Tsüklilisus rahvusvahelistes suhetes
 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Juuni 2019) |
Alates 15. sajandi lõpust on sõjad suurvõimude vahel puhkenud regulaarselt. Seletamaks nii sõdade ja rahude teket kui ka erinevaid protsesse rahvusvahelistes suhetes, on teoreetikud, nagu Nikolai Kondratjev, Arnold Toynbee, Immanuel Wallerstein, Robert Gilpin ja George Modelski, välja tulnud erinevate käsitlustega tsüklilisusest. Kondratjevi teooria keerleb majandusliku tsüklilisuse ümber, teised proovivad seletada sõdade teket. Üheks enim levinud teooriaks on hegemooni teooria, millele on iseloomulik hegemoonide vahetumine, kusjuures igal uuel hegemoonil on sarnased huvid, eesmärgid ja suhtlused. Uue maailmajõu tulek tagab suure sõja järel tasakaalu, kuna hegemoon kujundab enda ümber süsteemi ja loob reegleid. See tagab teatud perioodiks ka tema hegemooni positsiooni.
Teooriad
[muuda | muuda lähteteksti]Nikolai Kondratjev tõi oma majandusliku tsüklilisuse teooria välja juba 1920ndatel, tõestades seda 19. sajandi näitel. Hiljem on sellest tuletatud ka erinevaid alternatiive, jätkamaks Kondratjevi laineid.
| Majanduslik tõus | Majanduslik langus |
|---|---|
| 1780ndad – 1810/17 | 1810/17–1844/51 |
| 1844/51–1870/75 | 1870/75–1890/96 |
| 1890/96–1914/20 | 1914/20–? |
Kondratjevi lainete alternatiivsed edasiarendused:
| Majanduslik tõus | Majanduslik langus |
|---|---|
| 1940–1970 | 1970–1995? |
| 1995–2020? | ? |
| Majanduslik tõus | Majanduslik langus |
|---|---|
| 1920–1932 | 1932–1950 |
| 1951–1972 | 1972–1995 |
Robert Gilpin pakub välja, et tsüklilisus sõltub hegemoonia muutumisest. Tema järgi on rahvusvaheliste suhete kord suvalisel ajaloo hetkel peegeldus riikide materiaalse võimekuse ebavõrdsusest. Selline olukord viib ajapikku uute võimunõudlejateni, mis tekitab konflikti ning mis läheb lõpuks üle hegemoniaalseks sõjaks. Tekib uus maailmakord, mis on uue hegemooni näoline. Gilpini väitel tähendab ajalugu ühe hegemooni vahetumist teisega, mis toimub teatud rütmis.
| Hegemooniline sõda | Kestus | Tulemus |
|---|---|---|
| 30-aastane sõda | 1618–1648 | Habsburgide katse saada maailma ülemvõimuks ebaõnnestus. |
| Louis XIV sõjad | 1667–1713 | Prantsusmaa katse saada maailma ülemvõimuks ebaõnnestus. |
| Napoleoni sõjad | 1792–1814 | Prantsusmaa ülemvõimu teise katse ebaõnnestumine, Suurbritannia tõuseb hegemooniks. |
| I maailmasõda | 1914–1918 | Saksamaa katse saada maailma ülemvõimuks ebaõnnestus. |
| II maailmasõda | 1939–1945 | Saksamaa ülemvõimu teise katse ebaõnnestumine, USA tõuseb hegemooniks. |
George Modelski täiustab Gilpini hegemooniteooriat, lisades "maailma juhtkonna"(world leadership) mõiste ja nimetades teooriat "pika tsükli teooriaks". Modelski järgi vahetuvad hegemoonid, kasutades ära tehnoloogilise arengu lainet, majanduskasvu ja endi sõjalist jõudu. Uus hegemoon mõjutab maailmakorda positiivselt, tagades stabiilsuse ning teised riigid, lootes kasu saada, järgnevad uuele hegemoonile. Pika tsükli teooria näitel vahetub maailmapoliitikas kord väga harva teisiti kui sõja läbi. Sõjad on ainsad tegurid, mis suudavad piisavalt suurriike mõjutada, et nad ehitaks koos üles uutmoodi rahvusvahelise ühiskonna ja väldiksid vahetult läbielatut.
