Vahetu animatsioonfilm
Vahetu animatsioonfilm ehk filmilindile joonistatud film ehk kaamerata tehtud animatsioonfilm (inglise keeles direct animation) on animatsioon, mille puhul kantakse kujutised otse negatiivile. Erinevalt teistest animatsioonfilmi vormidest ei kasutata selleks kaamerat.
Tehnikad
[muuda | muuda lähteteksti]Vahetut animatsioonfilmi tehakse põhiliselt kahel moel. Esimese puhul võetakse aluseks tühi film, teisel aga ilmutatud tume film. Tühjale filmile joonistatakse, maalitakse, kraabitakse või kleebitakse objekte. Ilmutatud filmile saab kujutise kraapida, graveerida, lihvida, pressida. Vahendid on täiesti kunstniku enda valida ja kõiki tehnikaid võib kombineerida. Kaadriservi võib jälgida, aga ei pea. Lindil olevat filmitud materjali võib kasutada nii muutmata kujul kui ka mis tahes mehaanilisel või keemilisel viisil moonutatult.
Kõige enam kasutatakse 35 mm filmi, kuid seda tehnikat võib rakendada ka 16 mm või isegi 8 mm filmi puhul. Enamasti on vahetud animatsioonfilmid üsna lühikesed, kuna tööprotsess on ajamahukas ja täpne. Paljudel filmidel on helil suur roll, tihtipeale lausa visuaaliga sünkroonis. Kuivõrd 35 mm filmi heliriba on optiline, saab lisaks kujutistele luua heli samuti ise.
Tehnika juured on 20. sajandi alguses. Itaalia futurist Arnaldo Ginna väitis, et idee pärineb aastast 1908, esimesed lühifilmid sündisid aga aastal 1910, kuid kahjuks pole need säilinud. Esimesed tuntumad animaatorid, kes sel viisil filme tegid, olid Len Lye, Norman McLaren, Stan Brakhage, veidi hiljem lisandusid Steven Woloshen ja Baerbel Neubauer. Nende teosed on vägagi mitmekülgsed: varieeruvad abstraktsetest narratiivseteni. 1960. aastatel jõudsid arengud tehnikavallas sinnamaani, et filmilinti moonutati ja töödeldi seni, kuni see oli peaaegu hävinenud. Projektsiooni käigus võisid need lausa täielikult hävida. Vahel kasutasid kunstnikud seda oma ideede selgemaks esitamiseks, vahel loodi enne projektsiooni koopia, et töö siiski säiliks.
Filmilindile otse kujutise kandmine on võrreldes teiste animatsioonfilmi valmistamise viisidega väga odav, seda võib teha mis tahes filmilindile. Seetõttu kasutavad seda tehnikat üliõpilased kogu maailmas. Norman McLaren on kirjutanud lühikese illustreeritud teose "How to make animated movies without a camera", mis algselt avaldati aastal 1949.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Tehnika juured ulatuvad maalikunsti avangardi esindajateni. Itaalia futurist Arnaldo Ginna väitel tekkis idee vahetust animatsioonfilmist juba 1908. aastal, kuid reaalse tulemuseni jõudis ta aastal 1910, mil valmisid neli abstraktset eksperimentaalset filmi. Tänapäevani need säilinud pole.
Esimesed kunstnikud, kelle tööd on tänaseni säilinud, on uusmeremaalane Len Lye ja kanadalane Norman McLaren. Lye esimene otse filmilindile maalitud teos "A Colour Box" valmis aastal 1935. Hiljem on ta kasutanud ka graveerimistehnikat, näiteks filmide "Free radicals"(1958) ja "Particles in Space" (1964) puhul.
1937. aastal valmis McLareni "Love on the Wing", mis sisaldas vahetult filmilindile joonistatud osi. McLaren tunnistas hiljem, et teda inspireeris Lye tööde uudsus. Järgmistel aastatel USAs elades valmisid tal sellised otse lindile joonistatud filmid nagu "Scherzo" (1939), "Stars and Stripes" (1940) ja "Dots" (1940). Üldiselt keskendus McLaren visuaalefektidele ja heli illustreerimisele.
Selles tehnikas on võimalik esitada ka keerukat narratiivi: 1982. aastal valmis Pierre Hébert'i "Memories of War", mis on tugeva sõnumiga sõjavastane film.
Valik hiljem tegutsenud kunstnikke: Cathy Joritz, Caroline Leaf, Bärbel Neubauer, Richard Reeves, Heide StrangeSky, Steven Woloshen, Luis Recoder, Stephanie Maxwell, Donna Cameron.