Tālava

Tālava (latgali: Tuolova, läti: Tālava, ajaloolistes allikates: Tholowa, Tolowa, Tolewe) oli 13. sajandi muinasmaakond latgalite asualal tänapäeva Põhja-Lätis. Info maakonna kohta pärineb Henriku Liivimaa kroonikast ja mõnest muust 13. sajandi dokumendist. Maakond eksisteeris 10. sajandist 1224. aastani.

1202

Asend

Tālava asus latgalite asuala loodeosas Koiva kesk- ja ülemjooksul Asti järvest idas. Tālava piirnes põhjas muinaseestlaste Sakala ja Ugandi maakonna, läänes Idumea ja liivlaste Metsepole, lõunas Jersika vürstiriigi ja idas latgalite Adsele maakonnaga. Piirkonna sisejaotus on paremini teada lääneosa kohta, kus asusid Trikāta ja Sotecle linnusepiirkond, Ümera ja võndlastega asustatud Võnnu. Kaht viimast on vahel peetud ka Tālavast eraldiseisvaks alaks.

Poliitilised suhted

13. sajandi alguses oli enamus Tālavast Pihkva vürstiriigi poliitilise ja religioosse mõju all. Pihkvale maksti makse, mida kinnitavad mitmed ajalooallikad, ja sealt oli vastu võetud õigeusk, millele lisaks Henriku Liivimaa kroonikale viitab ka õigeuskliku sümboolikaga esemete sage esinemine arheoloogilises materjalis. Edaspidi nihkus Tālava järk-järgult Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu mõjusfääri. 1208. aastal sõlmisid maakonna juhid nendega sõjalise liidu ugalaste ja hiljem teiste eestlaste vastu. Samal aastal andsid end Riia piiskop Alberti religioosse võimu alla Ümera latgalid, 1214. aastal tegid seda veel mõned ülikud, Trikāta piirkonna valitseja Talibaldi pojad. 1224. aastal sõlmisid Riia piiskop ja orduvennad lepingu Tālava oma võimualadeks jaotamise kohta nii, et piiskop sai 2/3 ja ordu 1/3 territooriumist, kuid ka Pihkva õigus sealt maksu koguda jäi esialgu püsima. Viimast korda on Tālavat mainitud 1255. aastal, mil seda nimetatakse Riia peapiiskopkonnale kuuluvate alade hulgas.