The Language of Thought

"The Language of Thought" on Jerry Fodori filosoofiline teos. See ilmus 1975. aastal Thomas Y. Crowell Company väljaandel.

Kokkuvõte

Eessõna

Oli kord spekulatiivne psühholoogia. See ei olnud päris filosoofia, sest see püstitas empiirilisi teooriaid, ega päris psühholoogia, sest see polnud eksperimentaalteadus, kuid see kasutas mõlema meetodeid, lähtudes sellest, et teooria peab olema nii mõisteliselt distsiplineeritud kui ka empiiriliselt kitsendatud. Mõeldi vaimuprotsesside kohta olemasolevatest andmetest ning psühholoogiateooriatest, millega neid on püütud seletada, ning üritati siis valgust heita üldisele arusaamale vaimust, mida nii andmed kui ka teooria eeldasid. Spekulatiivne psühholoogia oli suuresti hea asi, seda tegid William James ja John Dewey ning mõnikord Clark Hull. Enam seda ei tehtavat. Niipalju kui see tõsi on, on asi esiteks selles, et spekulatiivne psühholoogia on sulandunud ühelt poolt tavalisse psühholoogiasse ja teiselt poolt vaimufilosoofiasse. Mõnede moodsate epistemoloogiateooriate järgi ei saa tõsiseltvõetav uurimistöö olla osalt mõisteline ja osalt empiiriline, sest tõsiasjad ja ideede suhted on põhimõtteliselt erinevad asjad, mida tuleb lahus hoida. Ent spekulatiivne traditsioon ei ole ei psühholoogias ega vaimufilosoofias kunagi päris välja surnud. Empiirilised psühholoogid lähtuvad endiselt mingistki arusaamast selle kohta, kuidas vaim välja näeb. Ja paljud filosoofid ei tegele puhta analüüsiga, vaid taotlevad, et teooriad vaimuseisundite omistamise kohta oleksid üldises kooskõlas faktidega vaimuseisundite kohta. Isegi analüütilised filosoofid tõlgendavad mõnikord empiiriliste uuringute tulemusi. Mõnikord on end ateoreetiliseks nimetaval filosoofil väga suured filosoofilised pretensioonid (Burrhus Frederic Skinneri "Beyond Freedom and Dignity") ja kõige suuremal aprioristil filosoofias väga tugevad vaated selle kohta, kuidas andmeid tuleb tõlgendada (Norman Malcolmi "Dreaming").

Fodori raamat tegeleb häbenematult spekulatiivse psühholoogiaga. See on katse öelda, kuidas vaim töötab, arvestades uuemaid empiirilisi uuringuid keele ja tunnetuse kohta. Seda tasub Fodori arvates teha sellepärast, et küsimus ise on huvitav ja parim psühholoogia on parim vastus, mis meil praegu on, ja teiseks sellepärast, et parim psühholoogia on pooleli ja Fodor tahab sellesse oma panuse anda. Viimase kümne aasta jooksul on psühholoogias üha enam lähtutud vaatest, et paljud vaimuprotsessid on arvutuslikud, nii suur osa kõrgemast tunnetustegevusest allub reeglitele. Reeglitele alluva käitumise analüüsi tehnikat tuntakse muu hulgas keeleteaduses, simulatsioonipsühholoogias, kognitiivses psühholoogias ja psühholingvistikas. Nende tehnikate kasutamine on toonud käitumisteaduste praktikasse ja teooriasse pöörde. Fodorile tundub, et paljudele praktikutele on nende üldine teoreetiline raamistik ja see, mis edasi saab, üha ähmasem. Spekulatiivne psühholoogia saab siin aidata: taibates jooksva uurimistöö triivi, aitaks ta suunata tulevast uurimistööd. Spekuleerija ütleks: kui meie psühholoogial on üldiselt õigus, siis vaimu loomus peab olema see-ja-see, ja eksperimentaator jätkaks: kui vaimu loomus on laias laastus see-ja-see, siis meie psühholoogia peaks nüüd olema nii- ja niisugune, pakkudes uusi teooriaid. Selline spekulatiivne psühholoogia võib eksida, sest esiteks, teooriad, millele ta toetub, võivad olla väärad. Võib-olla kogu infotöötluslik lähenemine on halb mõte, nii nagu õppimisteoreetiline lähenemine käitumise seletamisele oli halb mõte, mis viis naeruväärse vaiuteooriani. Ent ei jää muud üle kui proovida. Väljaselgitamine, millise vaimuteooriani meie psühholoogia meid viib, on parim viis näidata selle ekslikkust, kui see on ekslik. Teiseks, jooksvast uurimistööst võidakse välja lugeda erinevaid asju, mistõttu teadlased ise ei pruugi Fodoriga nõustuda. Fodor ootab diskussiooni. Ta peab mõnesid järeldusi pisut metsikuteks ja oleks rõõmus, kui psühholoogia saaks neid vältida. Spekulatiivne psühholoog tahab ka välja töötada filosoofiliselt vastuvõetavaid empiirilisi vaimuteooriaid, kuid filosoofilisest vastuvõetavusest on erinevaid arusaamu. Fodor peab realismi paremaks teadusfilosoofiaks kui reduktsionismi ega pea heaks toetada ontoloogiat epistemoloogilistele argumentidele. Need eeldused võivad olla väärad, ja siis on Fodori teooria ebaõnnestunud.

