System der Logik und Metaphysik

"System der Logik und Metaphysik oder Wissenschaftslehre. Lehrbuch für akademische Vorlesungen" ("Loogika ja metafüüsika süsteem ehk teadusõpetus. Õpik akadeemiliste loengute jaoks) on teos, milles Kuno Fischer esitas oma filosoofilise süsteemi.

Raamatu esmatrükk ilmus 1852 Stuttgardis. Fischer oli sellal Heidelbergi ülikooli dotsent. Teises, ümbertöötatud trükis 1869 modifitseeris Fischer oma hegeliaanlikku süsteemi Kantist lähtudes. Kolmas trükk ilmus 1909.

Kokkuvõte

Eessõna

Õpik on mõeldud esmajoones õppevahendiks Fischeri loengute kuulajatele, teiseks ka tema vaatepunkti esitamiseks avalikkusele.

Ühed vastased on vastu selle raamatu pealkirjale, teised selle vaatepunktile.

Paljud ründavad tänapäeval loogikat ja metafüüsikat, lähtudes Ludwig Feuerbachist: "loogika olevat abstraktne mõtteheietamine, mis alavääristab inimloomust, nimelt värsket, vahetut meelelisust; metafüüsika olevat üleloomulik koletis, mis inimest ahvatleb ja tema loomuse algallikast, nimelt värskest, vahetust meelelisusest kõrvale juhib; loogika ja metafüüsika ühtsus olevat järeldus tollest inimese enesest võõrandumisest, mis algab religiooniga, lahutades mõtlemise loodusest ja juhtides seda rasketes mõistetes kaudteele: niiviisi aga liikuvat inimmõtlemine ilmselt ebaloomulikul, st mittemeelelisel ja seega paratamatult mõttetul moel." Feuerbach oli "iseseisev iseloom, keda teadlik ja kirglik vaimustus loodusekohase tõe vastu pani nördima kõikide ebatõeste ja loodusevastaste abstraktsioonide üle ning kes seda nördimust avalikult väljendas, pärast seda kui ta oli end tõestanud filosoofilise kirjanduse õpetatud tundjana ja väljapaistva andena filosoofiliste kirjanike seas. Aga inimeste iseseisvad kired on ühtlasi nende saatus ja iseloomu patoloogiline kulg – mis alal see ka ei toimiks – põlgab viimaks loogilist mõõtu, sest ta ei ohjelda end kaine kontrollimisega, vaid tormab metsikult edasi, kuni on jõudnud äärmise piirini." "Vaimustusest mõistetud looduse vastu sai pelga looduse dogma; võitlus ebatõeste mõistetega ägenes vaenuks kõigi mõistete vastu ning "abstraktsiooni" kahtlase nimetuse all põlati ka paratamatuid ja loodusekohaseid mõtteid. Selles vaenus mõtlemise kui niisuguse vastu, mis kulgeb mõistetes ja printsiipides, on Feuerbach traagiline anakronism: sajand varem oleks sellest mehest saanud naturalismi apostel, saksa Rousseau; selle sajandi pojana, mille filosoofiline areng saab aluse Kantist ja Fichtest, sai ta ainult filosoofia apostaadiks." Materialistid ja antipoodid rõõmustavad, et Feuerbach tegi filosoofiale järjekindla lõpu ning komistas nende teelt raske komistuskivi. Sellega, et Feuerbach filosoofiat eitab, ei lõpe filosoofia, vaid üks filosoof.