Ungurmuiža mõis

Ungurmuiža mõis, ka Unguri mõis^[1] (saksa keeles Orellen, läti keeles Ungurmuiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Straupe kihelkonnas. Tänapäeval asub Lätis Cēsise piirkonnas Raiskumsi vallas Unguris.

Ajalugu

Varasem ajalugu

Varem oli Ungurmuiža Rosenitele kuulunud Rozbeķi vasallilinnuse maade koosseisus. Pärast Woldemar von Roseni surma − ta suri lastetuna − langes kindlus Riia peapiiskopi kätte.

1399. aastal läänistas peapiiskop Johannes V von Wallenrode selle koos ümbritsevate aladega Johannes Wildenbergile; läänivalduse hulgas mainitakse ka Ungurmuiža küla (pagasta Orellen cum villis Orelle).^[2] Järgmine omanik oli Claus Koskull, kes müüs Rozbeķi 1419. aastal Bertram Uexküllile (suri pärast 1465).^[3] 1421. aastal läänistati terve küla (gance dorpe to Orellen) Kersten von Rosenile.^[4] Edaspidi oli Ungurmuiža iseseisev valdus. 1430. aastal pantis Claus Bille valduse Barthold Rostijerwele. Selle tehinguga on esmamainitud mõisa (Hof und Gut to der Orellen).^[5] Aastal 1451 oli valdajaks Christian Rosen. 1463. aastal ostis mõisa Barthold Rostijerw, kellele see oli panditud juba 1430. aastal. XVI sajandil oli mõis Ungernide valduses, kui Saare-Lääne piiskopkonna stifti toompraost Wolmar von Ungern (surn pärast 1570) naitus Magdalena Rostijerwega^[6] ja nende järgi sai mõis oma lätikeelse nime ning Ungurmuiža ja Ungru mõis^[7] Ridala kihelkonnas Läänemaal kuulus järgnevalt poeg Ottole (1570–1646).

Aastal 1683 kuulus mõis Heinrich von Wolffenschildile (1625−1694), kes müüs selle Hans Georg Leyonile (suri 1708). 1724−1726 oli omanikuks Georg von Dunten (1671−1747) ja seejärel vabaproua Magdalena Elisabeth von Hallart (sündinud von Bülow) (suri 1750).

Campenhausenid 1728−1920

1728. aastal ostis mõisa vabahärra Johann Balthasar von Campenhausen (1689−1758), kes omandas ühtlasi ka Kūdumsi mõisa. Tema järeltulijate kätte jäi mõis kuni võõrandamiseni 1920. aastal. Mõisast sai suguvõsa keskne valdus, seal asus ka kalmistu, kuhu maeti suguvõsa liikmed.

Karjamõisad

Mõisale kuulus aastal 1816 kaks karjamõisa: Annul ja Vēvermuiža (Webershof).

Mõisaansambel

Mõisa hoonetekompleks (sealhulgas mõisniku elumaja, kabel, kõrtsihoone, ait, tall-tõllakuur, eluhoone, park ja teepaviljon, lisaks veel kabeli uks või värav ja kaks kabelis asuvat hauatähist, häärberi trepid, seina- ja laemaalingud, üks häärberi uks, ühed häärberi ukseraamid, ühe ruumi lagi ja kaks häärberi ahju) on muinsusmälestistena riikliku kaitse all.^[8] Kohaliku kaitse all on mõisa õllekoda, veskimehe maja, kelder ja laut.^[9]

Peahoone

Ungurmuiža mõis 1794. aastal. Johann Christoph Brotze kogu

Barokne puidust peahoone ehitati aastatel 1730−1732 ehk kohe pärast seda, kui Campenhausenid selle ostsid. On teada, et selle ehitamisel osalesid venelasest puusepp Fjodor, sakslasest müürsepp Baumgard ning eestlastest müürsepad Juhan Tariper ja Jaan Koddara. Aastatel 1747−1753 toimunud ümberehitusel kaunistati hoone seinad maalingutega, mille autor oli Lemsalu maalermeister Georg Dietrich Hinsch. Need naiivseks peetud maalingud on kummatigi Vidzemes ainulaadsed. 1917. aastal rüüstasid häärberi vene kasakad. Pärast võõrandamist jäi hoone Campenhausenite valdusse, kuid nad seal ei elanud ja hoone lagunes. Aastatel 1951−1961, mil häärberis asus kool, lõhuti välja 11 maalingutega vaheseina ja baroksed uksed.^[10] Tänapäeval on Gauja rahvuspargi territooriumil asuv hoone restaureeritud, see kuulub vallale ja seda haldab sihtasutus Ungurmuiža.

Kõrvalhooned

Mõisakompleksi juurde kuuluvad vanemate hoonetena veel ait (1738) ja tall (1759). Barokse katusega lustipaviljon ehk teepaviljon valmis 1753. aastal (ehitusmeister Christoph Gerwerth); see restaureeriti aastatel 1977−1980. Häärberi kõrval asuva hoone lasi Campenhausen ehitada koolimajaks hernhuutlaste lastele; hiljem kasutati seda aga mõisa huvides.^[11] XVIII sajandil ehitatud hoonete seas on veel pruulikoda, vesiveski ja kõrts. XIX sajandi 2. poolel ehitati veskitiigi kaldale uus tall, laut ja teenijatemaja.

