Vaivara koonduslaager

Vaivara koonduslaager (saksa keeles Stammlager K.L. Vaivara) oli Saksa okupatsioonivõimude poolt Vaivara lähedale loodud põlevkivitööstuse tarvis rajatud välilaagrite pealaager, mis eksisteeris 1943. aasta septembrist 1944. aasta veebruari lõpuni.

16. märtsil 1943 andis Saksa Riigi riigiminister Hermann Göring korralduse Eesti põlevkivitööstuse taastamiseks ning põlevkivitoodete kasutamiseks Saksa sõjaväe hüvanguks. Ülesande täitmiseks asutasid okupatsioonivõimud Ereda ja Vaivara lähedal õlitehased.

Koonduslaagri asutamine

Vaivara laager asutati septembris 1943 Heinrich Himmleri 21. juuni 1943 korralduse – asutada sõjalis-tööstuslikeks vajadusteks laagrid Eestis ja Riias ning transportida sinna juute Ostlandi getodest. Vaivara koonduslaager allus SSi Majanduse ja halduse Peaametile (SS-WVHA). Himmleri korralduse alusel loodi 1943. aasta septembris raudteede sõlmpunktis Vaivaras koonduslaager, millel oli ligi paarkümmend harulaagrit, põhiliselt Virumaal.

Laagri kohta on säilinud vähe infot, tõenäoliselt oli Vaivara, erinevalt Klooga ja Kalevi-Liiva laagrist, laialipaigutamise ja edasisaatmise laager, kus asus komandantuuri staap.

Juhtkond

Laagri ülemateks olid SS-Hauptsturmfuhrer Hans Aumeier ja ülema abi Josef Philipp Brennais. Laagrit juhtisid Hauptscharfuhrer Max Dahlmann, Hauptscharfuhrer Kurt Panike ja Lagerfuhrer Helmut Schnabel. Laagri peaarst oli Franz von Bodman. Kuigi laagreid kamandasid sakslased, kasutati nende valvamisel 287. politseipataljoni. Selle üksuse kolmas kompanii valvas Kiviõli, aga ka Klooga, Lagedi, Ereda, Narva, Vaivara, Viivikonna, Ahtme ja Auvere laagreid.

Seda, et Vaivaras oli töö- ja mitte surmalaager, kinnitab ka asjaolu, et Helmut Schnabel mõisteti vangi 16 aastaks, millest ta istus ära vaid 6. Laagrisse veeti 1943. aasta sügisel juute ka Leedust, Vilniuse ja Kaunase getodest, mõnedel andmetel ka Riiast ja Bystritzast Transilvaaniast. Peamiselt kasutati vange "Baltöl GmbH" kaevandustes põlevkivi kaevandamisel ja Tannenbergi liini ehitamisel – metsa- ja teetöödel, kaevikute ja kindlustuste rajamisel.

Vaivara laager jagunes kaheks laagriks: üks Vaivara raudteejaama lähedal, teine viie kilomeetri kaugusel raudteejaamast utmisvabriku lähedal.

Pea- ja harulaagrid

Vaivara pealaagri harulaagriteks olid tõenäoliselt järgmised välilaagrid:

• Auvere,
• Aseri töölaager, Aseri lähedal
• Ilinurme (kas Ilistvere Venevere vallas või Illuka samanimelises Illuka vallas),
• Ereda (koos osakonnaga Kohtlas ehk Goldfields – Kohtla põlevkiviõli tehas ja Kohtla-Nõmmel asuva Vaivara koonduslaagri võrgustikku kuulunud Ereda laagri töökomando), mille asukateks olid mitmetest Euroopa riikidest toodud juudi naised ja lapsed. Tollasest vangilaagrist on tänaseks säilinud saekaatri õhitud betoonpõrand. (Kohtla-Nõmme holokausti mälestustähis)
• Hungerburg ehk Narva-Jõesuu,
• Viivikonna,
• Jõhvi,
• Lagedi (2 transpordi-vahelaagrit juulist augustini ja augustist septembrini),
• Narva (Eugenie Gurin-Loovi andmetel on see koht tänapäeval Venemaa pool piiri),
• Sonda,
• Soska töölaager, Soska, Agusalu järve lähedal (Vasknarva vallas),
• Putki (Virumaal Kose vallas),
• Kunda,
• Kuremäe,
• Kiviõli koonduslaager, Kiviõlis oli kaks laagrit: "Kiviõli 1" ja "Kiviõli 2", "Kiviõli 1" laagris hoiti mehi, kes kaevandasid põlevkivi ja ehitasid hooneid. "Kiviõli 2" laagris hoiti naisi, naised töötasid köökides ja meditsiinilistes kasarmutes. 1943. aastal laagris oli 448 inimest. 1944 aastal oli 1689 inimest.
• Klooga (harulaagrid Laokülas ja Paldiskis),
• Kukruse,
• Saka,
• Petseri ja
• Põhja-Lätis asunud Kudupe laager.

