Taani kuninga asehaldur
See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2012) |
Taani kuninga asehaldur (ladina keeles Capitanei Revalienses ehk Capitanius domini regis et iudex in Reualia) oli 1219–1346 Taani kuninga valdustes valitsenud Taani kuninga esindaja ja kõrgem kohapealne võimukandjaks Eestimaa hertsogkonnas.
Hertsogkond koosnes Harju- ja Virumaast (k.a. Alutaguse), nimetatud ala polnud osa Taani riigist, vaid kuulus isiklikult Taani kuningale. Taani kuninga esindajaks ja kõrgemaks kohapealseks võimukandjaks Eestimaal oli Toompea väikeses linnuses asuv kuninga asehaldur (ladina keeles, prefectus[1], capitaneus, saksa k. hauptmann, taani k. hövetman, høvedsmand), kellel allusid foogtid (advocatus, voget) ja kohtunikud, kellest suurema osa moodustasid Harju-Viru vasalkonna esindajad.
- Pikemalt artiklis Taani kuningas: 1202–1241 Valdemar II Võitja... 1340–1375 Valdemar IV Attertag
Asehalduriks oli reeglina kõrge Taani aadlik, kes kuulus samaaegselt ka Taani riiginõukogusse. Kuna capitaneus viibis sageli Taanis, pidi teda äraolekul asendama nn viitsekapten. Nende kahe kõrval võttis hertsogkonna valitsemisest osa maanõukogu, mis koosnes 12 (hiljem 15) maanõunikust, kes valiti kuninga poolt Harju-Viru rüütelkonna hulgast.
Taani kuninga 1202–1241 Valdemar II Võitja, 1241–1250 Erik IV Plovpenningu, 1250–1252 Abeli, 1252–1259 Christoffer I, 1259–1286 Erik V Glippingu, 1266–1282 leskkuninganna ja Eestimaa emanda Margrete Sambori, 1286–1319 Erik VI Menvedi, 1320–1326 Christoffer II, 1326–1329 Valdemar III, 1329–1332 Christoffer II (2. korda), 1332–1340 interregnum , 1340–1375 Valdemar IV Attertagi asehaldurid Tallinnas:
- 1219–1222 – Anders Sunesen (rooma-katoliku kiriku Lundi peapiiskop aastatel 1201–1228)
- 1221, 1223 – Knud Valdemarsen (ladinapäraselt Canutus), Eestimaa hertsog (dux Esthoniae)
- 1222–1223[2] – Tuve (dk), (endine Ribe piiskop (1214-1230) (Episcopus Ripensis)
- 1227–1238 oli Põhja-Eesti Mõõgavendade ordu valduses
- 1239 – Stigot Ugisen
- 1241–1257/1259[3] – Saxo Agunsen/Saxe Ågesen[4] (taani Saxe Aagesen, Saxe Aagesen Stenbrikke[5], Saxo Aginsun, Saxo Agisson; Sakse Ovesen) u. 1200–1259[6]), taani keeles Høvedsmand i Reval[2], Munki suguvõsast[7][8]
- 1259 – Jacob Abramessen/Jakob Ramessun
- 1266 – Woghaen Palnisen/Woghen Palissun
- 1268/1270 – Matthäus Florthorp
- 1270 – Siverit de Brakel[7]/Siverith[9]
- 1274 – Siegfried
- 1275 – 5. märts 1279 Eylardus de Hoberg[7]/Eilhard von Oberg (capitaneus per Estoniam, Narwiam atque Revaliam) (surnud 1279[9])
- 1278 – Simon de Oberch
- 1280–1281 (tõenäoliselt ka 1283)[7] – Odewart (Odewardus de Lode (hauptmann, capitaneus revalensis[10])[9]
- 1281–1287 – Werner Letgast[7], (capitaneus[11]) (1283-1287 (?)[12])
- 1287 – Frethericus Moltiko (Moltke)[7]
- 1288 – Johannes Sialanzfare/Johann Sialanzfar
- 1291–1296 – Nicolaus Absalonsson
- 1296 – Nils Axelson
- 1298–1304 – Nicolaus Ubbison
- 1304–1314[3] – Ago Saxison (taani Aage Saxesen, Åge Saksesen, Aage Saxesen Stenbrikke), Høvedsmand på Reval[3] Munki suguvõsast[7]
- Johannes Waigete
- 1313–1314 – Johannes Bernower/Heinrich Bernauer[viide?]
