Eeslinnastumine
Eeslinnastumise ehk suburbanisatsiooni (inglise keeles suburbanization) all mõistetakse protsessi, kus rahvastik ning majandustegevus kandub keskuslinnast kaugemale, selle tagamaale või eeslinnadesse. Linna vahetust lähedusest tingituna säilib aga eeslinnadesse kolinud inimeste igapäevane seotus keskuslinna endaga, tuues kaasa igapäevase pendelrände.
Kui linnastumise käigus kasvab linnalise piirkonna elanikkond (peamiselt sisserändajate arvelt), siis eeslinnastumine saab alguse relativistliku detsentralisatsiooniga ehk suhtelise hajumisega ning keskuslinna rahvaarvu kasv hakkab aeglustuma[1]. Eeslinnastumiseprotsessist hakatakse rääkima siis, kui eeslinna rahvaarv hakkab keskuslinna rahvastikust kiiremini kasvama[2]. Ajapikku võivad eeslinnad linnastuda nii, et piiri keskuslinna ja eeslinna vahel on raske eristada[1].
Üldiselt iseloomustab eeslinnu madal rahvastikutihedus, kuid esineb ka erandeid tööstuslike eeslinnade, planeeritud kogukondade ja satelliitlinnade näol. Tähendatud on ka eeslinnade levikut enam nende linnade ümbruses, mis külgnevad tasase maa-alaga.[3] Ingliskeelne sõna "suburb", mis tähendab tõlkes 'eeslinna', tuleneb vanaprantsuskeelsest sõnast "subburbe", mis omakorda tuleneb ladinakeelsest sõnast "suburbium". "Sub" tähendab 'all' või 'alla' ning "urbs" 'linna'. Nimelt elas Vanas Roomas jõukam rahvas kõrgematel aladel kui vaene elanikkond, sealt ka "linna all" mõiste. Teadaolevalt kasutas seda ingliskeelset terminit esimesena John Wycliffe 1380. aastal (Oxfordi sõnastiku andmetel).
Eeslinna mõistele on üritatud omistada ka "regionaallinna", "valglinna" kui ka "galaktilise metropoli" nimetust[4].
Teke
[muuda | muuda lähteteksti]Kui linnastumisele andis hoogu tööstuslik pööre, siis esimesed suured eeslinnad tekkisid 19. ja 20. sajandil ning seda ennekõike paranenud raudtee- ja maanteetranspordist tingituna, mis muutis inimeste mobiilsust märgatavalt.[5]
19. sajandi tööstuslinnade kiire kasv linna sisserändajate arvelt pani toonaseid linnaehitusteoreetikuid mõtlema, kuidas ohjata linnade kasvu ning lahendada kasvavast elanikkonnast tingitud halvenenud elukeskkonna küsimust. Lahendusena leiti asulate loomist keskuslinnast välja poole. Nõnda anti algus satelliitasulate kujunemisele. Lisaks toetas keskuslinnast kaugemal elamist ühistranspordi areng, mis võimaldas inimestel töökohast kaugemal elada.[6]
Kaasaegne arusaam looduslähedasest elustiilist väljaspool linna saastunud õhku ning müra, suuremast ruumist ja privaatsusest, mida võimaldab eeslinna kolimine, madalatest kuludest elamispinnale, elatustaseme kasv ning suurenenud mobiilsus, mis võimaldab vahemaade kiiret läbimist, on tinginud eeslinnade kasvu. Nõnda näevad linnainimesed eeslinnades võimalust elada meeldivas keskkonnas, seejuures kaotamata linnaelu hüvesid.
Tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]Taoline piirkonna elavdumine ja nõudluse nihkumine äratab huvi investorite ja ettevõtete seas. Nõnda kandub ka majandustegevus (nt tööstus-, kaubandus- ja teenindusasutused loodavate töökohtadega) eeslinna ning sealsetel elanikel väheneb vajadus keskuslinna külastamiseks[7]. Eeslinnadesse loodud uued töökohad võivad veel omakorda suurendada inimeste lahkumist linnast[8]. Selle tulemusena võib linnakeskus hakata kaotama oma atraktiivsust majandustegevuse ja kultuurikeskusena ning samuti luuakse alus linna polütsentrilise struktuuri väljakujunemisele[9].
Eeslinnastumine Ameerikas
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Teist maailmasõda Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsuse tehtud otsused välja arendada tõhus teedevõrgustik, luua kiirteid ning võimaldada riiklikku laenu peredele eluaseme soetamiseks, mängisid suurt rolli eeslinnastumise protsessis.