Kabel

Mõisasüdamest umbes 700 meetri kaugusel asub Campenhausenite suguvõsa kabel (1758–1760). Selle uhke sepisvärava autorid olid Johann Stube ja Engelbrecht Knast. Kabel restaureeriti 1996. aastal.^[12]

Park

Mõisa parki hakati rajama 1738. aastal, algul domineeris pargis harilik pärn. XIX sajandi alguses lisati pargile tiikide süsteem. Pargis kasvavad mitmed põlispuud.

Looduskaitse all on Mazaiskrogsi allee, Mazaiskrogsi tamm (ümbermõõt 6,25 ja kõrgus 20 meetrit), tamm ümbermõõduga 6,09 ning kõrgusega 25 meetrit, tamm ümbermõõduga 5,3 ja kõrgusega 20 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,8 ning kõrgusega 18 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,65 ja kõrgusega 27 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,75 ning kõrgusega 21 meetrit, tamm ümbermõõduga 5,35 ja kõrgusega 17 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,25 ning kõrgusega 24 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,57 ja kõrgusega 22 meetrit, tamm ümbermõõduga 5,44 ning kõrgusega 24 meetrit, tamm ümbermõõduga 4 ja kõrgusega 25 meetrit, tamm ümbermõõduga 5,13 ning kõrgusega 25 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,27 ja kõrgusega 23 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,43 ning kõrgusega 24 meetrit, tamm ümbermõõduga 5,54 ja kõrgusega 21 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,23 ning kõrgusega 26 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,28 ja kõrgusega 23 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,38 ning kõrgusega 27 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,5 ja kõrgusega 23 meetrit, tamm ümbermõõduga 5,13 ning kõrgusega 29 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,04 ja kõrgusega 23 meetrit, tamm ümbermõõduga 5,24 ning kõrgusega 29 meetrit, tamm ümbermõõduga 5,03 ja kõrgusega 24 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,53 ning kõrgusega 24 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,49 ja kõrgusega 25 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,27 ning kõrgusega 24 meetrit, tamm ümbermõõduga 5,81 ja kõrgusega 23 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,56 ning kõrgusega 27 meetrit, tamm ümbermõõduga 5,25 ja kõrgusega 32 meetrit, tamm ümbermõõduga 4,27 ning kõrgusega 27 meetrit, tamm ümbermõõduga 6,25 ja kõrgusega 22 meetrit, nulg ümbermõõduga 2,8 ning kõrgusega 28 meetrit, saar ümbermõõduga 5,02 ja kõrgusega 25 meetrit, pärn ümbermõõduga 3,64 ning kõrgusega 26 meetrit ja pärn ümbermõõduga 5,74 ning kõrgusega 18 meetrit.^[13]

Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 1 ja 1/4 adramaad, sellele koos Kūdumsi mõisaga allus 255 mees- ja 344 naishinge.^[14] Aastal 1641 oli mõisate suurus üks adramaa, 1688. aastal – 6 ja 7/8 adramaad, 1734. aastal 6 ja 1/8 adramaad, 1757. aastal – 7 ja 7/8 adramaad, 1823. aastal – 8 ja 3/5 adramaad,^[15] 1832. aastal – 7 ja 3/80 adramaad, 1881. aastal – 5 ja 56/80 adramaad, lisaks 8 ja 34/80 adramaad mõisatele kuuluvate talude valduses.^[16]

Viited

↑ Baltisches historisches Ortslexikon. 1990, lk 440.
↑ LGU I, 151.
↑ Pirang, Heinz. 1926, lk 74.
↑ LGU I, 219.
↑ LGU I, 254.
↑ Wolmar. von Ungern-Sternberg, Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, [1931]
↑ Otto (II). von Ungern-Sternberg, Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931
↑ "Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija. Valsts aizsargājamo nekustamo kultūras pieminekļu saraksts". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2021. Vaadatud 10. juunil 2021.
↑ "Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, Valsts aizsargājamo nekustamo kultūras pieminekļu saraksts". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2021. Vaadatud 10. juunil 2021.
↑ Sakk, Ivar. 2006, lk 144.
↑ Sakk, Ivar 2006, lk 144, 145.
↑ Sakk, Ivar 2006, lk 145.
↑ Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā OZOLS
↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 251.
↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 94
↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 179.

Kirjandus

Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 440-441.
Pirang, Heinz. Das baltische Herrenhaus. I. Teil. Die älteste Zeit bis um 1750. Riga: Verlag Jonck & Poliewsky, 1926.Lk 74-75.
Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 144-145.
Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 183-185.

Välislingid

Sissekanne Läti mõisate saidil; fotod (läti keeles)

[1] Baltisches historisches Ortslexikon. 1990, lk 440.

[2] LGU I, 151.

[3] Pirang, Heinz. 1926, lk 74.

[4] LGU I, 219.

[5] LGU I, 254.

[6] Wolmar. von Ungern-Sternberg, Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, [1931]

[7] Otto (II). von Ungern-Sternberg, Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931

[8] "Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija. Valsts aizsargājamo nekustamo kultūras pieminekļu saraksts". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2021. Vaadatud 10. juunil 2021.

[9] "Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, Valsts aizsargājamo nekustamo kultūras pieminekļu saraksts". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2021. Vaadatud 10. juunil 2021.

[10] Sakk, Ivar. 2006, lk 144.

[11] Sakk, Ivar 2006, lk 144, 145.

[12] Sakk, Ivar 2006, lk 145.

[13] Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā OZOLS

[14] Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 251.

[15] Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 94

[16] Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 179.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]