| Hegemoonia taotleja | Teised suurvõimud, kes seisavad uuele taotleja vastu | Globaalne sõda | Uus maailmakord pärast globaalset sõda |
|---|---|---|---|
| Portugal | Hispaania, Prantsusmaa, Burgundia, Inglismaa, Veneetsia | Itaalia-India ookeani sõjad 1494–1517 | Tordesillase leping 1517 |
| Hispaania | Holland, Prantsusmaa, Inglismaa | Hispaania-Hollandi sõjad 1580–1608 | 1609. aasta vaherahu – Evangeelne Liit ja Katoliku Liiga teke |
| Püha Rooma Keisririik (Habsburgid ja Austria-Ungari) | Protestantlike riikide koalitsioonid (Rootsi, Holland), Saksamaa printskonnad, Katoliiklik Prantsusmaa | Kolmekümneaastane sõda 1618–1648 | Westfaali rahu 1648 |
| Prantsusmaa (Louis XIV) | Ühinenud provintsid, Inglismaa, Habsburgide impeerium, Hispaania, suured Saksa riigid, Venemaa | Suure Alliansi sõjad 1688–1713 | Utrechti leping 1713 |
| Prantsusmaa (Napoleon) | Suurbritannia, Preisimaa, Austria, Venemaa | Napoleoni sõjad 1792–1815 | Viini kongress ja Euroopa kontsert 1815 |
| Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi | Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa, USA | Esimene maailmasõda 1914–1918 | Versailles' leping loob Rahvaste Liidu 1919 |
| Saksamaa, Jaapan, Itaalia | Suurbritannia, Prantsusmaa, NSVL, USA | Teine maailmasõda 1939–1945 | ÜRO loomine 1945, Bretton Woods 1944 |
| USA, NSVL | Suurbritannia, Prantsusmaa, Hiina, Jaapan | Külm sõda 1945–1991 | NATO/Partnerlus rahus 1995, WTO 1995 |
Tsüklilisuse vastased
[muuda | muuda lähteteksti]Tsüklilisuse teooriale vastukaaluks on geopoliitiline lähenemine, mis näeb tsüklite asemel progressi, kuna ajalugu ei korda ennast ega saa ka ilmtingimata paremaks. Selle asemel tekivad erinevad võimalused ja muutused, mis leiavad aset riikides, ühiskondades, institutsioonides. Selline lähenemine on iseloomulik liberaalsele koolkonnale. Samuti pakutakse tehnoloogiaarengu kui edasiviiva jõu kõrval välja ka intellektuaalne põhjus – uutmoodi arengud tekivad indiviidi ja grupi mõttetegevuse muutuse tõttu. Lisaks pakub Emanuel Adler välja kognitiivse arengu (cognitive evolutionary), mis keskendub riikidele, kes defineerivad oma rahvuslikud huvid, eesmärgid ja väärtused ning laiendavad neid teistele riikidele.
Tsüklilisus tänapäeval
[muuda | muuda lähteteksti]Tänapäeval on sõdade tekkimise tõenäosus väiksem kui möödunud viiel sajandil, sest tehnoloogia ja rahvusvahelised normid arenevad kiiresti. Joshua Goldsteini sõnul on sõjajõud kui rahvusvaheline mõjujõud vähenemas globaalsüsteemi keerukuse ja riikide vastastikuse sõltuvuse tõttu. Tuumarelvad on liiga võimsad, et neid saaks konfliktide lahendamisel kasutada ning seetõttu väidab Goldstein, et sõjad vajuvad ajaloo unustusehõlma, nagu seda on teinud orjus ja duellid. Tänapäeva konfliktid on keerukamad, mis teeb sõdade ennustamise raskemaks. Tähtis on jälgida, mille nimel riigid konfliktis on.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Doyle, Michael W. & Ikenberry G. John. New Thinking in International Relations Theory. Oxford: Westview Press, 1997.
- Gilpin, Robert. The Theory of Hegemonic War. Journal of Inderdisciplinary History, Vol.18, No. 4, The Origin and Prevention of Major Wars. USA: MIT Press, 1988.
- Goldstein, Joshua S., Pevenhouse Jon C. International Relations. Eight Edition. New York [etc.] : Pearson Longman, c2008.
- Kegley, Charles W. Jr. & Wittkopf, Eugene R. World Politics – Trend and Transformation. New York: St. Martin’s Press, 1997.
- Puchala, Donald. Theory and History in International Relations. London: Routledge, 2003.