- ..
- 1321 – Hinricus
- 1323–1324[13] – Johannes Kannae (surn. 1326) (taani k. Jens Kande, Høvedsmand i Reval[14])[15][16]
- 1329 Heinrich Spliit
- 1329–1330 – Knut Porse vanem (surn. 1330) (Taani Hallandi hertsog, Eestimaa hertsog, kes sai Eestimaa hertsogkonna lääniks Taani kuningalt, pandiks laenu vastu)
- 1330, 1332, 1334 – Marquard Breide (surnud 1335)
- interregnum, Põhja-Eestit haldasid kohapealsed kuninglikud nõunikud. Kuninga Christoffer II (1276–1332) valitsusajal (1320–1326; 1329–1331) algas Taani kuningriigis tõsine kriisiaeg, Põhja-Eesti jäi kuninga otsese võimu alla. Aastatel 1332–1340 Taanis kuningat ei olnud. 1340. aastal õnnestus Kristofferi noorimal pojal Valdemar IV Taani troonile (1340–1375) tõusta. Valdemar võttis kasutusele Eestimaa hertsogi tiitli 1338. aasta mais, aasta enne seda, kui ta valiti Taani kuningaks ja hakkas valitsema Taani põhialadel[17].
- juuli 1340–mai 1343 – Conradus Preen
- 1343 viitseasehaldur[18]/11. mail 1343 asehalduri kohusetäitja[9] Bertram von Parenbeke (surnud 1343?)
- 1344–1346 Stigotus Anderson[19] Hvide[20], høvedsmand i Reval[21]
- 1345 – Cosvinus de Herike (loco capitanei) – Liivimaa ordu Viljandi komtuur, Toompea väikese linnuse linnusepealiku kohusetäitja[22]
- 1345–1348 – Stigotus Anderson, Taani peamees Tallinnas, kapten[23] Taani lossipealik Tallinnas[24], capitaneo Estoniæ[25]
Tallinna kaptenitest oli 10 taanlast, 6 pärit Saksamaalt ja 3 Eestimaa pärusaadlikku.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Danmarks Riges Breve : 1. række 7. bind : 1238-1249, af Herluf Nielsen (f. 1922), Niels Skyum-Nielsen et al. (1990), lk 32
- ↑ Carl Frederik Bricka. Dansk biografisk Lexikon / XVII. Bind. Svend Tveskjæg - Tøxen, tillige omfattende Norge for Tidsrummet 1537-1814. Udgivet af C. F. Bricka. Kjøbenhavn. Gyldendalske Boghandels Forlag (F. Hegel & Søn). Græbes Bogtrykkeri. 1903. 582
- ↑ 3,0 3,1 Kersti Markus, Keskaegsed maavaldused - uus allikas arhitektuuriuurijale, Acta Historica Tallinnensia 10, 2006, lk 8
- ↑ Jakob Sunesön af Møn: et mindeskrift og nogle undersøgelser. Af: Bojsen, F. 1902. København, lk 85
- ↑ Stenbrikke, www.roskildehistorie.dk
- ↑ [1]
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 Ivar Leimus, Werner Letgast – Taani kuninga tundmatu asevalitseja Tallinnas, TUNA 4 / 2023, (lk 79–83)
- ↑ Munk. †, https://finnholbek.dk/
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Sulev Vahtre Kuningamehed ja Jüriöö ülestõus. Vikerkaar nr 4 1993, 52-59
- ↑ Stackelberg, Otto Magnus von: Odewardus de Lode, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931 s. 684
