Thomas Reid

See artikkel on šoti filosoofist; iiri-ameerika seiklusromaanikirjaniku kohta vaata artiklit Thomas Mayne Reid.

---

Thomas Reid
Sünniaeg	26. aprill 1710
Surmaaeg	7. oktoober 1796 (86-aastaselt) Glasgow
Amet	kirjanik

Thomas Reid (7. mai 1710 – 7. oktoober 1796 Glasgow) oli religioosse taustaga šoti filosoof, kel oli Šoti valgustusajastus oluline roll.

Reid oli King's College'i professor ning alates 1764. aastast töötas Glasgow' Ülikooli professorina. Ta toetas otsest realismi ning vaidlustas tugevalt John Locke'i ja René Descartesi teooriad. Reid uskus, et terve mõistus on filosoofia uurimise aluseks.

Lapsepõlve ja nooruse veetis ta Aberdeenis Šotimaal ning lõpetas Aberdeeni Ülikooli. Ta alustas oma karjääri Šoti kiriku vaimulikuna, kuid loobus sellest kohast, kui talle 1752. aastal pakuti professuuri Aberdeenis King’s College’is. Ta omandas doktorikraadi ning kirjutas teose "An Inquiry Into the Human Mind on the Principles of Common Sense" (avaldatud 1764). Koos kolleegidega rajas ta Aberdeeni filosoofiaühingu, mida tunti kui Tarkade Klubi (The Wise Club) ning mis oli kirjanduslik-filosoofiline assotsiatsioon.

Vahetult pärast oma esimese raamatu avaldamist pakuti talle prestiižset moraalifilosoofia professori kohta Glasgow' Ülikoolis. Ta astus sellelt ametilt tagasi 1781. aastal ning vormistas oma ülikooli loengud avaldamiseks kahes raamatus: "Essays on the Intellectual Powers of Man" (1785) ja "Essays on the Active Powers of the Human Mind" (1788). Reid on maetud Blackfriarsi kirikusse Glasgow' Kolledži aladel ja kui ülikool koliti Gilmorehilli, viidi Reidi hauakivi peamajja.

Reid uskus, et argimõistus (common sense) on või vähemalt peaks olema igasuguse filosoofilise mõtlemise aluseks. Ta ei nõustunud Hume’iga, kes oli seisukohal, et me ei saa kunagi teada, millest väline maailm koosneb, kuna meie teadmine on piiratud meeles eksisteerivate ideedega. Samuti ei nõustunud ta George Berkeleyga, kes oli seisukohal, et väline maailm on kõigest meeles paiknevad ideed. Reid väitis, et need alused, millele tavamõistus on üles ehitatud, õigustavad meie uskumust, et eksisteerib väline maailm.

Oma ajal ning kuni 19. sajandini peeti teda Hume’ist olulisemaks. Ta pooldas otsest realismi ehk tavamõistusele toetuvat realismi ning seisis tugevalt vastu Ideede teooriale, mille pooldajateks olid nii Locke ja Descartes kui ka peaaegu kõik varased modernsed filosoofid, kes nende kahe järel tulid. Reid imetles Hume’i ning lasi nende ühisel sõbral saata Hume’ile "Inquiry" käsikiri. Hume vastas, et tegemist on sügavalt filosoofilise teosega, mis on kirjutatud elaval ja meelt lahutaval kujul, aga kritiseeris Reidi meetodi osas ning selles, et Reid viitab kaasasündinud ideede olemasolule.