Paljud selle raamatu ideed sündisid koostöös Thomas Beveri ja Merrill Garrettiga raamatu "The Psychology of Language: An Introduction to Psycholinguistics and Generative Grammar" kirjutamisel.

Sissejuhatus: kaks reduktsionismi liiki

Juttu tuleb mõnest vaimuprotsesside teooria aspektist. Lugeja võib arvata, et vaimuprotsesse ei ole või et nende teooriat ei ole. Asi on selles, et teoreetilist psühholoogiat on alati ähvardanud kahte liiki reduktsionism, mis on vastu psühholoogide väitele, et nad uurivad vaimunähtusi. Loogilise biheiviorismi järgi pole neil muud ontoloogilist staatust kui käitumissündmustel, mida psühholoogiateooriad seletavad. Paljud psühholoogid on pidanud sellist metodoloogiat talumatult kitsendavaks: organismi siseseisundite panus oma käitumise põhjendamisse tundub vaieldamatu, arvestades käitumise spontaansust ja sõltumatust ümbrusest. Alternatiivina saab väita, et käitumine on suuresti orgaaniliste protsesside tagajärg. Psühholoogia võib käitumisele taandamise asemel valida füsioloogiale taandamise, kuid ühe kahest ta peab valima. Mõlemal juhul ta kaotab. Psühholoogia peab oma seletuste teoreetilise sõnavara võtma mõnelt teiselt teaduselt (neuroloogialt või füsioloogialt). Psühholoogia jääb ilma oma aineta, ükskõik kumma taandamise ta valib. Fodori arvates on see näiv dilemma. Ta ei näe põhjust, miks mingi teadus ei peaks püüdma näidata, kuidas organismi käitumine tuleb siseseisunditest, ega näe põhjust, miks ta siis peaks taanduma ajuteadusele selles mõttes, et psühholoogia asenduks füsioloogiaga.

Loogiline biheiviorism

Tundub, et paljude filosoofide ja mõnede teadlaste meelest ei saa niisugused teooriad, mida kognitiivses psühholoogias laialdaselt toetatakse, valgustada vaimuprotsesside iseloomu, sest need eeldavad ebasidusat arusaama seletusest psühholoogias. Gilbert Ryle ja Ludwig Wittgenstein olevat säärase filosoofia 1945. aasta paiku tapnud. Kui Wittgensteini traditsioon vaimufilosoofias tõesti sidusalt ründab tänapäeva kognitiivse psühholoogia metodoloogiat, siis see rünnak põhineb teatud eeldustel seletuse loomuse, teoreetiliste entiteetide ontoloogilise staatuse ja keelelise suhtluse võimalikkuse aprioorsete tingimuste kohta. Selle pareerimine nõuaks näitamist, et need eeldused on õigustamata, niipalju kui need on selged. Fodor ei taha seda suurt tööd ette võtta ning visandab selle asemel teda huvitavate psühholoogiateooriate metodoloogiliste sidumuste kaitse.

