Väike-karihiir

Väike-karihiir
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Selts	Putuktoidulised Eulipotyphla;
Sugukond	Karihiirlased Soricidae;
Perekond	Karihiir Sorex;
Liik	Väike-karihiir;
Binaarne nimetus
	Sorex minutus; Linné, 1766
	; Väike-karihiire levila

Väike-karihiir (Sorex minutus) on pisiimetajate liik karihiirlaste sugukonnast karihiirte perekonnast. Neid leidub suures osas Euroopast. Eestis on nad vähearvukad, kuid levinud kõikjal peale Hiiumaa.

Kirjeldus

Väike-karihiire kasukas on selja poolt tume ja kõhu alt hele, üleminek tumedalt karvalt heledale on külgedel selgepiiriline. Kasuka värvus ei muutu hooajaliselt. Võrreldes mets-karihiirega on kasukas heledam ja sabakarvad tihedamad ning pikemad, mistõttu jääb mulje, nagu oleks väike-karihiirel jämedam saba. Kõrvad paistavad karvkattest välja vaevu, kui üldse.^[2]

Väike-karihiir kaalub 2,5–7,5 grammi. Kere pikkus on 40–64 millimeetrit, saba on 30–46 millimeetrit pikk, tagakäpad 9–12 millimeetrit pikad. Väike-karihiirel on 32 hammast. Kolmas üheköbruline hammas on suurem või sama suur kui teine hammas. Hambavalem on 3/1, 1/1, 3/1, 3/3 = 32.^[2]

Levik

Väike-karihiir on levinud Briti saartest ja Põhja-Ibeeriast alates peaaegu kõikjal mandri-Euroopas ja Siberis kuni Baikali järveni. Põhja pool elutseb ta ka arktilistel aladel.^[1] Kõigil Euroopa saartel teda siiski ei leidu: ta puudub Shetlandi saartelt, Kanalisaartelt, Scilly saartelt ja mõningatelt Stockholmi saarestiku väiksematelt saartelt.^[3]

Eestis on liik vähearvukas, kuid levinud kõikjal peale Hiiumaa.^[2]

Elukeskkond ja ökoloogia

Väike-karihiir elab tavaliselt meretasemel, kuid levila lõunaosas ka suurematel kõrgustel: Püreneedes näiteks kuni 2000 meetrit üle merepinna ja Alpides 2260 meetrit üle merepinna.^[1] Liigile meeldib elada tiheda rohttaimestikuga aladel, nagu nõmmedel, niitudel, liivaluidetel ja metsaservades, kuid päris metsas leidub teda vähe.^[2]

Kuna väike-karihiir on putuktoiduline, siis aitab ta piirata putukate arvukust. Ta on kasulik ka inimesele, kuna hävitab põllumajandusele kahjulikke putukaid. Kuna liik on tundlik keskkonnamuutuste suhtes, siis muudatused arvukuses on keskkonnamuutuste ja reostuse bioindikaatoriks.^[3]

Kisklus

Väike-karihiirte haisunäärmed võivad eritada kiskjaid peletavat lõhna. Sellegipoolest võivad rebased, kotkad, kured, kärplased, kodukassid, loor- ja kodukakud talle jahti pidada.

Käitumine

Väike-karihiir elab üksikult ja on väga territoriaalne. Oma territooriumi kaitstakse väga agressiivselt, erandiks on vaid sigimisperiood, kui emaseid otsivad isased ei pea territooriumide piiridest enam rangelt kinni.^[2] Kõige agressiivsemalt suhtutakse samast või lähedasest liigist isenditesse, kes nende territooriumile satuvad.^[3] Kodupiirkond on 530–1860 ruutmeetrit^[2] ja see märgistatakse haisunäärmete abil.^[3] Toiduotsingul piiksub peaaegu kuuldamatult, ärritunult või hirmunult toob kuuldavale kõrgeid tirtsatusi.^[2]

Väike-karihiir ise urge ei kaeva, kuid võib kasutada teiste loomade omi. Maa all veedab vähem aega kui mets-karihiir. Viimasega võrreldes elavad nad ka hõredamalt ning liiguvad kiiremini nii maal kui vees.^[2] Väike-karihiir liigub maa peal ka talvel ja lumikatte korral kasutab liikumiseks lume ja maapinna vahele jäävaid tühimikke. Lumikatte puudumisel tekitab endale tunnelid alustaimestikku.^[3]

Toitumine

Kiire ainevahetuse tõttu peab väike-karihiil päevas sööma putukaid koguses, mis moodustab 125% kehakaalust. Kiire ainevahetus ei võimalda rasvavarusid koguda, mistõttu on liik aktiivne ka talvel ja kulutab poole ajast toidu otsimisele. Kõige aktiivsem on ta koidu ja hämariku ajal, kuid tegutseb ka muul ajal. Une ja ärkveloleku tsüklid on suhteliselt lühiajalised ja neid on ööpäeva jooksul mitu.^[3]

