The Structure of Justification

"The Structure of Justification" ("Õigustuse struktuur") on Robert Audi filosoofiline teos, mis on koostatud tema epistemoloogiaalastest artiklitest ning varustatud ülevaatega. See ilmus 1993. aastal Cambridge University Pressi väljaandel.

Kokkuvõte

Ülevaade: õigustuse alused ja ratsionaalsuse episteemiline struktuur

==== I. Fundatsionismi ja koherentismi vaidlus ==== Fundatsionismi ei tule tingimata mõista Aristotelese, René Descartesi ja klassikalise empirismi vaimus ega koherentismi idealismi liigina. Kumbagi on kõige parem mõista episteemilise toimija psühholoogia kaudu.

Tunnetuse psühholoogiline struktuur

Kui teadmise konstitueerib mingit liiki uskumus (või muu psühholoogiline materjal), siis inimesel, kes teab, peab iga teadmise kohta olema vähemalt üks uskumus (või muu psühholoogiline element). Artikkel "Psühholoogiline fundatsionism" uurib, missugune psühholoogiline struktuur meil peab olema, kui fundatsionism on õige, ja missugune siis, kui õige on koherentism. Fundatsionism kui niisugune ütleb lihtsalt, et inimese teadmisel või õigustatud uskumusel on fundatsiooniline struktuur. Kui kellelgi on mingi teadmine või õigustatud uskumus, siis tal on vähemalt mõni (alus-)teadmine või uskumus, mis ei põhine järelduslikult mingil muul teadmisel või uskumusel, ja iga muu teadmine või uskumus põhineb kuidagi ühel või mitmel niisugusel aluselemendil. Alususkumused ei pea olema näiteks episteemiliselt kindlad ja need võivad ise millelgi põhineda, näiteks tajukogemusel. Aluselementide olemasolu võib olla seletatav ja võib olla võimalik öelda, mis neid õigustab.

Koherentismi puhul saavad teadmine ja õigustatud uskumus oma mandaadi suhetelt teiste tunnetustega, ja niisuguste järeldussuhete paradigmad on need, mis seovad hea argumendi järelduse uskumust selle eelduste uskumustega. Usutaval eeldusel, et mul on lõplik hulk uskumusi, ("Believing and Affirming") ei saa ma eeldustega lõputusse regressi minna. Võib tunduda, et lahendus oleks tsirkulaarsed episteemilised ahelad, aga sellel ei tundu olevat psühholoogilist mõtet. Esiteks ei tundu meil selliseid ahelaid olevat, eriti õigustatud uskumuse ja teadmise puhul. Teiseks, Audi juhtis enda teada esimesena tähelepanu sellele, et usutaval eeldusel, et kui üks uskumus põhineb teisel, on teine uskumus esimese osaline põhjus, jõuab koherentism põhjusliku ringini ja enesepõhjustamiseni, mis on kahtlane, rääkimata sellest, et uskumust õigustatakse uskumuse endaga (mida koherentistid on fundatsionistidele ette heitnud).

Psühholoogilisest seisukohast põhineb koherentism ühes olulises versioonis õigustusringil; fundatsionismil ei ole niisuguseid raskusi.

Fundatsionismi ja koherentismi vastandus väärtusteoorias

Peatükis "Aksioloogiline fundatsionism" läheb jutt väärtuste (väärtustuste) õigustamisest ja ratsionaalsusest. Fundatsionismi ja koherentismi eristus kandub sinna üle, sest üks väärtus võib põhineda teisel. Väärtustused on uskumustega analoogsed propositsioonilised hoiakus. Mittejäreldusliku uskumusega analoogne on seesmine väärtustus, mille puhul midagi väärtustatakse selle enda pärast, mitte (täielikult) millegi muu pärast. Viimasel juhtumil on tegu instrumentaalse väärtustusega, mille õigustus sõltub suhtest teiste väärtustustega, millel see väärtustus põhineb. Nii uskumuste kui ka väärtustuste puhul kehtivad kaks olulist teesi. Esiteks, selleks et pealisehituse element oleks õigustatud, peab ka aluselement olema õigustatud. Teiseks, pealisehituse element peab aluselemendiga õigel viisil (näiteks väärtustustevahelise instrumentaalse suhtega) seotud olema. Aksioloogilise fundatsionismi ühe mõõduka variandi järgi on meie tunnetus kahekorruseline: kui meil on õigustatud väärtustusi, siis meil on mõned otseselt õigustatud väärtustused ja kõik teised meie väärtused põhinevad ühel või mitmel nendest.

Koherentismi puhul tekib jälle osalise enesepõhjustamise probleem. Üks pakutud lahendus nii väärtustuste, uskumuste kui ka teiste propositsiooniliste hoiakute puhull on see, et mõned elemendid on küll psühholoogiliselt fundatsioonilised, kuid mitte õigustuslikult fundatsioonilised. Aksioloogiline koherentism ütleks siis, et iga õigustatud väärtustus saab oma õigustuse õigustussuhtelt ühe või mitme muu väärtustusega, millega ta on koherentne, ja kui mõni õigustatud väärtustus on psühholoogiliselt otsene ega põhine täielikult mõnel muul õigustatud väärtustusel, saab toimija viidata mõnele muule õigustatud väärtustusele, mis seda koherentsuse seisukohast õigustab.