Vältevaheldus

Vältevaheldust on sõnastatud kui astmemuutust, mille korral kolmandavälteline tüvi asendub teisevältelisega (või vastupidi), ilma et sellega kaasneks häälikulises koostises muutusi, näiteks kuulama : kuulata, saun : sauna, mets : metsa ehk vältevaheldus on sõna käänamisel-pööramisel sõnatüve välte muutumine ning vältevahelduseks ei peeta I ja II või I ja III välte vaheldumist, vaid ainult II ja III välte vaheldumist.

Vältevaheldusega võib niisiis kaasneda vältemuutus, mille korral muutub ainult sõna häälduspikkus ehk välde ja ortograafiaga seda ei väljendata, näiteks p`all : palli : p`alli või pikkusmuutus, kus muutub sulghääliku või s-i pikkus ning ortograafia on siinkohal abiks välte määramisel, näiteks kokk : koka: kokka, morss : morsi: morssi. pilk : pilgu: pilku .

Eesti keeles väljendub vältevaheldus II- ja III-välteliste sõnade erinevas häälduses. II ja III välte vastandamisele on üles ehitatud suur osa eesti keele vormimoodustusest. Nimelt, paljude käändsõnade omastav ja osastav või nimetav ja omastav kääne vastanduvad omavahel välte erinevuse kaudu. Näiteks, metsa (omastav kääne, II välde) : metsa (osastav kääne, III välde); palve (omastav kääne, II välde) : palve (osastav kääne, III välde).

taat (III välde)	taadi (II)	taati (III)
tütar (II)	tütre (III)	tütart (II)
kool (III)	(selle) kooli (II)	(seda) kooli (III)
taipa/ma (III)	taiba/ta (II)	taipa/n (III)
õppi/ma (III)	õppi/da (III)	õpi/n (II)

Käändsõnade puhul tuleb vaadelda A- ja B-tüve, kus A-tüvi on ainsuse omastavas käändes ning B-tüvi ainsuse osastavas käändes. A- ja B-tüvede võrdlemisel tuleb jälgida A-tüve muutumist, näiteks mets: metsa (A-tüvi): metsa (B-tüvi), kus A-tüvi on nõrgaastmeline ja B-tüvi tugevaastmeline, mistõttu on tegemist nõrgeneva astmevaheldusega ja ühtlasi nõrga astmega. Verbide puhul on A-tüveks kindla kõneviisi oleviku ainsuse 1.pööre ning B-tüveks nud-kesksõna või da-tegevusnimi. Näiteks laulma: laulan (A-tüvi), laulnud (B-tüvi).

Vältevaheldus saab esineda üksnes vähemalt kahesilbilistes sõnades. Ühesilbilised sõnad on kõik kolmandas vältes, nt maa, tee, seen. Vältevahelduse puhul sõna tüves häälikulisi muutusi ei toimu, vaheldub vaid välde.

Vältevaheldusega sõnades kutsutakse tugevaks astmeks III-vältelist tüvevarianti, nõrgaks astmeks II-vältelist tüvevarianti.

Pikkusmuutus

Pikkusmuutus ehk geminaadivaheldus esineb sulghäälikut või s-i sisaldavatel tüvedel: tugevaastmelises ehk kolmandavältelises tüviallomorfis esineb pikk klusiil (k, p, t) või ss, nõrgaastmelises ehk teisevältelises tüviallomorfis esineb lühike klusiil (g, b, d) või s . Sellise ehitusega tüvede puhul võib astmemuutus toimuda kahel viisil: nõrgeneva pikkusmuutusena või tugevneva pikkusmuutusena .

Nõrgenev pikkusmuutus

Nõrgeneva pikkusmuutuse puhul asendub kolmandavälteline tüvi teisevältelisega. Välte nõrgenemisega kaasneb sulghääliku või s-i lühenemine, mis kirjapildis tähendab k, p, t või ss-i asendumist g, b, d või s-iga, nt `pank : panga, `kaup : kauba, `vaata/ma : vaada/ta,`poiss : poisi .

Tugevnev pikkusmuutus

Tugevneva pikkusmuutuse korral asendub teises vältes olev tüvi kolmandavältelise tüvega, mis kirjapildis tähendab sisehäälikute g, b, d või s pikenemist ehk asendumist k, p, t või ss-iga, nt põrge : `põrke, saabas : `saapa, vaade : `vaate, põrsas : `põrssa. Tugevneva astmemuutuse korral on s-i sisaldavatel sõnadel lubatud kasutada ka paralleelvorme, nt põrsas : `põrssa ~ `põrsa.

On üksikud sõnad, mis fonoloogilise struktuuri poolest võiksid alluda geminaadivaheldusele, kuid alluvad ainult vältevaheldusele. Nõrgeneva pikkusmuutuse korral on selliseks sõnaks näiteks `tank : tanki, kuid selliste sõnade hulka kuuluvad ka uued laensõnad ning võõrisiku- ja võõrkohanimed, nt `grant : granti, `Kant : Kanti, De`troit : Detroiti. Tugevneva pikkusmuutuse korral on sellisteks sõnadeks näiteks rõngas : `rõnga, seade : `seade.

Vältevahelduse teke

Vältevahelduse teke ei ole päris selge, kuid teooriaid on mitu .

Mati Hint pakub välja, et vältevaheldus sai alguse, kui häälikumuutusega kadusid omastava ja osastava käändelõpud, mis tegi arusaamise ühesuguse hääldamise tõttu keeruliseks. Sarnaselt geminaadivaheldusega sõnadega, kus eristati II ja III väldet vastavalt tugevale või nõrgale klusiilile, hakati ka vältevahelduslikes sõnades omastavat hääldama teises ja osastavat kolmandas vältes.

Martin Ehala sõnul on kõige vastuvõetavam Veske-Collinderi asepikendusteooria. Selle kohaselt langeb vältevahelduse teke umbes 15. sajandisse ning on seotud sise- ja lõpukaoga 13. sajandil. Ehala ütleb:

Sise- ja lõpukaoga kadusid lühikesed vokaalid sõna lõpust ja rõhulise pika silbi järgsed lühikese lahtise silbi vokaalid sõna seest. Vokaali kao tulemusel muutus sõnavorm ühe silbi võrra lühemaks. Asepikendusteooria kohaselt kandus sisekao ja kahesilbiliste sõnade lõpukao puhul kadunud silbi prosoodiline väärtus üle eelmisele pikale silbile, mis selle tagajärjel muutus ülipikaks. Need silbid, mis asepikenduse läbi pikenesid, on tänapäeval V3; need rõhulised pikad silbid, kus asepikendust ei toimunud, jäid muutumatuks, andes tänapäeva V2; ja lühikesed silbid olid ja on V1. Et sise- ja lõpukadu ei toimunud sõna kõikides vormides, vaid ainult siis, kui vajalikud foneetilised tingimused olid olemas, siis võib ühe ja sama sõna osa vorme olla kolmandas ja osa teises vältes, moodustades eesti keelele iseloomuliku vältevahelduse.

Kirjandus

• M. Ehala, K. Habicht, P. Kehayov, A. Zabrodskaja. Keel ja ühiskond. 2012. Lk 136
• K. Uibu. Välde oma- ja võõrsõnades. 2010.