Toona suurenenud mustanahaliste sisseränne keskuslinnadesse, vaesema elanikkonna soov leida keskuslinnades parem elujärg, beebibuum ning niigi probleemiks olnud elukohtade nappus survestasid eeslinnastumist veelgi[10]. Need, kes vähegi said lubada omale kvaliteetset elukeskkonda, kolisid tagamaale. Tekkinud eeslinnu iseloomustas homogeensus, mida soodustas ka Ameerika detsentraliseeritud valitsemissüsteem, kus omavalitsustel oli võimalik tsoneeringute läbi elamupiirkondade koosseisu mõjutada.[6] 1960. aastatel ilmutas ka majandustegevus end eeslinnades ning seda nõnda intensiivselt, et 1973. aastaks oli eeslinnadesse loodud enam töökohti, kui keskuslinnadesse. Nõnda sai alguse eeslinna konkureerimine keskuslinnaga.[6]
Üha suureneva eluaseme nõudluse tulemusena, hakati odavaid elamuid massiliselt tootma ning 1990. aastaks oli juba enam kui pool Ameerika kogurahvastikust kolinud eeslinnaaladele[6].
Eeslinnastumine Euroopas
[muuda | muuda lähteteksti]Ka Euroopat iseloomustas suur rahvastiku ränne maalt linna, eluasemete vähesus ja beebibuum.[6] Küll aga ei toimunud Euroopas eeslinnastumine nõnda intensiivselt kui Ameerikas. Näiteks pärssis eramajade massilist teket kõrge maamaks[10]. Juhuslikku kinnisvaraarendust linnade tagamaal piirati rangete planeerimismeetmetega. See kõik tingis pigem juba olemasolevate asulate laienemist.[6] Kui Ameerikas pöörati rõhku kiirteede ehitusele, siis Euroopa suund parandada ning ühistransporti efektiivsemaks muuta, võimaldas hoida asustused kompaktsed.[10]
Eeslinnastumine Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Teist maailmasõda suurenes linnarahvastiku osakaal maalt linna rändevoolu tõttu, mida tingis tööstuse kasv linnades[6]. Kuna Eesti oli Nõukogude Liidule oluliseks tööstuspiirkonnaks, siis kasvas siinne linnade rahvaarv ka teiste impeeriumi osade tööjõu arvelt[11].
Ajapikku kujunesid suvituspiirkondadest välja ühepereelamute piirkonnad[12]. Eesti puhul võiks näiteks tuua Nõmmet, mille kiiret elanikkonna kasvu toonaste tallinlaste arvelt on võrreldud lääneriikide eeslinnastumisega[12]. Nõmmet iseloomustas vahetu lähedus Tallinnaga, odava maa võrreldes Tallinna kruntidega, hõre asustustihedus, eramajad ning mis peamine – meeldiv elukeskkond. Samuti jätkasid Nõmmele kolinud inimesed (peamiselt riigiametnikud, ärimehed) Tallinnasse tööle käimist.[6]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Linnastumine
- Valglinnastumine
- Ülelinnastumine
- Vastulinnastumine
- Taaslinnastumine
- Tasakaallinnastumine
- Linnade allakäik
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Jauhiainen, J.S. 2005. Linnageograafia. Eesti Kunstiakadeemia.
- ↑ Berg, L. Van den, R. Drewett, L. Klaassen, A. Rossi, C. Vijverberg 1982. A Study of Growth and Decline. Oxford: Pergamon Press.
- ↑ 2. Barnett, J. 1996. The Fractured Metropolis: Improving the New City, Restoring the Old City, Reshaping the Region. Westview Press
- ↑ Hayden, D. 2003. Building Suburbia: Green Fields and Urban Growth, 1820–2000. Pantheon Books.
- ↑ Hollow, M. 2011. Suburban Ideals on England's Interwar Council Estates.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 Leetma, K. 2004. Eeslinnastumine Tallinna linnaregioonis sotsialismijärgsel perioodil. Magistritöö inimgeograafias. Tartu
- ↑ Hartshorn, T.A., Müller, P.O. 1989. Suburban downtowns and the transformation of metropolitan Atanta’s business landscape. Urban Geography, Vol.10, No.4, pp. 375–395.
- ↑ Parr, J. 1999. The Metropolitan Area in Its Wider Setting. Urban Change in the United States and Western Europe. Comparative Analysis and Policy. Washington: The Urban Institute Press
- ↑ Wiegandt, C.-C. 2000. Urban development in Germany – perspectives for the future. Geojournal, Vol. 50, pp 5–15.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 Downs, A. 1999. Contrasting strategies for the economic development of metropolitan areas in the United States and Western Europe. Urban Change in the United States and Western Europe. Comparative Analysis and Policy. Washington: The Urban Institute Press
- ↑ Tammaru, T. 2001. Linnastumine ja linnade kasv Eestis nõukogude aastatel. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastuse trükikoda.
- ↑ 12,0 12,1 Bruns, D. 1993. Tallinn. Linnaehituslik kujunemine. Tallinn: Valgus.