡s] lühend
Prantsuse heli [r]
[muuda | muuda lähteteksti]Prantsuse foneetika ajaloos on olnud kolm [r] heli tüüpi:[3]
1) apikaalne (prantsuse keeles le r apical / roulé) – heliline, hääldatakse keeleotsa abil
2) uvulaarne (prantsuse keeles le r uvulaire) – vaiksem kui apikaalne, ei vibreeri
3) dorsaalne (prantsuse keeles le r dorso-vélaire / grasseyé) – vibreeriv, suulaenibu abil moodustatud, "r-i põristav"
Ladina [r] hääldati nii, et keeleots puudutas suulage (nagu eesti keeles). See tekitas veerevat heli, mis oli valjem, kui kaashäälik oli kõlav. Nii hääldatakse endiselt mõnes provintsis, näites Burgundias ja Quebecis. 17. sajandi lõpus ilmus uus, uvulaarne [ʁ], mida hääldati keele tagaosa abil, mis viidi ülemiste alveoolide ja suulaenibu juurde, et tekitada lööke, mida ei saanud keeleotsaga teha. Uvulaarne [ʁ] tuletas meelde tähtede [gh] kombinatsiooni, nagu sõnas "croi" (uskuma). Tänapäevane [r] "grasseyé" või "dorso-vélaire" ilmus keelde alles 18. sajandi lõpus, kõigepealt ainult Pariisis, seejärel kogu Prantsusmaal.
Kaasaegses keeles on kasutusel uvulaarne ja dorsaalne (klassikaline) hääldusvariant.
Sõnavara
[muuda | muuda lähteteksti]Vanaprantsuse keele sõnavara oli lähedasem ladina ja üldise romaani keeltele, kuna mitmed lekseemid vananesid, kadusid ja nende tähendused muutusid aja jooksul, näiteks: ladina keeles mulier ⇒ vanaprantsuse keeles moillier ⇒ prantsuse keeles femme (naine). Muutusi on läbi teinud ka mõne tänapäevase sõna häälikuline välimus: ladina keeles quaerere ⇒ vanaprantsuse keeles cercher ⇒ prantsuse keeles chercher (otsima)[4]
Õigekiri
[muuda | muuda lähteteksti]Vanaprantsuse keeles ei olnud igal sõnal kindlat kirjapilti: erinevates piirkondades, erinevatel kirjatundjatel ja isegi sama käsikirja erinevatel ridadel võis sõnal olla mitu kirjapilti. Sõnade kirjutamise viisid ei olnud aga juhuslikud. Kirjatundjad püüdsid sõna hääldust võimalikult täpselt edasi anda ladina tähestiku kaudu, mis jäi suure hulga grafeemide puudumise tõttu kohandamata. Üleminekul rahvaladina keelest vanaprantsuse keelde arenes välja suur hulk foneeme, mis tekitasid uusi helisid, mille jaoks polnud tähti.
Diakriitikud
[muuda | muuda lähteteksti]Diakriitikuid oli vähe ning enamik neist tähistas kokkutõmbumist. Alates 16. sajandist hakkasid vanaprantsuse keelde ilmuma tänapäevased diakriitikud ja apostroofid, mis kitsendasid sõnu.
Suur ja väike algustäht, kirjavahemärgid
[muuda | muuda lähteteksti]Kuni 14. sajandini ei jagatud tähti suur- ja väiketähtedeks. Alles vanaprantsuse keele kujunemise lõpupoole tekkis komme kirjutada mõne kirjaniku arvates olulise sõna algus suurtähtedega.
Kirjavahemärgid hakkasid meenutama tänapäevaseid märke alates 12.–13. sajandist, kuid nende kasutus polnud samuti ühtlane.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 "История французского языка". www.le-francais.ru. Vaadatud 4. jaanuaril 2024.
- ↑ Evolution of French, vaadatud 4. jaanuaril 2024.
- ↑ "Histoire phonétique de R". monsu.desiderio.free.fr. Vaadatud 4. jaanuaril 2024.
- ↑ Godefroy, Frédéric (1901). Lexique de l'ancien français. University of Michigan. Paris, H. Welter.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Piérart, J. (2023, March 9). Les origines de la langue française. Le Babbel magazine.
- Schwan, E., & Behrens, D. (1913). Grammaire de l’ancien français. Wentworth Press.
- Perret, M. (2020). Introduction à l’histoire de la langue française. Armand Colin.
- Godefroy, F. (2018). Lexique de l’ancien français. Editions des Régionalismes.
- ABAlphaBeta. (2019, January 12). Evolution of French [Video]. YouTube.
- Didier, D. Histoire phonétique de R.
- Чумаков А. История Французского Языка.