Ussitatar
|
See artikkel räägib liigist; taimeperekonna kohta vaata artiklit Ussitatar (perekond). |
| Ussitatar | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Nelgilaadsed Caryophyllales |
| Sugukond |
Tatralised Polygonaceae |
| Perekond |
Ussitatar Bistorta |
| Liik |
Ussitatar |
| Binaarne nimetus | |
|
Polygonum bistorta Delarbre | |
Ussitatar (harilik ussitatar, Polygonum bistorta) on tatraliste sugukonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Seda on liigitatud ka perekondadesse Persicaria ja kirburohi (Polygonum). Ussitatart võib leida niisketelt muldadelt, näiteks niitudelt ja veekogude kallastelt. Eesti levila piirneb peamiselt lõuna- ja kaguosaga, mujal harva[1].
Taimepreparaadid avaldavad kootavat, põletikuvastast ja haavu parandavat toimet.[2]
Nimetuse "ussitatar" võttis kasutusele Juhan Kunder 1882. aastal. Rahvasuus on taim oma elupaikades, peamiselt Lõuna-Eestis, tuntud kui lambakeelehain, lambakeel, tulihein, ussihain, penikiil.[3]
Botaaniline kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]
Ussitatar on kuni 80 cm (1m) kõrgune mitmeaastane rohttaim, mille risoomi iseloomustab madu (S-tähte) meenutav kuju.[4]
Vars on sirge, harunemata, sõlmine, karvadeta.[5]
Taime lehed on suured, piklikud, terava tipuga, kolmnurksed, rootsulised lihtlehed. Alumised (juurmised) lehed on järsult aheneva tiivulise lehelabaga. Ülemised (varrelehed) on alumistest lühemad ja ümbritsevad hõredalt vart.[1] Alt on need heledad, sinakasrohelised, pealt aga tumerohelised.[4]
Õied koondunud tipmisesse, väga tihedasse ruljasse õisikusse; on mõlemasugulised, kahvaturoosad. [4]
Seemned valmivad juuli lõpul, õitseb juunist augustini.[4]
Keemiline koostis
[muuda | muuda lähteteksti]Risoom sisaldab kuni 25% (peamiselt hüdrolüüsuvaid) parkaineid, gallushapet, suurel hulgal tärklist (kuni 26%), oksümetüül-antrakioone, C-vitamiini, kaltsiumoksalaate (kaltsiumisooli) ja karoteeni.[4][2]
Droog
[muuda | muuda lähteteksti]Droogina kasutatakse sügisel korjatud, kõrvaljuurtest puhastatud ja umbes 10 cm pikkusteks tükkideks lõigatud juurikaid. Neid kuivatatakse temperatuuril 50-60 °C nii, et sisemus ei pruunistuks. Droog peab murdekohas jääma roosakaspruunikaks. Säilib 2 aastat. [6]
Maitse on kootav, mõne aja möödudes mõrkjas, lõhn praktiliselt puudub. [5]
Tarvitamine meditsiinis
[muuda | muuda lähteteksti]Põhitoimelt on ussitatar kootav ja põletikuvastane, seega leiab taim põhiliselt kasutust kõhulahtisuse ning soole- ja maolimaskestapõletiku korral. Välispidiselt suu limaskesta põletiku ravis. Soodustab ka verehüübimist.[5]
Risoomi keedust ning ekstrakti kasutatakse näiteks sapikivitõve ja seedetraktihaiguste raviks ning suu loputamiseks igemehaiguste (stomatiit, gingiviit) puhul.[2]
Jämesoole katarr, verejooks
[muuda | muuda lähteteksti]Võtta 5 grammi pulbriks tambitud ussitatrajuuri ja 1 tl linaseemneid, valada peale 1 klaas vett ning keeta 10 minutit. Võtta sisse 1 supilusikatäis iga 2 tunni tagant.[4]
Stomatiit, gingiviit
[muuda | muuda lähteteksti]Valada 1 spl ussitatrarisoomile 1 kl kuuma vett, keeta 5 minutit tasasel tulel ning seejärel kurnata. Loputada suud sooja keedusega.[4]
Kõhulahtisus, maohaavand
[muuda | muuda lähteteksti]Valada keskmise suurusega ussitatrarisoomile 70% piiritust vahekorras 1:1, lasta kolm nädalat seista ning seejärel kurnata. Võtta 20–30 tilka 2-3 korda päevas enne sööki.[4]
Hoiatused
[muuda | muuda lähteteksti]Suurtes annustes võib ärritada mao limaskesta ning põhjustada iiveldust. [5]
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Ussitatar kasvab paiguti, enamasti Kagu-Eestis, Eestis levila loodepiiril, üldlevila Euraasias. Kasvukohaks on niisked niidud ja võsastikud.[3] Ussitatar sobib kiviktaimlasse sügava mullaga aladele, metsaaeda, lõikelilleks, lilleaeda, kaldaalale, niidu- ja pinnakattetaimeks ning turbaaeda.[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Eesti taimede määraja (toim. M. Leht). 2007. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu, lk 88
- ↑ 2,0 2,1 2,2 G. Kroom (2015). Ravitinktuurid, tõmmised, salvid, palsamid. Tallinn: Odamees OÜ.
- ↑ 3,0 3,1 T. Kukk (2015). 101 Eesti lille. Tallinn: Printon Trükikoda AS.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 G. Kroom (2013). Taimed tohtriks. Looduslikud terviseretseptid. Tallinn: Odamees OÜ.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Ain Raal (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjandus. Lk 732-733.
- ↑ P. Alanko (2016). Püsililled. Tallinn: Printon Trükikoda AS.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Ussitatar andmebaasis eElurikkus
