Mine sisu juurde

Tuuleenergia

Allikas: Vikipeedia
Taastuvad energiaressursid
Aseriaru tuulepark Aseri vallas
Tuulegeneraator

Tuuleenergia on taastuvenergia liik, mille puhul tuule kineetiline energia muundatakse mehaaniliseks energiaks või elektrienergiaks. Tuuleenergia muundavad mehaaniliseks näiteks tuuleveskid ehk tuulikud ja elektrienergiaks tuulegeneraatorid ehk elektrituulikud.

Tuul ei ole püsiv, seetõttu tuleb teda kas kasutada kombineeritult teiste energiaallikatega või salvestada energiat näiteks keemiliseks energiaks akupankadesse või mehaaniliseks energiaks, pumbates vett kõrgemal asuvatesse hoidlatesse. Energia muundamisel läheb aga alati teatud osa soojusest kaduma.[viide?]

Tuuleenergia kui fossiilkütuste alternatiiv on taastuv, laialdaselt levinud ja puhas. Tuuleenergia ei tooda kasvuhoonegaase.[1] Koormab keskkonda vähem kui teised energiaallikad.[viide?] 2018. aasta seisuga kasutab üle 90 riigi tuuleenergiat ärilistel alustel, nendest 30 riigis ületab tuulegeneraatorite installeeritud võimsus 1000 MW ja 9 riigis 10 000 MW[2]. 2017. aasta seisuga moodustas tuuleenergia 4,4% ülemaailmsest energiatarbest. Hind ühe toodetud energiaühiku kohta sarnaneb uue söe ja maagaasi installatsioonide maksumusega [3].

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
14. sajandi illustratsioon tuulikust
Aaspere mõisa tuuleveski

Mehaaniline energia

[muuda | muuda lähteteksti]

Purjepaadid ja -laevad on kasutanud tuuleenergiat tuhandeid aastaid ja arhitektid on sama kaua tuult majades loomuliku ventilatsioonina kasutanud. Kreeka insener Heroni tuulikut 1. sajandist kasutati esimesena teadaolevalt selleks, et masinat tööle panna[4][5].

Eriti laialt olid levinud tuuleveskid 15–19. sajandil Lääne-Euroopas, kus nad tootsid energiat erinevate ülesannete täitmiseks. Jahuveskid kasutati teravilja jahvatamiseks, kuivendusveskid vee jõkke või reservuaari pumpamiseks, õliveskid seemnetest õli eraldamiseks, paberiveskid paberi valmistamiseks, saeveskid puidu saagimiseks.[6]

Esimesed teated tuuleveskite kohta Liivimaa alal pärinevad 14. sajandist. Tuuleveskite ehitamisel võeti eeskuju Lääne-Euroopast, kus valmistati kogu kerega tuuldepööratavaid pukktuulikuid. Sellised tuulikud esinesid Lääne-Eestis rannarootslaste aladel, Läänemaal, Pärnumaal ja Lõuna-Harjumaal, Saaremaal ja Hiiumaal. Ühtlasi olid tuulikud sealkandis ka talu iseolemise sümboliks.[viide?]

Mujal Eestis kerkisid mõisate juurde suured peast pööratavad Hollandi tüüpi tuulikud. Nende ehitamine hoogustus eriti 19.–20. sajandi vahetusel, sest siis laienes taoliste tuulikute ehitamise õigus ka talupoegadele. Tuulikuid kerkis pea kõikjale üle Eesti ja veel 20. sajandi alguses olid nad väga levinud.[viide?]

Eesti traditsioonilistes paekasutuspiirkondades (Harjumaal, Lääne-, ja Ida-Virumaal, Järvamaal Pandivere kõrgustikul ja Raplamaal) levisid enamasti üleni kivist tuuleveskikehandid, Lõuna-Eestis esines rohkem puitkerega Hollandi tüüpi tuulikuid.[viide?]

