Tallinna hobuveski
Tallinna Hobuveski on Tallinna vanalinnas Renteni torni ja Oleviste kiriku juures Laboratooriumi ja Laia tänava ühinemiskohal, aadressil Lai tänav 47 asuv ümara põhiplaaniga paekivist hoone, mis ehitati asuv 14. sajandil.
Tallinna Hobuveski on kuulutatud kinnismälestiseks 1996. aastast.[1]
Hoone täpne ehitusaeg ei ole teada, kuid vanim teade veski olemasolust pärineb 1379. aastast, veskit kasutati algselt jahu jahvatamiseks juhul, kui linna vesiveskeid käivitada ei saanud või linna piirati ja vee vool Ülemiste järvest Harju värava juurde vallikraavi oli takistatud ning linnamüüri kaitserajatiste hulka kuuluvad vesiveskid (Harju värava juures Harju, Karja värava juures Karja ja Viru värava juures Viru veski[2]) veepuudusel seisid. Hobuveskit kasutati Liivi sõjas ja ka Põhjasõja ajal.
Hoone arhitektuur
[muuda | muuda lähteteksti]Hobuveski hoone on ümara põhiplaaniga, ehitatud paekivist ning kujutab endast 16-meetrise läbimõõduga ühekorruselist kellerdatud ehitist. Hobuveski mehhanisme ajasid ringi kaheksa hobust korraga, keda rakendati veotiisli ette nelja paarina. Hoone puitkonstruktsioonid koos veski mehhanismidega hävisid 1757. aasta Oleviste kiriku tulekahjus. Algselt oli hoonel järsk kivikatus, mis oli säilinud veel 17. sajandil; praegune lamedakaldeline telkkatus, mis toetub keskpostile, on rajatud 19. sajandil. 16. sajandi lõpul lisati veski linnamüüripoolsele lääneküljele juurdeehitis, mille põhigabariidid on siiani säilinud.
Hoone kasutus
[muuda | muuda lähteteksti]1741. aastal anti lagunenud veski sõjaväele laoruumiks. Veskina töötas hoone 1757. aasta tulekahjuni, hiljem on seda kasutatud Tallinna rae poolt, eelkõige relvahoidlana ja väljarenditava laohoonena. Veskihoone taastati tänapäevani säilinud kujul 1772. aastal. Enne II maailmasõda oli hobuveski kasutusel Oleviste kiriku koguduse surnuvankri kuurina. Oleviste kogudus koosnes põhiliselt sakslastest, kes 1939. aastal umsiedlungi käigus Tallinnast lahkusid. Tollaste seaduste põhjal jäi koguduse vara EELK konsistooriumile.
Pärast II maailmasõda, 1950. aastate alguses anti hoone üle Tallinna muinsuskaitsele ning hoones asusid sinna kogutud Tallinna Linnamuuseumile kuulunud raidkivide ja teiste muinsuskaitseväärtusega detailide hoidla (ühed põnevamad objektid ekspositsioonist on pärast Tallinna 1944. aasta pommitamist kokku korjatud Vaekoja välisseintel linnakodanikke kujutanud medaljonid).
Hobuveski tänapäev
[muuda | muuda lähteteksti]2001. aastal ehitis restaureeriti ning oli kavandatud paekividetailide muuseumiks, kuid 2003. aastast sai hoone Tallinna Linnateatri kasutusse, kes avas hoone "Mandragora" etendusega 2003. aasta aprillis ning korraldab hoones teatrietendusi. Samuti korraldatakse hoones üritusi Tallinna Vanalinna päevade raames ja Dominiiklaste Kloostri Muuseumi poolt.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Tallinna hobuveski, 14.-18.saj., "Kultuurimälestiseks tunnistamine" Kultuuriministri 30.08.1996 a. määrus nr.10, (RTL 1997, 5, 27, Kuupäev: 30.08.1996
- ↑ Gustav Jakobson, Aleksander Kivi, Heldur Lond, Ain Soik. "Tallinna vesi ja sajandid". Kust sai vett keskaegne Tallinn. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1967, lk 9
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Hobuveski
- Tallinna hobuveski kultuurimälestiste riiklikus registris
- Tallinna hobuveskit ihaldavad kirik ja linn, Eesti Päevaleht, 27. september 1999
- Jaanus Kulli, Sajanditevanune hobuveski avab uksed, Õhtuleht, 29. aprill 2003
- Karmen Vettik, Teatrijahu hobuveskist, Äripäev, 29. aprill 2005
- Kadri Kallaste, Hobuveski peidab Tallinna pommitamisest päästetud detaile, Äripäev, 1. juuni 2006
- Hobuveski teatrilava tutvustus Tallinna Linnateatri kodulehel