Thomas Reidi argimõistuse teooria

Reidi teadmiste teoorial oli tugev mõju tema moraalide teooriale. Ta pidas epistemoloogiat sissejuhatavaks osaks praktilisele eetikale: kui me saame oma argiuskumustele kinnitust filosoofia poolt, on kõik, mida me peame tegema, lihtsalt käituma neile uskumustele vastavalt, sest me teame, mis on õige. Tema moraali filosoofia meenutab Rooma stoitsismi oma rõhuasetuses subjekti tegutsemisele ning enesekontrollile. Ta tsiteerib tihti Cicerot, kellelt ta võttis üle termini "sensus communis" (tavamõistus). Reidi vastus Hume’i skeptilistele ja naturalistlikele argumentidele oli loetleda hulk tavamõistuse printsiipe, mis moodustavad ratsionaalse mõtlemise aluse. Igaüks, kes võtab ette filosoofilise arutelu peab implitsiitselt omaks võtma teatud uskumused, nt "Ma räägin tõelise inimesega" ja "On olemas väline maailm, mille seadused ei muutu". Reidi jaoks ei ole usk nendesse põhimõtetesse ratsionaalne; pigem nõuab arutluskäik ise neid printsiipe enda eeldusteks, nagu ka kaasasündinud inimmõistuse ülesehitus. Just sel põhjusel (ja võib-olla tögava suhtumisega Hume’i ja Berkeley suhtes) näeb Reid usku tavamõistuse printsiipidesse kui terve mõistuse juures olemise testi. Näiteks teoses "The Intellectual Powers of Man" ütleb ta: "Selleks, et mehed saaksid koos arutleda, peavad nad esmalt olema kokku leppinud teatud põhimõtetes; on võimatu pidada arutelusid mehega, kellega teil pole ühiseid põhimõtteid. Reid esitas ka argumente, mis põhinesid fenomenaalsel läbinägelikkusel, ning esitas uudse kombinatsiooni otsesest realismist (direct realism) ning tavalisest keele filosoofiast (ordinary language philosophy). Tüüpilises lõigus teoses "Intellectual Powers" kinnitab ta, et kui tal on kontseptsioon kentaurist, on see, mida ta ette kujutab, loom; mitte ükski idee ei ole loom, seega ei ole ettekujutatu mitte idee, vaid kentaur. See väide toetub nii objekti tajumise subjektiivsele kogemusele kui ka käsitlusele sellest, mida me silmas peame, kui kasutame sõnu. Kuna Reid nägi oma filosoofiat kui avalikult ligipääsetavat teadmist, mis on kättesaadav nii läbi introspektsiooni kui ka keele kasutamise õige mõistmise, pidas ta seda argimõistuse filosoofiaks.

Taju ja keele uurimine

Reid alustas argimõistusega, mis põhineb välise reaalsuse otsesel kogemisel, aga jätkas oma uurimistööd kahes suunas – väliselt tajude teemal ning seesmiselt inimkeele teemal – leidmaks ratsionaalsemat alust. Inimkeelt nägi Reid kui midagi, mille aluseks on kaasasündinud võime, mis eelneb inimese teadvusele ning on teadvusele instrumendiks. Samuti saab keelest seega vahend, uurimaks inimese kognitsiooni algkuju. Reidi sõnul sisaldab keel kahte eristuvat elementi: akustiline element ja tähendus, millel ei paista olevat mingit seost heli kui sellisega. See keele vorm, mida ta nimetab kunstlikuks, ei saa olla ürgne, mida ta nimetab loomulikuks, kus heli ei olnud abstraktne märk, vaid konkreetne märguanne. Reid viitas sellele, kuidas laps keelt õpib – imiteerides helisid, saades neist teadlikuks palju varem, kui ta hakkab mõistma eri häälikute gruppide tähendust, mis on kaasaegse täiskasvanu kõne kunstlikus seisundis. Reid arvas, et kui laps mõistaks kohe kuuldud sõnade kontseptuaalset sisu, ei õpiks ta üldse kunagi rääkima. Siin eristab Reid loomulikke ja kunstlikke märke. "Peamiselt loomulike märkide abil anname me keelele jõu ja energia; mida vähem peitub ühes keeles loomulikke märke, seda vähem väljendusrikas ning veenev see on. ... Kunstlikud märgid tähistavad, aga ei väljenda; need räägivad intellektiga, nagu algebra sümbolidki, kuid kired ja kiindumused ning tahtejõud neid ei kuule: need jätkuvad uinuvalt ja passiivselt, kuni me räägime nendega loomulikus keeles, mille suhtes neil on tähelepanu ja kuulekust." (lk 52) Mis puutub tajumisse, eristas Reid tunnetust (sensation) ja taju (perception). Kuigi me saame objektist teadlikuks läbi meelte, ei ole tajutu sisu identne kõigi meie teadvuses tekitatud tunnetuste summaga. Seega, kuigi me kaldume keskenduma tajutud objektile, ei pööra me tähelepanu sellele protsessile, mis viib tunnetusest tajuni, mis sisaldab teadmist tegeliku asja kohta. Kuidas saame siis olla veendunud viimase eksisteerimises? Reidi vastus on, et astudes sellega vahetusse intuitiivsesse suhtesse, nagu seda teeb laps. Täiskasvanu puhul on fookus tajumisel, kuid lapse puhul tunnetuse vastuvõtmisega. Reidi arvates on lapse taju erinev täiskasvanu omast ning ta leiab, et inimesed peaksid muutuma lapselikemaks, et saada üle täiskasvanu kunstlikust tajust, mis viib Hume’i vaateni – see, mida me tajume, on illusioon. Ka kunstnik pakub võtme tunnetuskogemuse tõelise sisuni, kuna ta kasutab looduse keelt. "Oleks lihtne näidata, et muusiku, maalija, näitleja ja kõnemehe kaunid kunstid ei ole muud kui looduse keel, mille me endaga maailma kaasa tõime, aga mida me õppisime mitte kasutama ning oleme suurtes raskustes selle taastamisel." (lk 53) Ilma loomuliku teadmiseta ühendusest looduslike märkide ja asjade vahel, mida need tähistavad, poleks keelt kunagi leiutatud. Kaunid kunstid on rajatud sellele ühendusele, mida me võime kutsuda inimkonna loomulikuks keeleks. (lk 59) Seega põhines Reidi meelest argimõistus varasemal ajastul inimesele kaasasündinud võimel osaleda otseselt looduses; seda leiame teatud määral lastes ja kunstnikes, aga filosoofilisest ja teaduslikust perspektiivist peame me selle taasavastama kõrgemal tasemel inimese meeles loodusest kõrgemal. Reid väitis ka, et ühenduslüli avastamine loodusliku märgi ja tähistatava asja vahel on loodusliku filosoofia ja teaduse aluseks, nagu viitas Bacon oma uues kaasasündinud loodusseaduste avastusmeetodis.

