Teadvustamatus
 |
Teadvustamatus ehk mitteteadvus (ka ebateadvus, irdteadvus; saksa keeles das Unbewusste, varem ekslikult tõlgitud alateadvuseks) on teadvuse ja psüühika osa, millele isiku minal pole teadvustatud ligipääsu.[1] Teadvustamatus on Sigmund Freudi järgi inimpsüühika osa, mille sisu pole võimalik antud hetkel tahtepingutusega teadvusesse tuua.
Freudi järgi koosneb teadvustamatus kõikidest psüühikasisudest, mida teadvusesse ei lasta. Eriti kuuluvad sinna lapselikud tung-soovid.
Hiljem tõi Freud psüühikamudeli, mis räägib teadvusest, eelteadvusest ja teadvustamatusest, kõrval käibele teooria, mille järgi psüühika instantsideks on Miski (Es), Mina (Ich) ja Ülimina (Über-Ich). Selle mudeli järgi on teadvustamatus enam-vähem sama mis Miski, kuid võib sisaldada ka Mina ja Ülimina teatud piirkondi.
Carl Gustav Jung võttis kasutusele kollektiivse alateadvuse mõiste. Igal inimesel on lisaks isiklikule ka kollektiivne alateadvus, mis sisaldab inimsoo minevikust pärit kogemuste jälgi ja mis on meil kõigil enam-vähem ühesugune. Selles leidub hulk emotsionaalse värvinguga mõttevorme, arhetüüpe.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Leho Lamus. Mõtlemise mõistevõrk, lk 333.