Tsooru vasallilinnus

Tsooru vasallilinnus (saksa keeles Fierenhof) oli kindlustatud mõisamaja kunagises Tartu piiskopkonna alla kuulunud Tsooru rüütlimõisas, hilisema Võrumaa Rõuge kihelkonnas.

Nimekujud

1419 – Tsoro;
1516 – Vyer;^[1]
1599 – Fyr;
1600 – Fier;^[2]
1625 – Fuwer;
1627 – Hof Fuchren, Zoor, Wihro^[3].

On arvatud, et algne mõisasüda asus nime järgi otsustades praeguses Viirapalu külas, kuid tavapärane mõisate asutamise praktika näitab, et mõisa rajamisel mingisse külla sunniti hoopis küla sealt peatselt koos kõigega uude kohta kolima^[4]. Tavaliselt ülesharimata kehvematele maadele.

Taubesid peetakse pärinevat Taanist Jüütimaalt, saksa keeles tähendab Taube tuvi. Vapikilbi peal on siiski puutüvi. Saksa rüütlisuguvõsade vapikilpide kujunduse üks meelismotiive oli seal ka palkide või palgiridade kujutamine. Puulehtedega palgi kohta öeldakse tüvi, mis annab tõlgendusvõimaluse, et vasallid olid eesti päritolu. 1240 on Eestis olnud Taani kuninga vasallid Tuve Leos ja Tuvi Collae ehk siis "Tüve Leo" ja "Tüvi Kolla". Tuvi aga tõlgiti hiljem sakslaste poolt kirjapildi järgi vääralt Taubeks. 1373 aastast on Virumaalt teada rüütli paaži Engelke Tuvet.

Ajalugu

1419 on räägitud Üxküllidele kuulunud Tsooru vakusest^[5]. Selle aasta 15. jaanuaril võttis Claus Üxküll vastu temale langenud pärandiosa: Tsooru vakuse koos Virro ja Virga külaga, mis olid kuulunud tema isale Hermann Üxküllile^[6]. Suur osa tollastest Tartu piiskopkonnas asuvatest Lõuna-Ugandi mõisatest kuulus sellal Üxküllidele.

1460 on surnud Tsoorust (Fier, Fierenhof) pärit Andreas Tuve (Taube)^[7].

1516 oli mõis Heinrich Taube (Tuve) valduses.

1543 oli valdus Wolmar Taube ja 1555 Johann Taube käes, püsides nende pärijate nimel XVII sajandi alguseni.

XVI sajandi keskel oli Tsooru baltisaksa ajaloolaste teadetel von Rosenitele kuuluva u. 10 km lõuna pool asuva Vana-Roosa mõisa (Rosenhof)kõrvalmõis. Teistel teadetel kuulus see Taubedele ja jäi tühjaks venelaste maale tungides Liivi sõja algul^[2].

1572 kuulus Tsooru jällegi Johann Taubele. Sama Taube oli 1563–1571 Vene tsaaririigi teenistuses ja kuulus ka opritšninasse. 1571, pärast venelaste ebaedu Tallinna piiramisel põgenes poolakate juurde.

Poola kuningas Stefan Batorylt sai mõisa omale Stanislaus Nonhard, kes ilmselt juba varem oli hõivanud tühjaksjäänud mõisa ja kellelt see läks peatselt Heinrich von Gilseni omandusse.

1594 oli Johanni poeg, kunagise Cesvaine piiskopilinnuse (Sessviina) omanik Wilhelm Friedrich Taube jälle mõisa omanik ja nimetas end ka 1600 Tsooru härraks^[6]. Tsooru on olnud tähtis mõis, sealt pärineb üks Taubede vasallisuguvõsa viiest harust, kes suundusid sealt pärast Liivi sõda Kuramaale ja Poola.

1625, 14. detsembril läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Tsooru mõisa Wilhelm Budbergile. Budbergide kätte jäi valdus väikeste vaheaegadega kuni võõrandamiseni XX sajandi algul^[2].