Väike-karihiir on putuktoiduline ja sööb nii putukaid kui ka lülijalgseid (ämblikke, täisid, skorpione, kakandilisi jms), kuid on teateid ka väiksemate tigude ja isegi mõningase taimse toidu söömisest, toidu valik sõltub kättesaadavusest. Tavaliselt on saakloomad alla 6 mm pikad.^[3] Väike-karihiir endale pinnasest saaki ei kaeva ja vihmausse ei söö.^[2]

Paljunemine

Väike-karihiire pojad sünnivad ajavahemikul aprillist augustini,^[2] kõige rohkem on poegi juunis.^[3] Tiinus kestab 19–25,^[3] keskmiselt 22 päeva. Emasloom toob aastas ilmale tõenäoliselt kaks pesakonda, korraga 4–7^[2] või 4–12 poega^[3]. Poegade sünnikaal on keskmiselt 0,25 grammi.^[3] Poegadel on püstised sabakarvad, mistõttu saba keskosa näib kohev.^[2] Järglaste eest hoolitseb vaid emasloom, pojad võõrduvad temast 22 päeva^[2] (22–30 päeva^[3]) vanuselt. Hollandis tehtud uuringu järgi sünnib ühe hektari kohta umbes 15 poega.^[2]

Suguküpseks saavad pojad sündimisega samal aastal, kuid Poolas tehtud uuringu andmetel hangib esimesel aastal pesakonna vaid 22% emasloomadest.^[2] Noorloomade suremus on suur, hinnanguliselt pooled hukkuvad ja sigimiseni jõuab vaid viiendik.^[2] Kõige rohkem sureb noorloomi teise ja neljanda elukuu vahel, kui nad ei oska kiskjatega arvestada ning ei tea täpselt, millised putukad toiduks kõlbavad.^[3] Tavaliselt elab väike-karihiir looduses kuni 13 kuu vanuseks, maksimaalne eluiga on 16 kuud.^[2]

Ohustatus

Väike-karihiir kuulub Berni konventsiooni III lisas loetletud liikide hulka ja on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu hinnangul soodsas seisundis liik. Liiki võivad ohustada elupaikade kadu ja selgrootute arvukuse vähenemine pestitsiidide tõttu, kuid globaalselt ega Euroopa tasemel suuri ohte liigi püsimisele ei ole.^[1]

2008. aasta aprillis leiti Iirimaalt karlikuid. Uus liik on ilmselt toiduks ohustatud röövlindudele, näiteks loorkakule, kuid võib samas ohustada selliseid väiksemaid kohalikke liike nagu väike-karihiir.^[4]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Hutterer, R., Amori, G., Kryštufek, B., Fernandes, M. & Meinig, H (2008). "Sorex minutus". The IUCN Red List of Threatened Species. Version 2012.2 (inglise keel). International Union for Conservation of Nature and Natural Resources. Vaadatud 31. oktoobril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
↑ ^2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 ^2,10 ^2,11 ^2,12 ^2,13 ^2,14 ^2,15 ^2,16 MacDonald & Barret 2002, lk 30–31
↑ ^3,00 ^3,01 ^3,02 ^3,03 ^3,04 ^3,05 ^3,06 ^3,07 ^3,08 ^3,09 ^3,10 ^3,11 ^3,12 Serenity Mutchler (2011). "Sorex minutus: Eurasian pygmy shrew". Animal Diversity Web (inglise keel). Vaadatud 9. novembril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
↑ Wiley-Blackwell (28. aprill 2008). "For Good Or Ill, Ireland Gains Another Mammal Species". ScienceDaily (inglise keel). Vaadatud 20. detsembril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

Kirjandus

David W. MacDonald, Pricilla Barret. Euroopa imetajad, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2002. ISBN 9985-70-100-3

Välislingid

Väike-karihiir andmebaasis eElurikkus
Väike-karihiir (pilt)
Väike-karihiir
Kristo Köhler. Väike-karihiir

[iucn-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Hutterer, R., Amori, G., Kryštufek, B., Fernandes, M. & Meinig, H (2008). "Sorex minutus". The IUCN Red List of Threatened Species. Version 2012.2 (inglise keel). International Union for Conservation of Nature and Natural Resources. Vaadatud 31. oktoobril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

[macdonald-2] 2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 ^2,10 ^2,11 ^2,12 ^2,13 ^2,14 ^2,15 ^2,16 MacDonald & Barret 2002, lk 30–31

[animal_diversity-3] 3,00 ^3,01 ^3,02 ^3,03 ^3,04 ^3,05 ^3,06 ^3,07 ^3,08 ^3,09 ^3,10 ^3,11 ^3,12 Serenity Mutchler (2011). "Sorex minutus: Eurasian pygmy shrew". Animal Diversity Web (inglise keel). Vaadatud 9. novembril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

[scienced-4] Wiley-Blackwell (28. aprill 2008). "For Good Or Ill, Ireland Gains Another Mammal Species". ScienceDaily (inglise keel). Vaadatud 20. detsembril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

[1]

[2]

[3]

[4]