Ryle arutab raamatus "Vaimu mõiste", mis teeb klouni klounaadi intelligentseks (näiteks vaimukaks). Ta ei kiida heaks õpetust, mille järgi on klounaad intelligentne sellepärast, et see on klouni konkreetsete privaatsete vaimutoimingute tagajärg: kui need oleksid teistsugused, siis see poleks vaimukas või oleks teistmoodi vaimukas. Ryle jätab ütlemata veel selle, et kui psühholoog tahab klounaadi õnnestumist seletada, siis ta peab ütlema, mis need toimingud olid ja kuidas täpselt need klounaadiga seotud olid. Õieti pole see üks teooria, vaid teooriate kimp. Võib eristada vähemalt kolme väidet nende sündmuste iseloomu kohta, millest selle õpetuse järgi klouni käitumine on põhjuslikult sõltuv. 1. Mõned neist on vaimusündmused. 2. Mõned (või kõik) vaimusündmused on klounile privaatsed vähemalt selles mõttes, et klouni käitumise vaatlejad neid tavaliselt ei vaatle, ja võib-olla ka selles mõttes, et need on põhimõtteliselt teistele vaadeldamatud. 3. See, et käitumise põhjustasid sellised sündmused, teeb selle seda liiki käitumiseks, nagu see on. Intelligentne käitumine on intelligentne sellepärast, et tal on seda laadi etioloogia, nagu tal on.

Fodor tahab neid õpetusi eristada, sest psühholoog võib aktsepteerida selliseid teooriaid, mis Ryle'ile ei meeldi, tahtmata seejuures siduda end selle õpetuse kõigi järeldustega, mida Ryle nimetab kartesiaanluseks. Näiteks eeldab Ryle (erinevalt enamikust psühholoogidest, kes on vaimuterminite designaatide suhtes realistid), et mentalist peab olema dualist. Raamatus "Psychological Explanation" põhjendab Fodor väidet, et mentalismi ja dualismi segiajamine on Wittgensteini traditsiooni surmapatt. Selle üks tagajärg on kalduvus pidada dualismi ja biheiviorismi ammendavateks alternatiivideks vaimufilosoofias. Samuti tundub Fodorile, et 3. punkti saab aktsepteerida ilma 2. punktita. Mõned klouni käitumist põhjustavad vaimuprotsessid võivad olla publikule (ja ka klounile endale) mittevaadeldavad, aga tundub, et käitumise seletamine vaimuprotsessidega ei nõua epistemoloogilise privaatsuse sidumust. Materialistil ei saagi sellist sidumust olla, sest vaimusündmused on füüsilised sündmused ning peavad seetõttu olema vähemalt põhimõtteliselt avalikult vaadeldavad.

Ryle'i meelest ei saa niisugune teooria õige olla, sest selle järgi ei ole klounaad intelligentne mitte sellepärast, et see on teatud laadi põhjuse tagajärg, vaid muu hulgas sellepärast, et see toimub publiku silme all, sisaldab ootamatusi, et mees, keda kloun pirukaga tabas, oli pidulikus riietuses. Need asjad pole kuidagi klounile privaatsed, vaid just vastupidi. Ja klounaadi ei tee intelligentseks mitte selle põhjused, vaid käitumise enese iseloom. Nii et kui mentalistlik programm näeb ette klouni käitumist põhjustavate vaimusündmuste leidmist ja kirjeldamist, on see algusest peale ebaõnnestunud. Samasuguseid käike kasutab Ryle ka tajupsühholoogia ja muude kognitiivse psühholoogia harude kohta. Ryle'i keskne argument on vast see, et "kartesiaanlikud" (mentalistlikud) psühholoogiateooriad võtavad loogilist suhet ühe sündmuse aspektide vahel põhjusliku suhtena eri sündmuste vahel. See kalduvus anda mõistelistele küsimustele mehhanistlikke vastuseid viibki Ryle'i järgi mentalisti katseteni seletada käitumist aluseks olevate psühholoogiliste mehhanismidega. (Laias laastus on Ryle'i järgi see, mis teeb mingi käitumise mingit laadi käitumiseks, et sel on omadused, mis on kriteeriumiks, et mõnd käitumist seda laadi käitumiseks pidada.)

