Vana-Laitsna mõis

Vana-Laitsna mõis ehk Veclaicene mõis (saksa keeles Alt-Laitzen) oli rüütlimõis Liivimaa Valga kreisis Apekalnsi kihelkonnas. Tänapäeval asub Lätis Alūksne piirkonnas Veclaicene vallas.

Ajalugu

Varasem ajalugu

Keskajal kuulusid hilisema mõisa alad Saksa Ordu Aluliina komtuurkonna koosseisu.^[1] Vana-Laitsna, Vastse-Laitsna, Väike-Laitsna ja Māriņkalns olid seejärel Puremoise, Laitsna ja Grūbe nime all osa Aluliina lossipiirkonnast. Rootsi-Poola sõja järel langes see valdus Rootsile. Kuningas Gustav II Adolf läänistas lossipiirkonna hilisemale feldmarssalile, Rootsi riiginõunikule ja Liivimaa kindralkubernerile Gustaf Horn af Björneborgile (1592−1657). 1681. aastal eraldati omaette mõisaks Vastse-Laitsna (Neuer Laitzen).^[2] XVII sajandi lõpul mõisad redutseeriti. 1688. aastal on seda nimetatud Aluliina kihelkonna redutseeritud mõisate nimekirjas.^[3]

Vana-Laitsna riigimõisana

Hornid olid mõisa ilmselt juba varem ära pantinud. 1724. aastal oli selle pandi- ja rendivaldajaks kapteniproua Helmersen.^[4] 1731. aastal rajati Vana- ja Vaste-Laitsna mõisa maadele Apekalnsi pastoraat. Vana-Laitsna mõisale pandi kohustus Apekalnsi kiriku majanduskulude katmine.^[5] Järgnevalt said valduse eluaegsele rendile (ad dies vitae) kindralmajor Reinhold Johann von Freymann (1680−1736) ja tema abikaasa Gerdruta von Freymann (sündinud Baltzer), keda on rendivaldajatele nimetatud 1735. aastal. Nende ajal eraldati Vana-Laitsnast Romeškalnsi ja Vastse-Laitsna mõis, mis doneeriti vastavalt 1744. ja 1747. aastal. Pärast abielupaari surma sai rendivaldajaks nende poeg kindralmajor Johann Friedrich von Freymann (u 1720−1782), keda on rendivaldajana nimetatud aastatel 1765−1782. Mõis jäi kroonumõisaks 1797. aastani, mil Venemaa keiser Paul I doneeris suurema osa − kolmeadramaaline valdus jäi riigi kätte edasi − mõisast vabaproua Maria Elisabeth Catharina von Delwigile (sündinud von Förster) (suri 1816).

Vana-Laitsna mõis 1808−1920

1808. aastal omandas mõisa oksjonil Saksi-Weimari salanõunik Paul Ludwig Johann von Löwenstern (1752−1824), kes pantis selle 1819. aastal aprillis literaat Carl Johannsonile. Viimane pantis mõisa juba kaks nädalat hiljem edasi kaptenleitnant Hermann Christoph von Huenele, kes sai 1821. aastal mõisa pärusomanikuks. 1827. aastal pantis ta mõisa õuenõunik Otto Ferdinand Tewesile (1782−1862), kes loovutas pandimõisa 1832. aastal kaupmees Ernst Salomon Behsele (1793−1877). 1841. aastal sai omanikuks riiginõunik Heinrich Friedrich Emil von Lenz (1804−1865), kes müüs selle 1844. aastal vendadele vabahärra Gottlieb Hugo Bernhard von Wolffi (1818−1892) ja vabahärra Gottlieb Roderich Maximilian von Wolffile (1820−1906). 1857. aastal läks mõis insener-porutšik Paul von Leziuse valdusse, kes müüs selle 1871. aastal oma vennale Eduardile.^[6] 1892. aastal oli mõisaomanikuks Alexander Friedrich von Schwebs (1838−1895). 1897. aastal omandas mõisa vabahärra Alexander von Mengden, kes oli valdaja veel 1900. aastal. Krahv Gustav von Broel-Plater omandas mõisa 1900. aastal ja oli omanik veel 1909. aastal.

Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 15 adramaad, sellele allus 665 mees- ja 559 naishinge.^[7]

Vaata ka

Viited

↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 320.
↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 321.
↑ LVVA, f. 7348, n. 1, s. 55, L 13.
↑ EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 132.
↑ Busch, E. H. von. Materialen zur Kirchengechichte, lk 549.
↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 379−380.
↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 278.

Välislingid

Vana-Laitsna mõis - 1701 Eesti Ajalooarhiivi fondiloendis

[1] Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 320.

[2] Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 321.

[3] LVVA, f. 7348, n. 1, s. 55, L 13.

[4] EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 132.

[5] Busch, E. H. von. Materialen zur Kirchengechichte, lk 549.

[6] Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 379−380.

[7] Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 278.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]