Mõju

On väidetud, et tema maine langes pärast Immanuel Kanti (kuigi Kant on Šoti filosoofiale pakkunud ka palju kiidusõnu) ja John Stuart Milli rünnakuid ühendusele Scottish School of Common Sense. Kuid Reidi filosoofiat õpetati Põhja-Ameerika kolledžites 19. sajandil ning selle nimel võitles prantsuse filosoof Victor Cousin. Justus Buchler on näidanud, et Reid oli oluline mõjutaja ameerika filosoofile Charles Sanders Peirce’ile, kes jagas Reidi muret hinnata ümber argimõistus ning kelle töö seostab Reidi pragmatismiga. Peirce jaoks sisaldavad tõe ja tõelisuse kontseptsioonid arusaama ilma kindlate piirideta (ning seega vajadusel ennast parandavast) ühiskonnast, mis on võimeline selgeks teadmiste suurenemiseks. Argimõistus on pidevalt arenev, kujunenud sotsiaalselt ja avatud kinnitusele, nagu ka teaduslik meetod. Vastupidi Peirce’ile ei ole Reidi mõiste sensus communis (argimõistus) sotsiaalne evolutsiooniline produkt, vaid pigem eeltingimus võimalusele, et inimesed suudaksid üksteisega arutleda, üksteist mõista.

Reidi maine taaselustus argimõistuse kui filosoofilise tööriista kaitsmisel G. E. Moore’i poolt 20. sajandi alguses. Veelgi hiljem on Reidile pühendanud oma tähelepanu kaasaegsed filosoofid, eriti religioonifilosoofid, nt William Alston, Alvin Plantinga ja Nicholas Wolterstorff. Reid kirjutas mitmeid olulisi filosoofilisi teoseid, sh "Inquiry into the Human Mind on the Principles of Common Sense" (1764, Glasgow & London), "Essays on the Intellectual Powers of Man" (1785) ja "Essays on the Active Powers of Man" (1788). 1844. aastal kiitis Schopenhauer Reidi selle eest, et ta selgitas, et väliste objektide taju ei saa tuleneda nn toorandmetest, mida saame viie meele abil:

Thomas Reidi suurepärane raamat "Inquiry into the Human Mind..." "esitab meile väga veenvalt meelte ebaadekvaatsuse asjade objektiivsel tajumisel ning samuti aja ja ruumi intuitsiooni mitte-empiirilise päritolu. Reid lükkab ümber Locke seisukoha, et taju on meelte produkt. Ta teeb seda põhjaliku ja teravmeelse demonstratsiooniga, et meelde kollektiivsed aistingud ei ole üldse sarnased taju kaudu tuntud maailmale. Täpsemalt näitab Reid, et Locke viit algomadust ei saa meile edasi anda ükski meelte aisting... 

The World as Will and Representation, Vol. II, Ch. 2

Teised filosoofilised positsioonid

Kuigi tuntud peamiselt läbi tema epistemoloogia, on Reid tähelepanu pälvinud ka vaadete pärast aktsiooniteoorias ja personaalse identsuse metafüüsikas. Reidil oli liberaalne arusaam vabadusest, mille kohaselt me oleme võimelised vabaks tegutsemiseks, mille põhjuseks me ise oleme ja mille eest saab meid moraalselt hinnata. Mis puutub personaalsesse identiteeti, lükkas ta ümber Locke’i käsitluse, et eneseteadvus kogemustele tugineva mälu kujul on aluseks sellele, et inimene oleks aja jooksul identne iseendaga. Reid leidis, et mälu pidevus ei ole vajalik ega ka piisav, tegemaks inimesest sama inimese erinevatel ajahetkedel.

Reidi töid

• 1764 – An Inquiry into the Human Mind on the Principles of Common Sense.
• 1785 – Essays on the Intellectual Powers of Man.
• 1788 – Essays on the Active Powers of the Human Mind.