Taani muusika kuldaeg
Taani muusika kuldaeg on osa Taani kultuuri õitsengust 19. sajandil, mis hõlmas loomingulist arenguperioodi sajandi algusest kuni selle keskpaigani.
Periood seostub eelkõige heliloojatega, kelle töid mõjutas rahvusromantism. Tähtsamateks esindajateks olid Johan Peter Emilius Hartmann, Hans Christian Lumbye, Niels Wilhelm Gade ja ballettmeister August Bournonville.
Taust
[muuda | muuda lähteteksti]Taani muusika kuldaeg jäi perioodi, mil jõudsalt arenesid ka teised kultuurivaldkonnad. 19. sajandi esimese poole Taani kultuuri kuldaega on enim seostatud kunsti arenguga, millele pani aluse Christoffer Wilhelm Eckersberg, keda peetakse moodsa taani kunsti isaks.[1]
Oluline oli ka neoklassitsistliku arhitektuuri esiletõus. Uue välimuse saavutas Kopenhaagen hoonetega, mis disainiti Christian Frederik Hanseni ja Michael Gottlieb Bindesbølli poolt.
Kirjanduses keskenduti romantismile – tähtsamateks esindajateks võib pidada Adam Gottlob Oehlenschlägerit, Bernhard Severin Ingermanni, Nikolaj Grundtvigi ja Hans Christian Anderseni.
Filosoofiat arendas esimeseks eksistentsialistlikuks filosoofiks peetav Søren Kierkegaard. Teaduse poole pealt tõusis esile elektromagnetismiga tegelenud Hans Christian Ørsted, keda on nimetatud ka kogu kuldse aja perioodi liidriks.[2]
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]1703. aastal avati Kopenhaagenis Frederik IV poolt uus ooperimaja. Esimese etendunud ooperi autoriks oli Kopenhaageni õukonnas töötanud Itaaliast pärit Bartolomeo Bernardi.[3]
18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse klassikalises muusikas Taanis domineerisid välismaalased, eelkõige Põhja-Saksamaalt pärit heliloojas. Suurimateks mõjutajateks ja Euroopa muusika tutvustajateks taani publikule olid ka Taani Rahvusliku Teatri peadirigendi ametit pidanud Johann Abraham Peter Schulz ja Friedrich Ludwig Aemilius Kunzen. [4]
Suure jälje jättis taanlaste muusikaajalukku Friedrich Kuhlau, kes kirjutas "Elverhøj" muusika, mida peetakse Taani esimeseks rahvuslikuks näidendiks. Kuhlau oli suuresti mõjutatud Beethoveni poolt, keda ta ka isiklikult tundis. Eelkõige on Kuhlau tuntud oma klaverisonaatide ja flöödipalade poolest. [5]
Christoph Ernst Friedrich Weyset mäletatakse eelkõige tema laulude pärast, kuigi ta komponeeris ka sümfooniaid ja religioosset muusikat.[6]
19. sajandi esimesed kümnendid olid Taani jaoks rasked – Napoleoni sõdades Suurbritanniaga sõdimine tõi kaasa katastroofilised tagajärjed. 1807. aastal pommitati Kopenhaagen varemeteks ja taanlaste laevastik hävitati lahkuvate inglaste poolt. 1813 oli riik lähedal pankrotile. Aasta hiljem loovutati Norra pärast 450 aastat Rootsile. Kuigi riiki tabasid kriisid, oli nõudlus muusika järele suur – kodus ja seltsielulistel kogunemistel oli muusika lemmikajaviide.[7] Kõik need õnnetused ja tagasilöögid äratasid taanlastes patriootlikke tundeid ning lõid soodsa pinnase rahvusromantismile. [1]
Taani muusika kuldaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Keskne kuju, kes Taani klassikalise muusika kuldajaga seostub, on Johan Peter Emilius Hartmann (1805–1900), keda inspireeris lisaks rahvusromantismile Skandinaavia mütoloogia. Hartmann lõi muusikat kõigis žanrites. Pika elu jooksul jõudis ta pidada paljusid tähtsaid ameteid, näiteks oli ta Kopenhaageni katedraali orelimängija ja mitme põlve Taani kuningliku perekonna õukonnahelilooja.[8].
Hartmann oli loominguline helilooja, kes tegi seadeid ka Grundtvigi poeemidele, keda taanlased peavad üheks endi mõjukamaks poeediks.[9] Tema Skandinaavia mütoloogia sugemetega tuntumad tööd on "Guldhornene" (1832) ja "Vølvens Spaadom" (1872). Kesksel kohal on ka ooper "Liden Kirsten" (1846). Lisaks oli ta Kopenhaageni Muusikaakadeemia õppejõud, kelle panust peetakse üheks suurimaks 19. sajandi taani klassikalise muusika arengus.[10]
Hans Christian Lumbye (1810–1874) oli Kopenhaageni lähedal asuva Tivoli pargi esimene muusikaline direktor, kui see 1843. aastal avati. Selle ametiga kaasnes võimalus tutvustada taanlastele palju välismaist ja kodumaist repertuaari, sealhulgas enda loodud valsse, mis olid Johan Straussi stiilist inspireeritud.[4] Aastate jooksul saavutas Lumbye rahvusvahelise kuulsuse, kõik tema loodud teosed olid kohe rahva hulgas menukad ja neid mängiti üle kogu maa. Tema muusikaline ampluaa oli väga lai, ta katsetas palju ning tõi klassikalise muusika lihtrahvale lähemale.[11] Lumbye tuntuimaks teoseks võib pidada "Champagnegaloppenit" (1845).