- ↑ einen dänischen Hauptmann (capitaneus, in der jüngeren dänischen Literatur wird das Amt als ‚Vizekönig‘ aufgefasst) namens Letgast, DEUTSCHE INSCHRIFTEN ONLINE
- ↑ Letgast, Wernherus de Revalia, KATALOG DER DEUTSCHEN NATIONALBIBLIOTHEK
- ↑ Carl Frederik Bricka, Dansk biografisk Lexikon / IX. Bind. Jyde - Køtschau /, tillige omfattende. Norge for Tidsrummet 1537-1814. Udgivet af C. F. Bricka. Kjøbenhavn. Gyldendalske Boghandels Forlag (F. Hegel & Søn). Græbes Bogtrykkeri. 1887-1905, s. 98. Kande, Jens, -1326, en skaansk Adelsmand
- ↑ 1324. 4. maj. Reval. Diplomatarium Danicum 2. rk. bd. 9 Bunge II 170 nr. 701
- ↑ TLA.230.1-I.66, Johannes Kannä, Hauptmann von Reval
- ↑ 2. Kande Jens Kande var nu høvedsmand over det danske Estland og slog der et angreb fra de hedenske litauere og ortodokse russere tilbage. Jens Kande døde 1326., www.gravstenogepitafier.dk
- ↑ Mihkel Mäesalu ja Stefan Pajung, Kas Eesti oli esimene Taani kuningriigi piirkond, kus Valdemar IV suutis oma võimu kehtestada?, blogi.linnamuuseum.ee (vaadatud 29.01.2024)
- ↑ Karl Kello, Jüriöö kutse: teeme oma riigi?, Kultuur ja Elu 1/2002
- ↑ Mihkel Mäesalu. Taani kuninga asehaldur Konrad Preen ja Jüriöö ülestõus. Tuna, 2021, nr 2, lk 22
- ↑ Andreas Erlandsen (Hvide) – Skeel, Schaffalitzky og Ahlefeldt (vaadatud 26.10.2023)
- ↑ DANMARKS RIGES BREVE. UDGIVET AF DET DANSKE SPROG- OG LITTERATURSELSKAB: 3. række 2. bind: 1344-1347. UNDER LEDELSE AF FRANZ BLATT, KØBENHAVN 1959, Danmarks Riges Breve Goswin, fungerende høvedsmand i Reval, lk 48-49
- ↑ DANMARKS RIGES BREVE. UDGIVET AF DET DANSKE SPROG- OG LITTERATURSELSKAB: 3. række 2. bind: 1344-1347. UNDER LEDELSE AF FRANZ BLATT, KØBENHAVN 1959, 1345. 25. juli. Reval. Kong Valdemar 4. Atterdag giver Narva samme privilegier som Reval, lk 138
- ↑ Stigot Anderssoni, Taani maapealik Tallinnas pitser, Pitserid, Rahvusarhiiv
- ↑ Stigot Anderson, Taani lossipealik Tallinnas pitser, Pitserid, Rahvusarhiiv
- ↑ C. A. CHRISTENSEN, Stig Andersens benyttelse af Valdemar Atterdags segl og forudsætningerne for salget af Estland i 1346., Historisk Tidsskrift, Bind 11. række, 5 (1956 - 1959) 1-2
Kiejandus
[muuda | muuda lähteteksti]- T. Kala (koost ja peatoim), T. Tamla (toim). Tallinna ajalugu 1561. aastani. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, 2019, lk 366;
- M. Mäesalu. The King of Denmark in the eyes of his vassals and subjects in Danish Estonia. – Danish-Estonian Relations in the Middle Ages. Hillerød: The Museum of National History at Frederiksborg, 2022, lk 161–201