Elektrienergia

[muuda | muuda lähteteksti]
James Blythi "tuulik" 1891. aastal suvemajas Marykirkis

1887 juulis ehitas Šoti akadeemik James Blyth oma suvemaja tagahoovi riidest tuuleturbiini ja kasutas sellest saadavat elektrit, et laadida akusid, mida oli vaja maja valgustamiseks[7]. 1887/1888. aasta talvel tootis USA leiutaja Charles Bush elektrit, ehitades tuulegeneraatori, mis varustas energiaga tema kodu ja laboratooriumi kuni 1900. aastani. 1890. ehitas Taani teadlane ja leiutaja Poul la Cour elektri tootmiseks tuuleturbiine, mida ta kasutas, et toota elektrolüüsi teel vesinikku ja hapnikku[8]. La Cour oli esimene, kes avastas, et kiiresti pöörlevad ja vähemate rootoritega tuuleturbiinid olid elektritootmiseks kõige efektiivsemad ning 1904 asutas ta Tuuleelektrikute Seltsi.[9]

1920. aastate keskel hakkasid firmad nagu Parris-Dunn ja Jacobs Wind tootma ühe- kuni kolmekilovatiseid tuulegeneraatoreid, mis leidsid laialdast kasutust USA Suure tasandiku maapiirkondades. 1940. aastateks oli nõudlus elektri järele suurenenud ning elektrivõrkude ülesseadmine nendel aladel kaotas käibelt väikesed generaatorid.[10]

1920. aastate keskel ehitas prantslane Georges Darrieus esimese vertikaalteljega tuuleturbiini ja 1931. aastal kasutati Nõukogude Liidu Jaltas tänapäeva horisontaaltuulegeneraatori 100 kW eelkäijat. 1956. aastal ehitas la Couri õpilane Johannes Juul Taanis Gedseris 200 kW kolme labaga turbiini, mis mõjutas paljude tulevaste turbiinide projekteerimist.[9]

Tuulegeneraatoreid hakati suuremas mahus tootma 1970. aastatel, kui oli naftakriis. 1975. aastal rahastas USA energeetikaministeerium projekti arendamaks kasuliku ulatusega tuuleturbiine. NASA tuuleturbiinide projektiga ehitati 13 eksperimentaalset turbiini, mis rajasid teed tänapäeval kasutatavale tehnoloogiale. Sellest ajast on turbiinid kõvasti suurenenud (nt Enercon E-126) ja on suutelised tootma kuni 7 MW. Aastal 2018 tõusis mõnede turbiinide võimsus kuni 10 MW.[2] Tuuleturbiinide tootmine on jõudnud mitmetesse riikidesse ja eeldatakse, et tuuleenergia kasutamine kasvab 21. sajandil üle maailma [11]. Praeguse tehnoloogia baasil ei ole otstarbekas rajada tuulegeneraatoreid piirkondadesse, kus tuule keskmine kiirus on alla 6 meetri sekundis.[viide?]

Suured tuulepargid võivad koosneda sadadest individuaalsetest elektrituulikutest, mis on ühendatud elektrivõrguga. Avamere elektrituulikud on võimelised ära kasutama seal tihedamini esinevaid tugevamaid tuuli kui maismaa omad ja nii muudavad need maastiku ilmet vähem, kuid ehituskulud on sellevõrra tunduvalt kõrgemad.[12]

Tuuleenergia Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tuuleenergia Eestis

Tänu sellele, et Eesti on mereäärne riik, on Eestil tohutu suur tuuleenergia varu – hinnanguliselt üle 30 000 GWh aastas.[13] Elektrienergia tootmiseks saab kasutada nii avameres kui ka maismaal püstitatud tuulegeneraatoreid – seal, kus aasta keskmine tuulekiirus kõrgusel 10 meetrit ületab 5 m/s.[14]

Aastani 1997. Eestis oli vaid üksikud mõnekümne kilovatised tuulegeneraatorid sovhooside ja kolhooside keskustes.[15]

Aastatel 1997–2001 töötas Eestis üks tuulegeneraator – Tahkuna tuulegeneraator. Eesti esimene tuulegeneraator hakkas tööle 1997. aastal Hiiumaal Tahkuna poolsaarel ja praeguseks see on seisatud.[viide?]

Esimene abstraktsirgiat andev tuulegeneraator võimsusega 225 kW alustas elektri tootmist 2002. aastal Saare maakonnas Sääre külas. Samal aastal hakkas tööle kolmest tuulegeneraatorist koosnev Eesti esimene tuulepark – Virtsu I tuulepark võimsusega 1,8 MW.[viide?]

Aastal 2004 rajati Pakri tuulepark üldvõimsusega 18,4 MW. Aastatel 2005–2014 toimus kiire ja järsk Eesti tuuleenergeetika areng, mille käigus oli rajatud umbes 25 tuuleparki koguvõimsusega üle 280 MW.[viide?]

