Tulemasin

Zippo tulemasin

Tulemasin (inglise keeles lighter) ehk välgumihkel on kaasaskantav seade, mille abil on võimalik tekitada leeki. Välgumihkel koosneb plast- või metallanumast, mis on täidetud põleva vedeliku või rõhu all oleva gaasiga. Tänapäeval leidub tulemasinaid, mis tekitavad sädet ränikivi või elektriga. Tulemasina kasutusvaldkond on suur, peamiselt kasutatakse seda esemete süütamiseks, nagu sigaretid, ilutulestik ja küünlad.

Ajalugu

1823. aastal leiutas saksa keemik ja Jena ülikooli professor Johann Wolfgang Döbereiner ühe varaseima tulemasina. Välimuselt ei sarnanenud see tänapäeva tulemasinaga. See välgumihkel oli erakordselt populaarne toode, mida müüdi 1820. aastatel väidetavalt üle miljoni ühiku. Keemilise reaktsioonina tootis välgumihkel süttivat vesinikugaasi plaatinast katalüsaatorisse, mis omakorda põhjustas gaasi süttimise ning tulemusena tekkis pidev leek.

1930. aastatel oli kõige levinumaks kütuseelemendiks tulemasinates ligroiin ehk toorbensiin, mida oli võimalik toota naftast. 1930.–1940. aastatel hakati tootma tulemasinaid, mis kasutasid ligroiini asemel butaani. Kõige esimesed butaantulemasinad tootis USA firma Ronson.

Leiutaja George G. Blaisdell tutvustas 1933. aastal tulemasinat, millest sai üks maailma edukamaim toode. Ta leiutas esimese Zippo tulemasina, mille disain osutus nii populaarseks, et ka tänapäevased Zippod on enamjaolt säilitanud algse välimuse.

BIC tõi 1973. aastal turule uut tüüpi ühekordse kasutusega tulemasina, mille eesmärgiks oli konkureerida sel ajal populaarse, kuid suhteliselt kalli, metallkorpuses Zippoga. BIC ühekordne välgumihkel saavutas suure populaarsuse ja on tänapäevani laialt levinud. Ühekordselt kasutatavad tulemasinad sobisid ideaalselt kiiresti liikuvasse ühiskonda, kuna need ei vajanud korduvtäitmist ning neid oli lihtne ära visata.

Vaata ka

• Välgumihkel
• Ränikivi

Välislingid

• A Brief History Of The Lighter