Niels Wilhlem Gade (1817–1890) komponeeris 8 sümfooniat, lisaks palju klaveripalu ja kammermuusikat ning suutis sellega mõjutada kõiki tulevasi kuulsaid Taani heliloojaid alustades Carl Nielseni ja Rued Langgaardiga. Tema põhiteoseks võib pidada põhjamaise kõlaga "Elverskudi" (1851–1854).[12] Rahvusvahelise tunnustuse saavutas Gade 1840. aastatel oma teostega "Gjenklang af Ossian" (1840) ja "Symphony No.1 C-minor" (1842). Lisaks oli Gade oluline tegelane Musikforeningeni (Muusikaühing) arendamisel ning sai 1850. aastal ka selle juhatajaks, kelle eestvedamisel kõlasid mitmed koorimuusika meistriteosed esmakordselt Taanis.[13]
Ballettmeister ja koreograaf August Bournonville (1805–1879) oli samuti mõjukas liige Taani muusika kuldajal. Aastail 1830–1877 oli ta Taani Kuningliku Balleti koreograaf, kus ta lõi rohkem kui 50 balletti. Lisaks Kopenhaagenile tegutses ta ka mujal Euroopas, et ennast uute trendidega kursis hoida. Tema tuntumateks töödeks on "Faust" (1832), "La Sylphide" (1836), "Napoli" (1842), "Le Conservatoire" (1849), "Kermessen i Brügge" (1851) ja "Et Folkesagn" (1854). Tema ballette etendatakse tänapäeval üle maailma.[14]
Taani muusika kuldajale jätsid jälje ka viiulimängija Johannes Frederik Frøchlich (1806–1860) ja Norra helilooja Herman Severin Løvenskiold (1815–1870), kes komponeeris muusika Bournonville balletile "La Sylphide" (1836).[15]
Taani muusika kuldaeg tõi kaasa rahvusliku alatooniga teoste loomise. Nende avalikkusele esitamisel oli oluline roll Taani Rahvuslikul Teatril, mis avati juba 1748. aastal, kuid tõeliseks kultuurikeskuseks sai alles 19. sajandi alguses.[16] Johan Ludvig Heibergi "Elverhøj", millele Kuhlau muusika kirjutas, saavutas kohe rahva hulgas populaarsuse. Kõrghetkeks võib pidada ka Bournonville balletti "Et Folkesagn", millele kirjutasid muusika Gade ja Hartmann.[15]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 [1] Bruun Rasmussen, The Danish Golden Age, 10.05.2013.
- ↑ Brian, R.M. & Cohen, R.S. (2007). Hans Christian Ørsted and the Romantic Legacy in Science, Boston Studies in the Philosophy of Science, Vol. 241.
- ↑ Melania Buccarelli, Norbert Dubowy, Reinhard Strohm. Italian Opera in Central Europe. Volume 1: Institutions and Ceremonies. BWV, 2006, p. 85.
- ↑ 4,0 4,1 a b c "Factsheet Denmark – Classical Music",[alaline kõdulink] Ministry of Foreign Affairs of Denmark, 08.05.2013.
- ↑ [2][alaline kõdulink] Daniel Friedrich Rudolph Kuhlau. 09.05.2013.
- ↑ [3] C.E.F. Weyse – den første danske guldalderkomponist, 08.05.2013.
- ↑ [4] Svend Ravnkilde. Danish Music 1800–1850: Golden Age. Denmark, 1994, pp. 4–5, 08.05.2013.
- ↑ [5] Dacapo records. Classical and New Music from the Danish National Label. Artists/Composers: Johan Peter Emilius Hartmann. 09.05.2013.
- ↑ [6] S. Ravnkilde. Danish Music 1800–1850: Golden Age, p. 21.
- ↑ [7] The Official Website of Denmark. Meet the Danes. Johan Peter Emilius Hartmann. 09.05.2013.
- ↑ [8] S. Ravnkilde. Danish Music 1800–1850: Golden Age, pp. 22–23.
- ↑ [9] Dacapo records. Classical and New Music from the Danish National Label. Artists/Composers: Niels Wilhlem Gade. 10.05.2013.
- ↑ [10] S. Ravnkilde. Danish Music 1800–1850: Golden Age, pp. 24–25.
- ↑ [11] August Bournonville (1805–1879), choreographer. 10.05.2013.
- ↑ 15,0 15,1 [12] S. Ravnkilde. Danish Music 1800–1850: Golden Age, p. 26.
- ↑ The History of Danish Royal Theatre. 10.05.2013.