2018. aasta seisuga oli Eestis üle 20 tuulepargi, kokku 140 tuulikut üldvõimsusega 314 MW ning nendega toodeti 591 GWh elektrit, mis on 12% võrra vähem kui 2017. aastal (669 GWh). See oli vastavalt 53% taastuvelektri tootmisvõimsusest ja ligikaudu 7% elektri lõpptarbimisest.[16]

Tuuleparkide ja tuulikute installeeritud võimsus Eestis[16]


Elektrienergia tootmise maht tuulikutega Eestis[17][16]


Paraku ei ole tuuleenergia ilma dotatsioonideta või muude abimeetmeteta (nt kohustuslik toodetud energia kokkuost erihinnaga, samuti tuulevaikuse puhuks alternatiivse reservvõimsuse pakkumise nõude puudumine) konkurentsivõimeline. Selliste energiatootmise viiside toetamiseks kehtestati Eestis taastuvenergia tasu, mida arvestatakse igalt tarbitud kilovatt-tunnilt, sõltumata selle tootmisviisist.[viide?]

Tuuleenergia maailmas

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaade õhust Rootsi Lillgrundi tuulepargile

Maailmas kasutatakse põhiliselt meres paiknevaid avamere tuuleparke, kuna mandri tuulisemad piirkonnad, kuhu oleks mõttekas suuremaid tuuleparke ehitada, on enamasti muude objektide all kinni. Kui leidukski ruumi, siis ainult väiksematele parkidele. Tuulikute üldvõimsus on tõusnud 3–5 MWni. Hoogsalt on edenenud ka väikeste 5–20 kW tuulikute arendamine ja kasutamine majapidamistes.[18]

GWECi (Global Wind Energy Council) 2019. aasta aprillis avaldatud aastaaruande andmeil oli maailma tuuleelektrijaamade koguvõimsus 2018. aasta lõpus 591 GW.[19]

Tuuleparkide ja tuulikute installeeritud võimsus maailmas
aastatel 2001–2018[19]


2018. aasta lõpuks oli maismaaelektrituulikute koguvõimsus kõige suurem Hiinas (206,8 GW), järgnesid USA (96,6 GW), Saksamaa (53,2 GW), India (35,1 GW), Hispaania (23,5 GW) ja Prantsusmaa (15,3 GW) ning avamereelektrituulikute koguvõimsus oli kõige suurem Suurbritannias (8,0 GW), Saksamaal (6,4 GW), Hiinas (4,6 GW), järgnesid Taani (1,3 GW) ja Belgia (1,2 GW). Kõigi tuuleelektrijaamade koguvõimsusest moodustasid esikümneriigid 87,5%.[19]

10 suurimat tuuleparkide installeeritud võimsusega riiki
2018. aasta seisuga[20]


Kõige rohkem tuli neid 2018. aastal juurde Hiinas (23,0 GW), USA-s (7,6 GW) ja Saksamaal (2,4 GW). Aasias kasvas elektrituulikute koguvõimsus 26,7 GW, Euroopas 11,7 GW ja Põhja-Ameerika 11,9 GW.[19]

Mõju keskkonnale

[muuda | muuda lähteteksti]
Lehmade elu tuulegeneraatorid ei mõjuta[21]

Tuuleenergia mõju keskkonnale on suhteliselt väike võrreldes traditsiooniliste energiatootmisallikatega. Olulisemateks mõjudeks on visuaalne ja mürareostus, samuti ulatuslike alade (sh loodusmaastike) hõivamine tehnorajatistega ning suhteliselt suur materjali ja energiakulu tuulikute rajamiseks ja hooldamiseks. Räägitud on ka negatiivsest mõjust lindudele, ainuüksi USA-s hukkub aastas tuuleparkide tõttu 20 000 – 37 000 lindu.[22] Suurtel maismaa tuuleparkidel on täheldatud ka öist maapinna temperatuuri tõstev ja õhuniiskust muutev mõju. Tuuleenergia ei kasuta kütust ega erita õhureostust erinevalt fossiilkütustest. Energia, mis pannakse uue tuuleelektrijaama tootmisse ja transporti, võrdub energiaga, mida jaam toodab mõne kuuga[23][24]. Nagu teistelgi tehisehitistel, nii on ka tuuleturbiinide puhul teatatud lindude ja nahkhiirte surmadest. Ökoloogilise mõju ulatus võib olla oluline[21] ja võib ka mitte olla[25], olenevalt konkreetsest olukorrast. Tuuleturbiine paigaldades ja kasutades püütakse ennetada metsaelustiku hukkumist ja kaitsta turbarabasid. Tuuleturbiinidele väga lähedal elavatelt inimestelt saadakse kaebusi häiriva müra kohta. Tuuleturbiinide rajamise plaanid on mitmel pool tekitanud tõsist vastuseisu nii kohalike elanike kui ka kaugemal elavate kodanike seas, mistõttu on venima jäänud või suisa peatatud mitmed tuuleparkide rajamise plaanid.[viide?]