1627 aasta sügisel rootslaste poolt koostatud revisjoniprotokolli järgi seisis Tsooru mõisas purustatud kivist mõisahoone^[8].

1632 esitas veel Gilseni kasupoeg Gerhard Frost mõisa peale omandinõude. Mõis paistab olevat käinud käest kätte vastavalt sellele, kas parasjagu olid sõjas edukamad poolakad või rootslased.

XIX sajandi II poolel on mõisa püstitatud palju tellistest ja maakividest hooneid^[9].

Ehitus

Praeguseni on keskaegse linnusehoonestuse täpne asukoht mõisasüdames kindlaks tegemata^[5]. Kunagise II maailmasõjas hävinud puidust peahoone järelejäänud ümberehitatud ots on laotud punastest tellistest ning selle all asuvad tünn- ja ristvõlvidega keldrid^[10]. Säilinud peahoone on paksude seintega ja arhailiste kaarjate romaani stiilis aknasillustega kahekorruseline telliskivihoone. Ka Tsooru järve kaldalähedasel künkaveerel olev massiivne ait on suhteliselt paksude maakivist seintega ja kaarsillusega laotud ukseavadega. Aida järvepoolsel küljel on soklikorrusel kitsad horisontaalsed aknad ja keldrites on kahele nelinurksele jämedale piilarireale toetuvad tellistest ristvõlvid. Samuti soosib maapinna künklik reljeef Tsooru järve ja Tsooru oja vahelises nurgas kaitseehitise püstitamist. Ühelt XX sajandi alguse fotolt on siiski näha, et juba tollal on puidust peahoone otsas olnud kivist hoone samasuguse kuju ja mahuga, kui tänapäevanigi samal kohal säilinud kivihoone.

Praegune seisukord

Varasem pikk peahoone on olnud loode-kagusuunaline ja asetseb u 250 m kaugusel Tsooru järvest edelas, 50 m pargiojast läänes ja 120 m kaugusel Tsooru ojast kagus. Peahoone ja järve vahele jääb park. Majandushooned asetsevad laiali ümber peahoone. Pargi keskosa läbib orus voolav oja ja seal on ka väiksed tiigid^[11]. Oru poolt suundub väike sälkorg mõisahoone juurde välja. Kohalikus mõisahoones elava elaniku jutu järgi asuvad hävinud puidust peahoone all samuti kivist keldrid, kust suunduvat käik ka jõeoru poole. Keldris peahoone loodeküljel on kinnimüüritud ukseava, samuti on kivist keldreid kirdesse järvenurka suunduval künkalael.

Vaade mõisa peahoone keldri kirdepoolse ruumi lõunanurgale ja sinna ehitatud tellistest lampkastile
Vaade kagusuunast peahoone edelaküljele
Vaade põhjasuunast mõisa peahoone kirdepoolse keldriruumi keskpiilarile
Vaade edelast mõisa peahoone keldriruumidele
Tsooru linnuseala. Vaade Tsooru järve kõrgel kaldal olevale magasiaida edelanurgale
Tsooru linnuseala. Vaade Tsooru järve kaldal oleva magasiaida võlvidele põhja suunast
Tsooru linnuseala. Vaade Tsooru järve äärse magasiaida kirdenurgale
Tsooru linnuseala. Vaade mõisa peahoonele ja keldri sissepääsule edelast
Mõisa peahoone põhjanurk, kirdepoolsel soklil on näha kinnimüüritud keldriavad
Vaade mõisa peahoonele idast. Esiplaanil asunud hävinud puithoone all olid samuti keldrid
Vaade mõisa peahoone edelaküljele. Hoone on püstitatud suurtest vanadest tellistest
Tsooru linnuseala. Vaade põhja poolt magasiaida keskpiilaritele ja ristvõlvidele
Vaade mõisaparki läbivast orust loodesse, peahoone poole
Vaade üle Tsooru järve edelasse, linnuseala asukohakünka suunas