Tõnu Prima
Tõnu Prima (enne eestistamist Heinrich Arnold Priima; 7. juuni 1902 Uderna vald Rõngu kihelkond – 8. märts 1992 Botkyrka vald, Rootsi) oli eesti vaimulik.
Lõpetas Uderna ministeeriumikooli ja Tartu Kommertsgümnaasiumi. Võttis õppursõdurina osa Vabadussõjast, mille eest sai autasuks tasuta kooli. Töötas hiljem gümnaasiumiõpetajana ja riigiametnikuna mitmesugustel ametikohtadel. Asus õppima Tartu Ülikooli usuteaduskonda, mille lõpetas aastal 1940. Ta oli Korporatsiooni Ugala vilistlane. Oli prooviaastal Viljandi Jaani koguduses õpetaja Elmar Tõldsepa ja Türi Püha Martini koguduses õpetaja Peet Nõmmiku juures. Ordineeriti õpetajaks Türi kirikus piiskopi asetäitja, assessor Anton Eilarti poolt 28. märtsil 1943.
Määrati Kärdla Johannese koguduse (ja ühtlasi ka Reigi- ja Pühalepa Laurentsiuse koguduse vikaarõpetajaks, kuna õpetaja Adonis-Prosper Neemre oli langenud juuniküüditamise ohvriks. Tõnu Prima oli ka Kärdla Keskkooli usuõpetuse õpetaja. 1944. aasta alguses valis Mõisaküla kogudus ta oma õpetajaks, kuid saabunud keeruline olukord ei võimaldanud tal sellele ametikohale asuda.
26. septembril 1944 saabus ta põgenikuna Rootsi. Laagripäevil oli ta kuni 1. juulini 1945 Loka-Brunni põgenikelaagri õpetaja. Töötas seejärel arhiiviametnikuna Stockholmi linnamisjonis ja Engelbrekti koguduse kantseleis, olles 1. veebruarist 1948 kuni 1. märtsini 1949 Södertälje koguduse õpetaja.
Tõnu Prima võeti kuninga otsusega 6. oktoobrist 1950 õpetajana Rootsi riigikiriku teenistusse, siirdudes Visby piiskopkonda Ojamaal. Ta oli aastatel 1950–1966 Grötlinbo ja Fride koguduste õpetaja. 1956–1969 oli ta Havdhemi piirkonna koguduste peaõpetaja. Emerituuri siirdus ta 30. septembril 1969[1][2].
Tõnu Prima suri aastal 1992 Rootsis[3]. Ta kremeeriti ja tema tuhk puistati merre Gotlandi idarannikul ajal, mil läänetuul puhus kodumaa suunas.