Ehitus

[muuda | muuda lähteteksti]
Roscoe Wind Farm in West Texas

Tänapäeval ehitatakse tuuleenergia kasutuselevõtuks seadmeid, mida nimetatakse tuuleturbiinideks. Moodsad tuuleturbiinid jaotatakse rõhtsa võlliga (horisontaalseteks) ja püstvõlliga (vertikaalseteks) turbiinideks. Püstvõlliga turbiini labad pöörlevad ümber vertikaalse telje, sarnaselt näiteks koduse käsimikseriga. Horisontaalne ehk propellerturbiin sarnaneb hiigelsuure lennukimootori tiivikuga. Pea kõik tänapäeval kasutusel olevad tuuleturbiinid (üle 99%) on horisontaalse teljega. Tüüpiline horisontaalvõlliga turbiin koosneb kahe või enama labaga tiivikust (rootorist), mis on ühendatud masinagondliga. Gondel on reeglina paigutatud posti otsa, mis on kinnitatud vundamendiplokile. Rootori labad pöörlevad vertikaalsel tasandil, gondel aga on võimeline pöörlema horisontaalsel tasandil. Turbiinigeneraatori pöörlemist horisontaalsel tasandil nimetatakse lengerdamiseks (inglise k yaw). Rootoritiiva ja rootori pöörlemistasandi vahelist nurka nimetatakse rootori sammunurgaks (inglise k pitch angle). Rootoritiiviku sammunurga muutmise abil on võimalik kontrollida rootoritiiviku pöörlemise kiirust.[viide?]

Tuulegeneraatori teoreetilise maksimaalse võimsuse koefitsienti nimetatakse Saksa füüsiku Albert Betzi järgi (Göttingeni Aerodünaamika Instituut), kes selle 1919. aastal esimesena tuletas, Betzi limiidiks. Betzi limiidi järgi on tuuleturbiini maksimaalne kasutegur u 59,3%. See saavutatakse, kui tuulekiirus pärast rootorit on 1/3 tuulekiirusest enne rootorit. Vastavalt on tuulegeneraator kõige efektiivsem siis, kui omastab u 2/3 tuule kineetilisest energiast.[26]

Tuuleturbiinitüübid

[muuda | muuda lähteteksti]

Horisontaaltelje tuuleturbiinidel (HAWT) on torni tipus rootorvõll ja elektrigeneraator. HAWT-sid on kahte tüüpi: upwind ja downwind. Upwind-tüüp on rohkem levinud, neil paiknevad labad vastu tuult. Downwind-tüüpi turbiinil paiknevad labad teisel pool torni, kust tuul puhub ja neil pole vaja mehhanismi, mis hoiab labasid vastu tuult.[27]

Horisontaaltelje tuuleturbiinide hulka kuulub ka tuulelääts, mis koosneb ringstruktuurist, mis ümbritseb rootorit. See suurendab õhuvoolu läbi turbiini ja muudab turbiini vaiksemaks. Tuulelääts fokuseerib tuulejõu turbiini keskele sama moodi nagu suurendusklaas päikesekiiri.[28]

Darrieuse tuuleturbiin on vertikaaltelje tuuleturbiin (VAWT), millel on kumerad aerodünaamilised lõiketerad. Darrieuse turbiin võib pöörelda mitu korda kiiremini kui tuul, mis tema vastu puhub, see muudab ta heaks elektri tootmisel. Darrieuse turbiinid ei ole isekäivituvad, neil on vaja väikest mootorit või kahte väikest Savoniuse rootorit. Giromill on Darrieuse turbiini alamtüüp. Sellel on sirged vertikaalsed labad, mis on kinnitatud tsentraalsele tornile. See disain on odavam ja lihtsam ehitada kui originaal Darrieus, kuid on vähem efektiivne ja tal võib olla raskusi, et hoida püsivat pöörlemiskiirust.[29]

Savonius on vertikaaltelje tuuleturbiin. Savoniuse turbiiniga pole vahet, kustpoolt tuul puhub, tehes nad ideaalseteks turbulentsete tuultega piirkondades nagu linnad, lisaks sellele on nad ka vaiksed. Savoniuse turbiinide efektiivsus elektri tootmisel on aga ainult 15%. Nad pole elektri tootmise seisukohalt piisavalt efektiivsed, kuna pöörlevad aeglaselt, aga suur pöördemoment muudab nad heaks vee pumpamises.[30]