Fodor eeldab, et säärased seletused on põhimõtteliselt metodoloogiliselt laitmatud. Ta võtab selles raamatus selliseid seletusi täiesti tõsiselt ning püüab visandada üldise pildi vaimuelust, milleni need viivad. Ryle'i argumendi pareerimiseks vahetab ta näidet. Mis teeb nisu- ja kliihelbed (Wheaties) tšempionide eineks? Esimest tüüpi vastus (põhjuslik lugu) viitab mõnele nende omadusele, millel on põhjuslik mõju (teeb tšempioniks) olulisele hulgale sööjatele. Teist tüüpi vastus (mõisteline lugu) viitab sellele, et neid sööb arvestatav hulk tšempione. Mõistelisse lukku kuuluvad vastused tavaliselt ei kuulu põhjuslikku lukku ja ümberpöördult (erandiks on juhtumid, kus põhjuslik seos on mõisteliselt nõutav). See, et arvestatav hulk tšempione klii-nisuhelbeid sööb, ei põhjusta seda, et need on tšempionide eine, nii nagu klouni ootamatu käitumine ei põhjusta klounaadi intelligentsust. Mõlemal juhul on tegu mõistelise seosega. (Klounaadi puhul midagi lähedast tarvilikule ja piisavale tingimusele ei ole. See ei ole juhuslik, sest organismi vaimuseisundi tarvilikud ja piisavad tingimused ei viita ainult keskkonnamuutujale, vaid ka tema teistele vaimuseisunditele. Miski ei näita, et oleks võimalik jõuda puhtkäitumislike analüüsideni.

Mõistelise seose mõiste on filosoofiline miasm, eriti kui Wittgensteini järgijate kombel väidetakse, et on sellist laadi mõistelisi seoseid, mida ei saa põhimõtteliselt väljendada tarviliku tingimuse ja piisava tingimuse mõiste abil. Siin on aga oluline, et põhjuslik lugu ja mõisteline lugu võivad mõlemad korraga tõesed olla.

Isegi kui biheivioristidel oleks õigus, et selle tarvilikud ja piisavad tingimused, et käitumine on teatud liiki, saab anda täielikult stiimuli- ja reaktsioonimuutujate kaudu, ei kahjustaks see mentalisti väidet, et käitumise põhjused on organismi siseseisundid ning käitumist saab nende abil seletada. Loogiline biheiviorism ei ole sellele midagi vastu väitnud. Ja see, et biheivioristlik psühholoogia ei anna isegi esimest lähendust usutavale tunnetuse teooriale, viitab sellele, et mentalistil võib õigus olla.

Need argumendid on suunatud sellise reduktsionismi vastu, mis püüab näidata, et vaimusündmused, millele psühholoogilised seletused viitavad, ei saa põhjustada neid käitumissündmusi, mida psühholoogia püüab seletada. Selline reduktsionism väidab, et tüüpilistes psühholoogilistes seletustes on käitumis- ja vaimupredikaadid mõisteliselt seotud. Selle seose olemasolust järeldatakse vaimusündmuste teise klassi ontoloogiline staatus. Fodorit see argument ei veena. Sellepärast ta eeldab, et psühholoogid pakuvad tavaliselt teooriaid sündmuste kohta, mis põhjustavad käitumist. Pole küll tagatist, et seda mängu saab mängida. Võib-olla praeguste psühholoogiateooriate mõisted ei võimalda käitumist seletada. Võib-olla käitumist põhjustavad vaimuprotsessid on nii keerulised, et nendest ei saagi aru saada. Aprioorselt ei saa näidata, et mingi empiirilise uurimise programm osutub kindlasti viljakaks. Aga loogilised biheivioristid ei ole esitanud aprioorset alust oletada, et mentalistlik programm ei osutu viljakaks.

Kui vaimusündmused ei taandu käitumissündmustele, mis on siis nende ontoloogiline staatus? Fodori arvates on väga tõenäoline, et kõik käitumise organismilised põhjused on füsioloogilised, nii et vaimusündmustel on tõesed kirjeldused ideaalselt lõpuni viidud füsioloogia sõnavaras. Sellisest materialismist ei järeldu aga, et mõni füsioloogia haru annaks või saaks anda sobiva sõnavara psühholoogiateooriate rajamiseks. Selle tõenäolisusest, et psühholoogilised sündmused on füsioloogilised sündmused, ei järeldu, et psühholoogia oleks taandatav füsioloogiale. Et aru saada, miks see nii on, tuleks pikalt arutada teadustevahelise reduktsiooni mõistet, millest rohkem on psühholoogia metodoloogia]]t ähmastanud vast ainult tähenduse verifitseeritavuskriteerium.