„"Meid laaditi maha Vaivaras. Laager oli piiratud okastraadiga, selle taga oli näha barakke. Silmasin tuttavaid nägusid, need inimesed olid varem Vilniuse getost ära viidud. Nad rääkisid, et see on läbikäigulaager. Sakslased käskisid asjad ära anda. Kui keegi käsku ei täitnud, lasti ta kohapeal maha. [-]

Olukord laagris oli halvem kui getos. Nälg vaevas meid niigi, aga iga väiksemagi üleastumise eest jäeti ilma päevasest toiduportsjonist. Mõne päeva pärast viidi meid üle teise laagrisse – Viivikonda. Siin hoiti meid peaaegu kuu aega. Komandant oli sakslane, suurem osa valvureist aga eestlased. [-]

Viivikonnast viidi meid edasi Auveresse. See laager asus endise Vene piiri lähedal üksikus kohas soode keskel, millesse võis kaelani sisse vajuda. [-] Elasime suures barakis – kolm-nelisada vangi ühe katuse all. [-]

Töötasime metsalangetamisel. Tuli ehitada raudteed: rajasime raudteetammi ja panime liipreid. Koos meiega töötasid ka naised. Ühel päeval tuli käsk laager likvideerida. Ja järjekordne üleviimine – seekord Kiviõli laagrisse. Sinna saadeti kakssada inimest. Liikusime jalgsi. Eestlastest valvurid panid asjad vankrile ja rakendasid meid sinna ette.

Oli talv, ümberringi lumi. Uppusime lumme, lumi lämmatas meid, magasime, sukeldunud lumme. Sada kilomeetrit piina. Olin vaevalt elus, sest pärast tüüfuse põdemist olin veel nõrk. Pea käis ringi. Taarusin vaevaliselt, ühtelugu peatudes. Teadsin, et mahajääjad lastakse maha, kuid edasi minna ei jõudnud. Nisan nägi seda. Viimased kilomeetrid kandis ta mind kätel. Päästja. Nii me läksime: päeva, öö ja veel ühe öö, kuni lõpuks jõudsime eesmärgini – Kiviõli laagrisse.

Minu esimene töö seisnes kütte hankimises. Läksime laagrist tuhamägedele ja kaevasime seal. Kütust veeti vagunites. ­Israel Tšipelevitš – laagri komandant, juut – oli korralik inimene ja tegi kõik, mis oli tema võimuses, et meie olukorda kergendada. Sakslased tapsid ta.“

– Benjamin Anolik Mälu missioon

Vaivara laagrid olid eelkõige töölaagrid, mille tegevuse jooksul ei toimunud vangide massihukkamisi. Ligikaudu 1500 kinnipeetavat hukkus laagri tegutsemisajal alatoitluse ja raskete töötingimuste tõttu ja umbes sama palju töövõimetuid evakueeriti Eestist väljaspool asuvatesse laagritesse, kus nad hukati. 1944. aasta suvel evakueeriti Vaivara laagris kinnipeetavad Saksamaale. Evakueerimise ajal osa vange hukati. Täpsed arvud puuduvad. Ajaloolase Riho Västriku hinnangul hukati või suri umbes 10 000-st 1943. aastal Eestisse toodud vangist ligikaudu pool hukati 9. septembril hukati teadmata hulk kinnipeetavaid ka Eredal ja 18.–19. septembrini Lagedil ja Kloogal (nende hulgas 1800–2000 Kloogal 19. septembril maha lastud vangi). Ülejäänud evakueeriti Saksamaale, enamasti Stutthofi koonduslaagrisse.

Ida-Virumaal Kiviõlis asus ka sõjavangilaager Dulag 377, mis tegutses aprillist 1943 kuni augustini 1944. Neid vange kasutati töödel – Kohtla, Küttejõu, Ahtme, Käva ja Kukruse harulaagrites.

 Pikemalt artiklites Saksa sõjavangilaagrid Eestis ja Saksa okupatsiooni aegsed kinnipidamisasutused Eestis

Vangilaagris ellujäänuid

Iisraelis elav Benjamin Anolik kuulub nende väheste sekka, kel õnnestus koonduslaagrites ellu jääda. Ta oli üks neist Vilniuse juutidest, kes toodi Vaivara laagrisse. Eestis käis Anolik läbi kuuest koonduslaagrist, nende seas ka Kiviõlist. Viimaseks laagriks Eestis jäi Anolikil Klooga, kust ta imekombel pääses eluga. Oma läbielamistest on ta kirjutanud raamatu "Mälu missioon", mille üks peatükk räägib Eestist. Raamatust saab ka ettekujutuse Kiviõli koonduslaagrist.

Kirjandus

• Benjamine Anolik, 2005. Mälu missioon. Tallinn : Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti Osakond. 119 lk

Välislingid

• Vaivara koonduslaagri skeem
• jewishvirtuallibrary.org: Vaivara (inglise keeles)
• Kultuuriministeerium: Ülevaade juutide tapmisest Eesti territooriumil asunud laagrites
• Sirle Sommer-Kalda Koonduslaagrite paigad märgistatakse topelt Põhjarannik 18. september 2004
• Piret Udikas Eesti – kümnete koonduslaagrite maa, Virumaa Teataja 30. jaanuar 2007
• – Juudid Eestis 1941–1942
• Pekka Erelt Koonduslaagri elu fotodes Eesti Ekspress, 25. jaanuar 2008