Palju õhus olevaid turbiine on arenduses: õhupalliga hõljuvad turbiinid, ringilendavad tuulelohe tüüpi turbiinid ja köiestatud autogüroskoobid. Nende eeliseks on kõrgatmosfääris olevate tugevate tuulte kasutamine ja puudub vajadus ehitada kallist torni.[31]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Fthenakis, V.; Kim, H. C. (2009). "Land use and electricity generation: A life-cycle analysis".Renewable and Sustainable Energy Reviews 13(6–7)
  2. ↑ 2,0 2,1 GWEC. Global wind report 2018. April 2019
  3. ↑ "International Energy Outlook". Energy Information Administration. 2006. p. 66.
  4. ↑ Dietrich Lohrmann, "Von der östlichen zur westlichen Windmühle", Archiv für Kulturgeschichte, Vol. 77, Issue 1 (1995), pp.1–30 (10f.)
  5. ↑ A.G. Drachmann, "Heron's Windmill", Centaurus, 7 (1961), pp. 145–151
  6. ↑ Tuuleveskid – minevikumälestised, Ärgake! 2003 (vaadatud 20.07.2019)
  7. ↑ Hardy, Chris (6 July 2010). "Renewable energy and role of Marykirk's James Blyth". The Courier. D. C. Thomson & Co. Ltd..
  8. ↑ Price, Trevor J (3 May 2005). "James Blyth – Britain's first modern wind power engineer". Wind Engineering 29 (3): 191–200.
  9. ↑ 9,0 9,1 NIxon, Niki (17 October 2008). "Timeline: The history of wind power". The Guardian. Guardian News and Media Limited.
  10. ↑ Dodge, Darrell M.. "Part 2 – 20th Century Developments". Illustrated history of wind power development. TelosNet Web Development.
  11. ↑ "The Quest: Energy, Security, and the Remaking of the Modern World". us.Penguingroup.com. 20 September 2011.
  12. ↑ Gipe, Paul. "The Wind Industry's Experience with Aesthetic Criticism". Leonardo.
  13. ↑ Avamere tuulepargid ja nende võimalik mõju kalastikule, Eesti Loodus, 2009, nr 3 (vaadatud 02.08.2019)
  14. ↑ Tuuleenergia Eestis (vaadatud 02.08.2019)
  15. ↑ J.Õunpuu. Tuuleenergia ajalugu ning inimeste suhtumine enne ja pärast tuuleparkide püstistamist Tallinn, 2005 (vaadatud 02.08.2019)
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 Taastuvenergia aastaraamat 2018 (vaadatud 02.08.2019)
  17. ↑ Taastuvenergia aastaraamat 2016 (vaadatud 02.08.2019)
  18. ↑ http://et.scribd.com/doc/84932784/Tuuleenergia
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 GWEC. Global Wind Report 2018 (vaadatud 02.08.2019)
  20. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega ieapvps2019 on ilma tekstita.
  21. ↑ 21,0 21,1 Buller, Erin (11 July 2008). "Capturing the wind". Uinta County Herald. Retrieved 4 December 2008."The animals don’t care at all. We find cows and antelope napping in the shade of the turbines." – Mike Cadieux, site manager, Wyoming Wind Farm
  22. ↑ Mike Williams, Demand Media National Geographic: "Positive & Negative Facts About Wind Energy"
  23. ↑ "Why Australia needs wind power" (PDF). Retrieved 7 January 2012.
  24. ↑ Green-e.org Retrieved on 20 May 2009
  25. ↑ "Wind energy Frequently Asked Questions". British Wind Energy Association. Retrieved 21 April 2006.
  26. ↑ http://il.ee/web/index.php/Tuul[alaline kõdulink]
  27. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuni 2018. Vaadatud 15. juunil 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  28. ↑ https://www.rees-journal.org/articles/rees/full_html/2017/01/rees160022-s/rees160022-s.html
  29. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. juuni 2018. Vaadatud 15. juunil 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  30. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. juuni 2018. Vaadatud 15. juunil 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  31. ↑ http://www.alternative-energy-tutorials.com/energy-articles/airborne-wind-energy.html
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "ot7Hx" ei kasutata eelnevas tekstis.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tuuleenergia&oldid=6747428"