Füsioloogiline reduktsionism

Positivistlik teadusfilosoofia väidab tavaliselt, et kõik eriteaduste tõesed teooriad peaksid aja jooksul redutseeruma füüsika teooriatele. See on osalt empiiriline tees ning seda toetavad osalt niisugused teaduse õnnestumised nagu soojuse molekulaarteooria ja keemilise sideme füüsikaline seletus. Ent reduktsionistliku programmi populaarsust ei saa seletada ainult nende saavutusega. Teadusharusid on tekkinud vähemalt sama sageli, kui neid on kadunud, nii et ootus, et lõpuks jääb järele ainult füüsika, ei saa põhineda ainult induktsioonil. Fodori arvates pooldavad filosoofid reduktsionismi sageli peamiselt sellepärast, et nad tahavad toetada füüsika üldisusest: kõik sündmused, mis käivad mingi teaduse seaduste alla, on füüsikalised sündmused ja seetõttu käivad füüsika seaduste alla. Nende jaoks tähendabki see, et füüsika on fundamentaalne teadus, et eriteaduste teooriad peavad redutseeruma füüsika teooriatele. Fodor tahab näidata, et siin aetakse kaks asja segi. Teaduse ühtsus on tugevam ja vähem usutav tees kui füüsika üldisus. Kuigi reduktsionism on empiiriline õpetus, pretendeerib ta regulatiivsele rollile teaduses. Füüsikale taandatavust nähakse eriteaduste teooriate aktsepteeritavuse kitsendusena, nii et tuleb välja, et mida edukamad eriteadused on, seda enam nad peaksid kaduma. Sellest, et psühholoogia aine on füüsika aine osa, järeldatakse, et psühholoogia teooriad peaksid taanduma füüsika teooriale. Fodor vaidlustab selle järelduse.

Klassikaline reduktsionism väidab, et kõik eriteadused taanduvad füüsikale. Olgu eriteaduse seadusel kuju: iga sündmus, mis seisneb selles, et x on S₁, tekitab sündmuse, mis seisneb selles, et y on S₂. Fodor eeldab, et teadust individueerivad suuresti selle tüüpilised predikaadid, nii et S₁ ja S₂ ei ole fundamentaalfüüsika predikaadid. Sellised seadused ei ole tavaliselt eranditeta. See seadus redutseerub mingile füüsika seadusele parajasti siis, kui on olemas samakujuline füüsika seadus predikaatidega P₁ ja P₂, kusjuures predikaadid S₁ ja P₁ on ekvivalentsed ja predikaadid S₂ ja P₂ on ekvivalentsed. Teadus redutseerub füüsikale parajasti siis, kui kõik selle seadused redutseeruvad füüsikale. Eriteaduse ja füüsika predikaadi ekvivalentsuse teesi nimetatakse sildseaduseks ja sildseadusi vastandatakse päris seadustele.

Reduktsiooniseos on transitiivne, reduktsioon võib olla vahendatud. Sildseadused väljendavad sümmeetrilisi seoseid. Kui need ei kehti sündmuste identsuse tõttu, tagab reduktsionism ainult nõrga füsikalismi ja nõnda ta ei täida oma eesmärki. Sellisel juhul on seotavate sündmuste vahel ainult põhjuslik seos. See on ühitatav mittefüsikalistliku ontoloogiaga, sest eriteaduses vaadeldav sündmus ei pruugi siis ise olla füüsikaline. Sel juhul ei taga reduktsionismi tõesus füüsika üldisust, sest mõned eriteaduse vallas olevad sündmused jäävad füüsika vallast välja. Sellepärast on paljud filosoofid leidnud, et sildseadusi tuleb võtta sündmuste kontingentse identsuse väljendusena. Siis saadakse klassikaline reduktsionism, "eksemplarifüsikalism", mis väidab lihtsalt, et kõik sündmused, millest teadused räägivad, on füüsikalised sündmused. See on nõrgem kui materialism, mis väidab lisaks, et iga sündmus langeb mõne teaduse seaduste alla. Eksemplarifüsikalism on nõrgem ka tüübifüsikalismist, mille järgi kõik omadused, mida mõne teaduse seadustes mainitakse, on füüsikaline omadus. Eksemplarifüsikalismist ei järeldu tüübifüsikalism, sest sündmustepaari kontingentne identsus ei taga nende omaduste samasust, mille esinemine sündmused konstitueerib, isegi mitte juhul, kui sündmuste identsus on nomoloogiliselt paratamatu. Ent kui sündmus on lihtsalt omaduse esinemine, siis tüübifüsikalismist järeldub eksemplarifüsikalism: siis on kaks sündmust identsed, kui need seisnevad sama omaduse esinemises samal indiviidil samal ajal.