Tristani-akord

Tristani-akord on akord, mis koosneb järgnevatest helidest: F, H, Dis ja Gis. Üldisemalt võib selleks nimetada iga akordi, mis moodustub samadest intervallidest. Enharmooniliselt võrdub Tristani-akord poolvähendatud septakordiga (F, As, Ces, Es).

Nimetuse on see saanud selle järgi, et kõlab Richard Wagneri ooperi "Tristan ja Isolde" avafraasis, osana Tristani tegelasele viitavast juhtmotiivist. Huvitaval kombel polegi tegu tõelise akordiga vaid pigem pidekooskõlaga: Gis laheneb A nooti, millega moodustub nn Prantsuse tertskvartakord, mis laheneb järgmises taktis dominant septakordi (jällegi pidega). Sellises järgnevuses pole midagi ebaharilikku. Kummaline on aga selge rõhuasetus Gis noodil ja pikkustevahe: Gis kestab 5 kaheksandikku, A vaid 1 kaheksandiku. Ajal, mil Wagneri "Tristan ja Isoldet" esmakordselt esitati (1865), mõjus akord uuendusliku, julge ja eksitavana. 20. sajandi muusikud seostasid seda uuele muusikale iseloomuliku tonaalsuse lagunemisega.

Tristani-akordi sisaldav motiiv esineb ka taktides 6, 10 ja 12, samuti teose hilisemates osades ning viimase vaatuse lõpus. Palju on kirjutatud selle võimalikest harmoonilistest funktsioonidest ja häälte juhtimisest (meloodilised funktsioonid) ning akordi on tõlgendatud mitmel erineval moel. Näiteks Schering (1935) näeb Tristani-akordi kujunemislugu kümneastmelisena, võttes alustalaks früügia kadentsi. Vogel näeb akordi algeid juba varasemas muusikas, nt Guillaume de Machaut, Carlo Gesualdo, Bachi, Mozarti, Beethoveni ja Louis Spohri teostes, nagu ka järgnevas näites, Beethoveni klaverisonaadis nr 18, tempo allegro: