Uddalaka Aruni

Uddalaka Aruni (Sanskrit: उद्दालक आरुणि Uddālaka Āruṇi m. Ka Uddalaka, Aruni, Uddalaka Aruni Gautama või Uddalaka Varuni) oli kirjaliku ajaloo esimene filosoof; tegutses u 8. sj e.m.a ja pärines Põhja-Indiast, Gangese oru loodeosast (Kuru, Panchala). Uddalaka Arunit on mainitud paljudes veedade ajastu sanskritikeelsetes tekstides. Tema mõttekunst (filosoofilised õpetused) on kirjas Šatapatha-braahmanas, Bṛhadāraṇyaka (jaotistes 3.7 ja 6.2), Chāndogya (CU 6.1-16 ja 5.3) ja Kaushitaki upaniṣadides (salmis 1.1).

Chāndogya-upaniṣadis esitab Uddalaka Aruni küsimusi oma pojale Švetaketule tõeluse (või olemise) ja tõe kohta ning küsib, kas on midagi igavest ja muutumatut. Järgnevates vestlustes piiritleb Aruni aatmani (ehk isiku) õpetuse. Chāndogyas saabub Švetaketu koju pärast 24-aastast veedade õpinguid, uhke saadud teadmiste üle ja "peab end teadjaks". Isa aga kummutab tema enesega rahulolu, küsides temalt, kas ta sai juhiseid, "tänu millele muutub ennekuulmatu kuuldavaks, märkamatu märgatuks, tundmatu õpituks" (CU 6.3). Uddalaka Aruni õpetab seejärel poega: Alguses oli olemine (sat), mis tekitas kuumuse/soojuse, kuumus tekitas vee ja vesi toidu. Kõik olendid on valmistatud soojusest, veest ja toidust.

Uddalaka Aruni kuulsaim õpilane oli Yajnavalkya.