Tuskulėnai mõis

Mõisa häärber

Tuskulėnai mõis (leedu Tuskulėnų dvaras) on endine mõis Leedus Vilniuses Žirmūnai vallas Tuskulėnai asumis. Mõisakompleks asub Nerise kaldal aadressidel Žirmūnų g. 1F ja 1N.

XVI sajandi keskpaiku rajas Zygmunt II August piirkonda sihtotstarbelise riigimõisa, mille eesmärk oli Vilniuse linnuse ülalpidamine. Seda Derevnictva mõisa nime kandvat majapidamist haldasid parunid: Tiesenhausenid, Pacid, Rudaminad ja Wołłowiczid. Pargi territooriumilt on leitud mitmeid lohke, mis on jäljed selle perioodi majapidamistegevustest (ühest lohust on leitud jälgi keraamikast, teises loomapidamisest)

XVIII sajandil jagati mõis mitmeks väiksemaks üksuseks. Nii kujunes ka Tuskulėnai mõis. Selle ala esimesed omanikud olid Peeter-Pauli kiriku juures tegutsevad Lateraani kanoonikud, kes andsid oma majapidamisele ladinapärase nime Tuskulanum, millest tulenes leedupärane Tuskulėnai. Tsaariajal muudeti sealne valdus mõisaks ja anti eraomandisse.

Sealse häärberi lasi tõenäoliselt aastal 1825 püstitada Vilniuse kindralkuberner Aleksandr Rimski-Korsakov. Hoone projekteeris arhitekt Karol Podczaszyński. Hiljem kuulus mõis seltsitegelasele Julijanas Titijusele, kes andis välja kirjandusajakirja Athenaeum. Tol perioodil muutus mõis kohalike boheemlaste kooskäimispaigaks, seal viibisid sageli helilooja Stanisław Moniuszko ja kirjanik Józef Ignacy Kraszewski. Mõisa maad liideti Vilniuse linnaga aastal 1829.

Hiljem kuulus mõis Melentjevitele, lõunapiirkonda rajas polkovnik A. Lossev oma villa, mistõttu mõisa hakati kutsuma Losiuvkaks. Teise maailmasõja eel kuulus mõis Valiczkitele, 1942. aastal oli see poolakast Antonowiczi pere omanduses. Mõisas elas sõja ajal juuditar Bronislava Malberg ja Zalmen Kurgani pere (samuti juudid). Juulis 1944 mõis riigistati.

Aastani 1047 paiknes sealsetes hoonetes MGB Leedu keskvangla. Seal hukati Vilniuse piiskop Vincentas Borisevičius ja sõjaväelane Jonas Noreika. Kokku maeti sealsetesse massihaudadesse 613 isikut, nende seas vastupanuliikumises osalejaid, Armija Krajowa võitlejaid, nõukogudevastases ülestõusus osalejaid. Teiste seas hukati seal ka üks eestlane.

2002. aastal rajati parki memoriaalkompleks, 2004. aastal valmis kabel-kolumbaarium. Mõisakompleksist on säilinud Valiczkite villa, häärber, kontorihoone ja Püha Teresa kabel.

Häärber asub aadressil Žirmūnų g. 1F. Tegemist on nelinurkse põhiplaaniga klassitsistliku hoonega. Keskosa on kahekorruseline, lisaks on seal mansardkorrus, tiivad on ühekorruselised. Põhjapoolse osa all asub kelder. Ruumid on kavandatud osalt anfilaadina, osalt koridoride ümber. Põhja- ja lõunafassaadidel on kolmnurkse frontooniga mezzanino'd. Idaküljel on poolringikujuline terrass, seal ja hoone põhjaküljel asuvad ka metallist piirdega rõdud. Idafassaadi kaunistab reljeef, millel on kujutatud kaht vappi hoidvat inglit. Ka on sealse frontooni kohal skulptuurid "Diana", "Juno" ja "Venus".

Samal aadressil asub ka kontorihoone. Hooned restaureeriti aastail 2005–2008 Gražina Kirdeikienė projekti järgi. Tegemist on kahekorruselise hoonega, mille lõunaküljel on eenduv osa. Eenduvat osa ehib kolmnurkse frontooniga mezzanino, ka kaunistavad hoonet nišid.

Ka asub sellel aadressil kabel, mis rajati 1931. aastal. See restaureeriti samuti aastail 2005–2008, tööd kavandas Asta Meškauskienė. Väikese ühekorruselise hoone katusel on pisike betoonist tornike, mille tipus on massiivne metallist rist. Edelaküljel on kahe betoonist sambaga portikus. Hoones asub kahe tiivaga betoonist altar, kagu ja loodeküljel asuvad skulptuurirühmad, mis kujutavad inglite päid.

Aadressil Žirmūnų g. 1N asub 1866. aastal rajatud villa. 1928. aastal hoone remonditi, seal elasid Valiczkid. Tegemist on T-kujulise põhiplaaniga hoonega, millel on üks korrus. Kirdeosa all asub kelder.

• 
  Mõis aastal 1848
• 
  Kabel
• 
  Memoriaalkompleks mõisa pargis